amatu kõigile sõbralikele, lõbusatele ja viisakatele klientidele, kellega mul oli au siin elus koos üks meeldiv teekond läbida.
Selles raamatus on üle 200 loo. Kõik, mis siinkirjas on, pole tõsi, aga tõenäoliselt on kuskil juhtunud või juhtub veel.
Rohkem lugusid leiad aadressilt: soomeelu.com.
Tänan selle raamatu valmimise eest oma kirjastajat Ajakirjade Kirjastust eesotsas hr Betooniga.
Suured tänud raamatu toimetajale ja kujundajale, kes pidasid vapralt vastu kõigile „üllatustele”, mis raamatu valmimise käigus ette tulid.
Tänan oma sõpra Paksu ja Tädi K-d Soomes, tänu kellele kunagi Soome elu alguse sai. Samuti tänan oma Eesti sõpru, kes innustasid ja motiveerisid mind seda raamatut kirjutama. Teie positiivne tagasiside andis mulle raskematel hetkel palju jõudu ja usku seda raamatut edasi kirjutada.
Suured tänud ka oma Soome sõpradele Heljäle ja Tapsale, tänu kellele said tehtud kõik pildid siia raamatusse.
Lisaks tänan veel teisigi Soome sõpru – Habet, kes Sa meile alati oma abi, „majutust”, võrratut sauna, siniseid ja külmi Hartwalli „padruneid” ning head seltskonda pakkusid ja Richardit hea seltskonna ning „küpsetiste” eest.
Tänan veel oma pomo võimaluse ja usalduse eest sellist tööd teha, mis avardas mõõtmatult mu maailmavaadet. Tänu sellele tööle nägin, kui värvikas ja mitmekesine võib meie maailm ning inimesed selles olla. Tänu neile kogemustele kasvasin ma ka ise „suuremaks”.
Tänan oma töökaaslasi, eriti Lässit, Kutsut, Tapsat, kes te olite alati abivalmis, lahked, sõbralikud ja kostitasite tööpäevi hea, peene soome huumoriga.
Ja loomulikult tänan ma oma venda Teetu unustamatute hetkede eest nii sõidus kui väljaspool sõiduvoore. Meil on, mida meenutada.
MIS ON TÕSI JA MIS MITTE?
Taksojuhi amet on psühholoogiliselt koormav. Eriti neile juhtidele, kes sõidavad vaid õhtuti ja öösiti. Kujutage ette vaid öösiti sõitva taksojuhi elu- ja päevarežiimi. Ärkad tavaliselt päeval kell 2–3. Alustad tööd ehk sõiduvooru ca kl 4–5 ajal pärastlõunal. Siis sõidad vähemalt 12 tundi hämarast pimedani ja taas hämarani. Hämarani muidugi vaid suvel, sügistalvel, kui meie põhjamaa kliimas harva päikest näha, sõidad vaid pimedast pimedani.
Pea kõikide nende sõitude ajal on su reisikaaslasteks täiesti tundmatud kodanikud, keda sa näed esimest korda. Sul pole aimu, millised inimesed nad on, kuidas ja millest nad mõtlevad, millised kavatsused neil on, kuidas nad millelegi reageerida võivad. Sa sõidad selliste kaaslastega IGA oma sõiduvooru ajal pea täiesti ettearvamatutesse kohtadesse. Jah, enamik kohti saavad küll tuttavateks, kuid enamikke oma klientidest ei kohta sa enam kunagi või sa lihtsalt unustad, et oled neid kohanud. Su autost ja elust käib kuude jooksul läbi sadu erinevaid inimesi. Ja kui isegi kohtad mõnda „vana tuttavat”, siis sellegipoolest ei tea sa, kuidas temaga seekordne reis läheb – võib-olla on tal sel päeval halb tuju, võib-olla häirib teda midagi autojuhi ehk sinu juures, võib-olla on tal tööl halvasti läinud või ei meeldi see pime ja porine või külm ilm, mis depressiooni tekitab. Ja kliendi välimuse järgi pole mõtet tema kohta midagi arvata ja eeldada – inimeste välimus on petlik. Tean omast kogemusest. Olen kohanud väga soliidses välimuses kodanikke, kelle käitumine on olnud kohutav – mõned neist on olnud ebaviisakad, agressiivsed, jätnud ka arveid maksmata. Ja samas on olnud klientideks ka määrdunud, vahel katkistes rõivastes hoolitsemata kliente, kes on käitunud väga viisakalt, sagedasti ka tippi jätnud ning pärast reisi lõppu kõike head soovinud. Inimesi on VÄGA erinevaid.
Meil kõigil on oma eludes vaid teatud tüüpi inimesed, kellega meile meeldib läbi käia või oleme sunnitud läbi käima. Kuid see seltskond on siiski piiratud. Taksojuhi töös käib aga tema töö ajal läbi väga suur hulk inimesi, kelle iseloomujooned võivad küündida seinast seina. Selles töös võid sageli üllatuda inimeste käitumise üle. Või noh, tegelikult, mida enam sa seda tööd teed, seda vähem paneb sind miski üllatuma …
Taksotööga ja taksojuhtidega on liikunud mitmeid legende alates müstilistest palkadest veel müstilisemate lugudeni, mida taksodes või taksojuhtidega juhtunud on. Ja kahjuks on mõned neist ka traagiliselt lõppenud. Ma jätan siinkohal enda arvamuse kõigi selliste juttude kohta avaldamata. Eks igaüks saab ise otsustada pärast käesoleva raamatu läbilugemist, mis võib olla tõsi ja mis mitte.
Kuna taksojuhte on tuhandeid, siis võite vaid ette kujutada, kui palju selliseid ja teistsuguseid lugusid on tegelikult veel juhtunud. Kõigil meil on oma seigad, juhtumid ning lood. Iga päev juhtub meiega midagi. Vahel midagi erilisemat, vahel tüütut ja igavat, mis ei vääri isegi meelde jätmist. Vahel juhtub aga asju, mida tahaks lausa kirja panna, et ka kunagi hiljem veel neid meenutada. Siin raamatus räägin ma üle 200 loo, mis on enamasti minu ja mu kolleegidega Soomes taksotööl juhtunud ning enamasti soomlastega. Kuid mitte ainult nendega.
Järgnevates lugudes tuleb ette kodanikke ka teistest rahvustest kui soomlased – eestlasi, ameeriklasi, sakslasi, venelasi, jamakailasi, tailasi ja teiste rahvuste esindajaid.
Kirjapandud juhtumid varieeruvad meeldivatest ja sõbralikest sõitudest sõbralike ning mõnusate inimestega kuni väga ebameeldivate sõitudeni. Viimastes kohtute nii mõistuse ära joonud ja oksendavate, võlgu jäänud kodanikega, kellele oli vaja ka politsei kutsuda. Tuleb ette lugusid ka seltskondadega, kellel oli kaasas pool kilo kokat või kes tahtsid mulle relva müüa.
Raamat on jagatud erinevate meeleolude, sõitude, juhtumite, klientide järgi peatükkidesse. Sul on siis lihtsam valida, millist tüüpi lugusid just lugeda tahad.
Üks, mis Sulle kallis lugeja siit raamatust selgeks saab, on see, et mulle kui inimesele ja kui taksojuhile ei meeldi räuskavad, ülbed, tülinorivad inimesed ega kliendid. Mulle ei meeldi kodanikud, kes ei oska olla ega viisakalt käituda. Selliste kodanike puhul pole ma siin raamatus ka oma kommentaaridega tagasi hoidnud.
Sissejuhatuseks aga juhtumid, mis leidsid aset minu taksotöö alguses. Need juhtusid just seetõttu, et ma ei tundnud ei taksos olevat tehnikat ega sõidupiirkondi. Tuli ette naljakamaid ja ka närvilisemaid momente sihtkohtadesse jõudmisel või arvete maksmisel.
ALGAJA APSAKAD
Mu esimene tööõhtu jättis mulle kustumatu mulje, sest lumetorm oli just Soome jõudnud. Õhtu tõotas tulla kurjakuulutavalt huvitav. Lisaks halbadele ilmaoludele ei tundnud ma reaalselt oma sõidupiirkonda, teadsin vaid kuigipalju koolis pähetuubitult tänavate nimesid. Kus need aga reaalselt asusid, polnud mul aimugi. Veel hullem – ma ei saanud üldse aru, kus need kehä’d, väylä’d ja moottoritie’d kõik on, mille kaudu ühest linnaosast või linnast teise saab ja milliste teiste suuremate teedega nad ühendatud on. Kõige tipuks oli käes nii kallis auto, mida polnud enne väljaspool müügisalongi katsuda saanudki – ca 50 000 euri maksev E-klassi sportlik neljarattaline õhkpehme mugavus.
Ahjaa, unustasin lisada, et mu ärevust tõstsid kõik need vahvad seadmed autos – navigaator, mittari1, Data2, pluss auto enda udupeen tava- ja lisavarustus, millest sõiduk silmini pungil.
Navigaator polnud just kõige usaldusväärsem. Üks asi, et see ei töötanud korralikult, aga teine probleem oli selles paar aastat vanad kaardid, mis olid uuendamata ning ei näidanud paari viimase aasta jooksul rajatud teid, tänavaid ega hooneid. Ja teid on Espoo, Helsingi, Vantaa linna peale kokku ligi 15 000.
Mittari oli autos kõige müstilisem ese. Sellesse saab ikka päris palju lollusi sisestada.
Mittari – mõõteriist, arvesti soome keeles. Taksojuhid peavad silmas taksomeetrit.
Data – taksodes tellimissüsteemi seade, millele tulevad klientide tellimused.
