seirab rahulolematult noorimat, seda poisikest, kelle hääles on peaaegu et süüdistus ja kes kipub viimasel ajal väga sõna võtma; kes, suu täis, vaatab teda nõnda, nagu oleks kõik mured üksi tema kanda. Aga miks peab alati ainult tema …? Kas pole ta tüdinud päevast päeva nende elu seadmast, aina nende eest muretsemast, kas ei võiks temalgi olla oma elu? Ta ütleb talle …
Seinakell hakkab lööma. Teeb seda aeglaselt kõmisedes ning kohusetruult. Mõlemad vaatavad teda, noorem ärevusega, vanem rahulolevalt. Hea kindel kell. Oma halli plekilise numbrilauaga ning rohmakate seieritega, oma ilutuse ja iseteadvusega kuulub ta täpselt aega, mida ta tükeldab, sisendab kindlust. Kellalöökide sekka kostab koputus aknale, veel kord ja veel, valjemini, nõudlikult.
„Ongi see sinu õpetaja,” ütleb vanem vend kärmelt, justkui tunneks ta kergendust. Uuesti koputatakse, aga nüüd juba uksele. Toomas tõuseb ning kiirustab ukse kõrvale nagi alla riietuma. Samas kostab avatava välisukse naginat, keegi kolistab esikus ja nüüd lükatakse lahti ka toauks. Lävel seisab lüheldane, mantlisse ja ninaotsani suurrätti mässitud naine. Harjumatule silmale näib ta kahtlemata üsna naljakas. Hea linnarätsepa õmmeldud mantel on juba kaunikesti kulunud. Tema rohked voldid riivavad suuri kohmakaid külavilte, millega omanik näib end tundvat siiski ülihästi. Seda kummalist maa ja linna segu täiendab oskamatult pähe seotud jämedakoeline suurrätt. Nüüd lükkab ta laubale vajunud suurräti käega tagasi ning nähtavale ilmub kitsas ja õhetav energiline nägu. Näo peenes, tundlikus iluski on midagi vastuolulist. On kitsad, nõudlikult kokkupigistatud huuled, terav jonnakas lõug ning samas pruunid, leebed, ent heitunud vaatega silmad.
„Uh, küll on külm,” teatab naine kategooriliselt ning asub samas oma labakust tõmmatud käega midagi mantlilt pühkima. „Täna lähen külanõukogusse ja ütlen, et nad ahju korda teeksid … mis sest, et varsti kevad … kus see kevad on? Kuidas teie haige ka siis on? Pane, jah, soojalt riidesse …”
Õhk Antonina Mihhailovna ümber lausa aurab ning tema elav, kiirustav hääl torgib seda nagu õmblusnõel. Aga rääkideski ei püsi ta paigal. Läheb emalikku pilku Toomale heites kiirelt üle toa ning avab tagaukse. Vennaksed kuulevad tema tarmukat häält haige juurest. Õpetajal paistab korraga aega üleliiagi jätkuvat. Ta arutleb pikalt õpilastest ning ikka veel puuduvast õppeprogrammist. See on ju lubamatu, nii õpeta ise, mis aga pähe tuleb. Uuesti võetakse käsile ahi ning katkine aken, mille Matvei on vineeriga kinni löönud. Siis tuleb ta uuesti eestuppa, rahulolev ja murelik ühekorraga.
„Kas arst käis?” pärib ta Mihhaililt rangelt ning raputab etteheitvalt pead teise selgitust kuuldes. Kindlasti kutsuda juba täna, ilmtingimata. Kui kahju, jah, väga hea õpetaja, aga küll ta veel jõuab. Noor mees ikkagi. Ta võivat arsti ka ise kutsuda, täpselt nii teebki, jäägu see tema mureks jah. Ja siis nad astuvad trepile ning külm õhk pigistab ja kriibib Tooma nägu ning kiunub koos lumega vilditaldade all.
Üksi jõuaks ta kiiremini. Üksi minnes läbib Toomas tee enamasti pooljoostes. Nende ja Zõkinite maja asub päris küla servas, eraldi teisel pool kuusetukka. Iga kord on see nii, justkui hangest kasvavad jämedad hallrohelised tüved, hämarus püsib alusmetsa kohal ja kuuled ainult oma samme. Vaikus surub, rõhub selga. Tahtmatult lisad sammu, kuni ei märkagi, et jooksed. Kolhoosi valvur Matvei oli näinud hunti otse Paraskinite maja taga. Aga Matvei juba teeb hundi ja koera vahel vahet. Hundid on talviti küla suur nuhtlus. Näljast nõrgad loomad on neile kerge saak ning Matvei peab seepärast lauda juures oma suurt lambakoera Gorit. Halliksläinud koonuga Gori on tark, ei tüki küll võitlusse, aga annab õigel ajal märku. Matveil oli teinegi koer, segavereline Senka. Matvei oli pannud koertele oma sõjas hukkunud poegade nimed ning vahel vintis peaga rääkis ta nendega sellisel moel, nagu polnukski nad penid, vaid tõelised pojad. Ja Matvei kortsus kurvailmelisest näost oli neil puhkudel raske aru saada, oli see vana nikastanud aru tõsine mõte või hästi peidetud nali. Ent igale poole nina toppinud rahutu Senka, kellel puudus Gori ettevaatlik tarkus, murdsid hundid juba möödunud sügisel.
Aga praegu varjab Toomas hoolega oma hirmu. Kõnnib hooletult ning ükskõikselt. Ta on ometi peaaegu neliteist täis, ning kõvaks tambitud reejälgedes tee, millele öö jooksul on tekkinud õhuke kohev kirmetis, on õieti külatänav. Ta kuuleb hästi kõrvalastuva Antonina Mihhailovna kiirenenud hingamist ning hingab ise hästi pikkamisi ja vaikselt. Juba teist nädalat läheb ta igal hommikul koos õpetajaga kooli. Kohe teisel päeval peale Zõkini juurde kolimist oli Antonina Mihhailovna koputanud hommikul nende aknale. Las hakkab koos minuga tulema, oli Antonina Mihhailovna Mihhailile öelnud oma südil, nõudlikul toonil ja siis lisanud: Toomal on minuga kindlasti julgem. Aga õpetaja nägu polnud tol hommikul – vastupidiselt häälele – põrmugi südi. Nii et kes teab, kes keda saadab. Toomas jõuaks ise kindlasti kiiremini. Tegelikult on Antonina Mihhailovna, kuigi suur ja tark, võimatult saamatu. Kui Aron oli õpetaja, küttis ta ise kooliahju, aga Antonina Mihhailovnale kütab seda Matvei viie rubla eest kuus. Ja tema, Toomas, ning Mihhail peavad lõhkuma õpetaja pärast ka Zõkini muti puud. Zõkini mutil on alailma selg haige, nüüd ta tuleb ja hädaldab, et uue üürilisega läheb puid mis kole. Muidugi, Zõkini mutt kah lootis, aga ei ole õpetajast talle abi. Aga hea on Antonina Mihhailovna küll, seda teab Toomas kindlalt. Üldse tundub talle sageli, et ta teab õpetajast kõike. Sest kas ei tunne ta Antonina Mihhailovna kitsa tundliku näo kõiki varjundeid ja hallpruunidesse silmadesse ilmuvat kohmetust, kui naisele miski ei meeldi? Ja Toomas teab sedagi, kui ilusad on õpetaja harilikult üles kuklasse seotud juuksed, kui ta neid Zõkini muti tagatoas üle õla heites aeglaselt peegli ees harjab. Ja veel on õpetaja headusele ning lihtsusele vaatamata väga uhke. Paljud ei saa sellest aru ja Fomin, kes on Antonina Mihhailovnale ligi tikkunud, nimetab seda pirtsakuseks. Paljud nimetavad seda nii- ja teistpidi, aga Toomas teab, Antonina Mihhailovna ei taha lihtsalt alla vanduda, nagu oli öelnud vennas Aron. Tegelikult on Toomal hea meel, et Antonina Mihhailovna on selline, ning vaikse rahuloluga silmitseb ta õpetajat enda kõrval. Väga vargsi teeb ta seda, sest rõõmu, mida ta seda tehes tunneb, ei tohi teada mitte keegi, ka õpetaja mitte. Ei, nende hommikute vastu pole tal midagi.
Antonina Mihhailovna tallab reipalt lund poisi kõrval. Ajuti uudistab ta kahel pool teed losutavaid maju. Küla on juba üsna ärkvel. Üksteise järel süttib akendes helendus ülesvõetud tulest. Paugatavad uksed, nagisevad õueväravad ning aina rohkem puistab öö unerambes kõht tänavale oma sisu. Nii suured kui ka väikesed – nad on väga sarnased oma vanades kasukates, vatijopedes, korduvalt ümbertehtud mantlites, kõrvikutes ning suurrättides. Vahel tunneb õpetaja neid vaadates mingit imelikku süütunnet. Aga praegu tegelevad õpetaja mõtted pigem kirjaga. Jah, eile tuli Peterburist kiri. Antonina Mihhailovnale tundub linna uus nimi ikka veel võõrastav ning mõtetes ja oma harvas kirjavahetuseski õega kasutab ta ikka vana nime. See kiri, jah. Õde kutsub teda tungivalt tagasi. Õigemini ei kutsu, vaid nõuab. Tal olevat üksi raske … Kui lihtsalt see Zosjal käib! Antonina Mihhailovna naeratab nukralt enda ette. Õel on raske ja tema kohe mingu. Nagu siin polekski raske. Teise põhjusena on õel kirjas, ja see omab tõesti märksa suuremat kaalu, et üksi ta vaevalt suudab alles hoida isa vana korterit. Kaks tuba on nagunii läinud ja nüüd ihuvad uued sundnaabrid hammast tema toa peale. Nüüd on siis temalgi taas tuba seal korteris, sest õde vajab teda … Ei, on ülekohtune õest nõnda mõelda, poolõde, aga siiski väga lähedane. Zosja pole selline. Tol korral oli õde lihtsalt tähelepanematu, õnn teeb ju tihti tähelepanematuks, ja muidugi vajas Jegor Pavlovitši tähtis töö kabinetti selles meeletuks muutunud, võõrast rahvast kubisevas Peterburis. Linn näis siis olevat üsna sarnane tolle imeliku sõiduvahendiga, mida nimetati trammiks ja mida õde silmaotsaski ei sallinud. Linn, seinad survest rebenemas, näis kihutavat kuhugi … Unustatud on märksa tähtsamaidki asju. Aga tõesti, see kõik on möödas ning Zosja vajab teda praegu. Kuidas ta kirjutaski: õde ei kujutavat ette, kui võimatu on ühisköögis – nende kunagi nii armsas, hubases köögis – nende inimestega suhelda. Neil olevat kitsas. Pealegi ei elavat õde nagunii seal, mis sest, et on sisse kirjutatud. Lubasid kaevata, kuhu tarvis. Linn kubisevat räpakaist, labastest inimestest ja nendele tehakse muudkui ruumi, aina võetakse nende tarvis tube. Aga tema polnud kah rumal,
