aegajalt tuleb meelde asju, mida ma justkui ei olekski läbi elanud, nagu oleks see juhtunud kellegi teisega, teises ilmas, teises kohas. Fotoalbumid tuletavad küll meelde, kuid ikkagi jääb südant kraapima ebamäärane kahju- ja igatsustunne aastate pärast, mis justkui oleksid olnud, kuid püüad neid haarata – ja rusikasse jääb vaid õhk.
Kuid sellest koolist. Ma olin tõesti tol korral õpetajaks keskkoolis, gümnaasiumi lõpuosas, kui ma õigesti mäletan. Tunni teema oli seotud Mart Saarega. Me ei rääkinud tema soololaululoomingust, mis oleks huvi pakkunud vaid spetsialistile, kuigi nüüd tundub, et sellise muusika ajad hakkavad hoopis tähtsusetuks muutuma, aga me rääkisime komposiitorist tema sünnipäeva puhul kui inimesest, kes oli üritanud ja loonud, muusikale pühendunud ja piinelnud, meeldigu tema töö tulemused siis või mitte.
Pean tunnistama, et enamik õpilasi, kes olid hästikasvatatud ja korralike kodanlaste peredest, püüdis küll helilooja elukäiku süveneda ja kuulas haigutust varjates ära isegi mõne rahvalikuma koorilaulu – komplitseeritud heliteoseid ma lastele mängida ei üritanudki –, kuid ikkagi jäi enamikul neist gümnasistidest, kellest praegu on võrsunud lugupeetud insenerid või vähemasti juhtivad lihttöölised, nii helilooja elu kui muusika üle arutlemine pelgaks koolitükiks, ja ma ei usu, et suutsin nende mälusse vähimagi jälje jätta mehest, kes on ometi olnud meie rahvusliku professionaalse kunsti rajajaid.
Nii juhtuski, et tunnikontrolle üle lugedes sain ma lehtede kaupa õpikust maha kirjutatud aastaarve, noodinäiteid, millest õpilased vaevalt midagi taipasid, ja ebaküpses eesti keeles üleskritseldatud eluseiku. Kuigi ma ei olnud rohkem lootnudki, pitsitas tol korral kibe tõmblus mu kurku, noorte pealiskaudsus ja hoolimatus muusika vastu tegid mulle siiralt haiget.
Kuid teiste tööde hulgas oli üks, mis oli kirjutatud vististi matemaatikavihikust välja rebitud ruudulisele lehele. Välimuselt oli see räpakam kõigist, mis ma kunagi olen õpilastelt vastu võtnud, vastand tüdrukutirtsude lõhnastatud valgetele lehtedele, millele universumi kõige hoolikamas käekirjas oli üles märgitud nende tühi vaim. Kuid see töö vapustas mind. Lehekesele oli joonistatud maestro portree ja tema juubelit tähistav number ning lisatud vaid napilt mõtteid, mis imekombel kõnelesid täiesti isiklikust, isegi võrdväärsest suhtest tuntud heliloojaga. Sel lehekesel ei olnud ainsatki rida õpikust ega ka sellest, mis ma tunnis oma raamatutest ette lugenud olin.
Ma pean tunnistama, et esimese hooga ma isegi vihastasin, sest pidasin portreed karikatuuriks ja tervet lehekest minu väärikuse pihta suunatud aktsiooniks. Kuid pidin endale tunnistama, et tegelikult olin ma kade – üks seitsmeteistkümneaastane inimene oli söandanud ja suutnud minust targem olla. Tema mõtted olid tema enda omad, mitte raamatust loetud, tema muusikatundmine oli sedavõrd isikupärane, millest mina, kes ma olen aasta- kümneid riigi erinevates ja isegi muusikale kalduvates õppeasutustes töötanud, võiksin vaid unistada.
Too õhtu oli mulle samavõrd kurnav kui rõõmus. Järgmisel päeval jagasin ma oma õpilastele tööd kätte. Ülejäänutele neljad, poisile, kes pildi joonistas, viis. Tema nimi oli Imat Suuman. Samal päeval andsin ma oma asjad direktorile üle – klassipäevikud, vihud pedagoogilise töö tähelepanekutega, ühesõnaga kõik, mis mind sidus kooli ja muusikaga. Ning lahkusin.
Sellest on aastaid mööda läinud. Minu muusika- ja kunstihuvi piirdus vaid näituseafiššide ja kontserdikuulutuste uurimisega, üritustele endile ei söandanud ma minna, kartes, et mälestus võib elustuda ja tekitada liigset hingepiina. Kuigi raadiost kuulasin ma oma meelismuusikat suure rõõmuga. Olin tol korral juba asunudki tööle piletikontrolörina Tartu-Tapa-Tallinn diiselrongile, mu töökaaslaste hulgas ei oleks mu muusika- ega kunstiharrastus mõistmist leidnud.
Niisiis, ükskord just rongilt tulnud, sattusin koduteel vastamisi tollesama noormehega, Imat Suumaniga, kelle nägu, pean tunnistama, oli mul aastatega ununenud, kuid mitte nimi ja sündmus, mis kaheksakümne kolmandal aset leidis. Ta peatas mind käeviipega otse üliõpilasintri ees, mida ma olen kuulnud kutsutavat Uueks Päntriks. Sealt kostis sellist lärmi, et ma esialgu ei kuulnud Imati – tema see oli! – juttu ja pidasin kõike eksituseks.
Kuid Imat palus mul hetke oodata ja tutvustas ennast. „Me läheme kogu aeg teineteisest mööda ja ei ütle tere, nii on ju ebamugav olla, ega ma tahtnudki segada, ma tahtsin lihtsalt tere öelda!” ütles Imat. Ma vabandasin, et ei ole temast sihilikult mööda läinud, ja pakkusin lohutuseks ühe napsi, sealsamas, kust lärm läbi seina tungis, mis tundus küll kohutav, kuid mitte nii jube, et joomist oleks seganud. „Mina minu ja sina sinu kulul,” pidin ma küll ütlema. Jänesepüüdja palk on näruselt väike.
Päntri kohvik ei erinenud sisu ega välimuse poolest asukatest, kes seda külastasid. Enamik noori pidi millestki kinni hoidma, kas täissikerdatud seinast või katkisest uksest või paadist, mis lae alla oli riputatud. Häbi öelda, kuid mulle meeldis see kena nurgake esimesest hetkest, võis üsna kindel olla, ükstapuha kes või mis seal kohvikus ei käinud, järgmisel päeval ei mäletanud seda keegi.
Imat rääkis oma maalimisest, oma töödest, õigemini pidin ma selliseid asju küsima. Ta tuletas meelde üht vana Vilsandil käiku, kus ta kala oli püüdnud. Vilsandi ei saanud ometi õige olla, kuid piltidest olin ma kuulnud. Sest aastaid tagasi tuli mu ema ühelt sügis- või kevadnäituselt, nagu neid ikka korraldati, ja ta oli vaadanud pilte ja võis rahul olla, kunst nagu kunst ikka, ei sega mingil viisil saalist läbijalutamist. Kuid tema silma oli torganud pilt, mis seisnud tagumises saalis nagu Kafka portree suurte klassikute kõrval, kes end naela otsas hästi tunnevad, justkui tahtes öelda: te võite mu riputada lastetuppa, kuid ma ei nõua, et mind seal vaatamas käidaks.
See pilt olevat olnud kummaline. Pealkiri oli „Mälestusi Marokost”. Ema ei leidnud maalilt ainsatki objekti, mida oleks saanud nimetada kas tänavaks või laternapostiks või koeraks või kuuks, kõik, mida pildil oli kujutatud, oli „justkui”. Kuid oli niivõrd kindlalt just see või miski, millest pealkiri olevat rääkinud, see pilt oli oma sisu inimeseni hinganud, isegi kui vaataja seisis meetrite kaugusel. Nõidus?
Mäletan, et tookord, kui mu ema koju jõudis, oli ta ühtaegu vapustatud ja rõõmus. Ma ei saa aru, mis see oli, ütles ta meie vanast hiina portselanist tassist kohvi juues, aga see meeldis mulle väga. Kui ma räägin hiina portselanist, siis ainult seepärast, et lisada ema sõnadele kaalu, tema tuttavad ja lähedased hindavad tema kunstimaitset üheks paremaks Lõuna-Eestis, nii et üllatada on teda väga-väga raske.
Ah jaa, kaladest. Ma olen Vilsandil vaid paar korda käinud, imeilus saareke meres, eraldatud mandrist just sedavõrd veega, et kes väga tahab, saab ka jala minna. Väga noorest ja uljast peast olime me sellel Balti mere pärlil, mida Vilsandiks kutsutakse, lausa nälga suremas. Juba nädalaid olime söönud vaid leiba soolaga. Teadlastelt, kes lähedal tuule mustust mõõtsid, õnnestus näpata ka tükike hapukurki, et leib seedeelundeisse kinni ei kuivaks. Me aitasime Heino Välil kiviaeda ehitada ja kuulasime noorusliku õhinaga Sootsi linnujutte ja Väli jutte Eesti vabadusest ja õhtuti laulsime nii kaua ja tõime keldrist kogu aeg pudeleid, mis õhutasid vabaduslaule üha enam ja enam lõkkele, kuni kelder tühjaks sai ja Väli naine ülalt alla tuli ja ütles nii kenasti kui oskas: hakkame lõpetama, noormehed.
Süüa tuli püüda meie oma armsast merest, sest see oli ainuke institutsioon okupeeritud Eestis, kes selle eest raha ei küsinud. Meile anti spinningud ja Vilsandi parim lant, mis kuulus Azarovile, kes lubas uputada mehe, kes uputab ta landi. Lisaks anti kaks spetsialisti, üks oli Imat ja teine oli sama valge peaga ja sama vana, ta nime ei oska ma öelda, kuid ta oskas kala püüda.
Me saime viie peale poolekilose havi, millesse me nii palju marju ja võsa sisse toppisime, kui kalakesse mahtus. Õhtul, kui me koju või endisesse kasarmusse jõudsime ja havi koos luudega ära sõime, rääkis Imat talust, milles ta elab. Seal kummitab nüüd vana meremees, kes ei lase magada ega süüa. Loobib nõusid, kui on halb tuju. Kui on hea, siis ainult liigutab natuke, maha ei viska. Tegelikult, nagu ma hiljem kuulsin, lõppes Suumanite
