Tagakambris köhitakse pikalt, siis nagiseb voodi keha survest. Nad kuulavad, vaikivad. Ja siis miski kui plahvataks Toomas. Ta teab ainult üht, Aron ei tohi … ei tohi …
„Sa viid Aroni haiglasse, sa pead …”
Tooma kõrge poisihääl väreleb, ähvardab katkeda pingest. Helesinised pärani silmad on suunatud tungivalt kõige vanemale.
„Õige, vennas, ei jäta teda keegi siia kustuma, kui tema ei vii, siis viime ise.”
Mattias noogutab toetavalt nooremale. Suur seinakell lööb rahulikult, mõjukalt õhtutundi, Mattias heidab kellale pilgu. Tema liigutused on muutunud kärsituks. Ta läheb ukse juurde ning haarab nagist oma vatijope. Ajab selle selga ning jääb nüüd hetkeks kõheldes silmitsema Aroni mustjaskoheva karvaga mütsi. Laua ääres istuvad vennad jälgivad vaikides tema tegevust.
„See on Aroni müts.”
Mihhaili hääl on muutunud, nägugi on tumenenud sinna valgunud verest. Mattias justkui ei kuulekski, vaatab häirimatult mütsi edasi. Aga kuigi on valmis mütsi haarama, ei tee ta seda mitte. Samas ilmub tema näole imelik muie. Ta pöörab ringi, astub otse üle põranda tagakambri poole ning avab ukse.
„Laenad, vennas, oma mütsi, mis?” küsib ta lauasistujate poole selga pöörates haigelt.
„Mütsi? Jaa, muidugi …”
Aron, kes lamab külili, ajab end nüüd küünarnukkidele toetudes istuli ning naeratab.
„Jaa, muidugi …”
„Aitäh!”
Väljakutsuvalt ning muretult suundub Mattias taas nagi juurde, haarab nagist mütsi ning kavatseb väljuda. Lauasistujaid nagu polekski tema jaoks olemas. Toomas unustab hetkeks haige vennagi. Ta kuuleb vanema venna lõõtsuvat hingamist enda vastas ja teab, ükskord see juhtub … Miks nad on ometi sellised?
„Kui sa selle mütsi kah kellelegi … müüa kavatsed, siis …”
Mihhaili hääl tõuseb ning katkeb järsult. Ta on tõstnud oma suured, alati punetavad käed enda ette lauale. Pink ragiseb Mihhaili keha all, justkui kavatsetaks tõusta. Ja uuesti võpatab hirm Tooma rinnas. Ta kardab nende mõlema pärast, ei tea isegi, kumma pärast rohkem. Aga Mattias ei näi kartvat ning vanem vendki ei tõuse.
„Mis siis?”
„Siis müü ennast kah ja ära enam siia tule, kuuled …”
Ei saa ta Mattiasest jagu, mõtleb Toomas. Tal on mõlemast kahju. Kui vend ukse suleb; tõuseb temagi viivitades. Ta läheb vaatab, ehk on õpetajal midagi tarvis. Ta ei mõista vendade vaenu, pole kunagi mõistnud. Aga ta näeb ja teab, et see püsib, püsib nagu hämar kõikeimav mürgine soo nende vahel. Ja sellistel hetkedel tahab ta siit ära. Isakodu on siis korraga võõras, täis ängi.
Räästad tilguvad. Keskpäevasele lumele on ilmunud hallikad laigud. Varsti saavad neist loigud. Maja ees seisab hobune reega. See on vana, tuhmide silmadega, lookavajunud selja ning pruunika tokerdunud karvaga loom. Aeg-ajalt vaatab ta oma punase habemega peremehe suunas. Too seisab tüdinud ilmel plotskit kiskudes sealsamas kõrval. Toomas tuleb majast. Suur villane tekk süles, läheb ta ree juurde, kohendab heinu ning laotab teki peale. Ta toob veel vana mantli peaaluseks ning seejärel teisegi teki. Ja kui Aron Mattiase ja Mihhaili vahel tuleb, kõnnib ta nende ees, avab õuevärava ning seab veel kord tekke. Vennad toetavad Aronit, kes astub vaevaliselt raskes, kurguni kinninööbitud lambanahkses kasukas, müts peas ning villane sall mitmekordselt ümber kaela. Nad asetavad ta nagu pambu ettevaatlikult reele ning Toomas nihutab peaalust.
„On sul hea?” pärib Toomas juba mitmendat korda.
„Hea, hea, mis te’nd minu pärast sedasi?”
Haige tõrjub, püüab näida reibas. Tema ärevad silmad otsivad midagi valvsalt vendade kinnistelt nägudelt. Aga samas libiseb pilk ikka ja jälle kiindunult tagasi majale.
„Kõik?” pärib küüdimeheks hakanud valvur Matvei kõrvalt, seades hoolitsevalt range hobuse hõõrdunud kaelal. Mihhail noogutab ning Matvei nõõtab hobuse huuli matsutades liikuma. Vennad saadavad rege, kobaras ümber selle pära. Haige pöörab end tekkide all, vaatab küünarnukile toetudes pikalt ja ahnelt maja. Siis uurib ta vendi mingis kuumavas meeleheitevalus. Palavikust kuivanud huuled liiguvad kahvatus näos.
„Ma ei taha sinna minna,” sosistab ta tasa ning siis kõvemini. „Ärge viige mind sinna … kuuled, Mihhail, Mattias … ma ei taha … ma saan koduski terveks …”
Mihhail vaikib. Tema otsa vaatavad nüüd kõik. Toomas tukslevate kokkupigistatud huultega, nõudlik ja ärev ootus pilgus. Mattias raputab pead, aga temagi ootab. Mihhail ainult vaikib, nägu punetav solvumisest ja tusast. Mida saab temagi muuta? Mida tahetakse temalt, kas ta siis ei öelnud neile varem? Küüdimees Matvei sõrmitseb ohje peos ning uurib mornilt hobust.
„Eks siis lähme, pikk tee,” sõnab ta seejärel asjalikult ning ergutab hobust. Lamajagi näib loobuvat, pilk tõmbunud endasse, laskub ta lõtvunult tagasi seljale.
„Ma ei taha sinna,” pomiseb ta juba alistunult. Tema väsinud aukus silmad leiavad noorema venna. „Sa tuled mind siis vaatama, Toomas, tuled, eks?”
Toomas vaatab teda pärani silmi. Tal on tegemist, et mitte nutta. Häbi on nutta Matvei ja vendade ees. Praegu tahaks ta siit ära, hästi kaugele ära. Ja et mitte nutta, noogutab ta ainult.
„Mattias …” Haige käsi tõuseb pea juurde. Ta võtab järsku mütsi peast ning ulatab vennale. „Võta, Mattias.”
„Mis sa nüüd … jäta.”
Mattias tõrjub segaduses käega, vaatab kiirelt Mihhaili suunas ning lõkendab korraga üleni näost.
„Võta, Mattias, ma tahan …” nõuab haige, „praegu on soe ja seal …” Aroni käsi sirutub mütsiga uuesti üle ree keskmise venna suunas. „Võta, ma palun …”
„Ma ei saa …”
Mattiase aval trotslik nägu on tõmbunud punaselaiguliseks.
„Võta, võta … ma tahtsin juba ammu,” sunnib Aron mingi kasvava õhinaga, asetab järsku mütsi lumele ree taha, ning mässides end tekki, vajub pead tagasi heites raskelt reele.
„Lähme, Matvei … kiiremini.”
Nõksatades liigub regi mööda külatänavat edasi. Mattias seisab lumel lebava mütsi ees, otsekui oleks see mingi tõke. Tõstab selle siis üles ning astub mornil ilmel teistele järele. Nii nad lähevadki küla lõpuni. Minnakse vaikides. Viimaste majade taga jäävad nad maha. Toomas kipub küll edasi, aga vanema venna järsul toonil antud käsk sunnib ta paigale. Nad jälgivad rege, mis päikesest kiiskavate lumiste väljade vahel näib korraga imepisike. Ere päike kipitab silmis. Toomas tõstab käe ning hõõrub rusikaga põski, otsekui nühiks sealt midagi maha. Ta ei taju oma tõmblevaid suunurki. Seal läheb vennas ja miski nagu rebiks end valuslõikavalt temastki lahti.
Toomale oli tundunud see lõpuna. Seal, lumisel teeotsal seistes, oli ta olnud kindel, et ei näe enam venda. Aga Aron ei surnud haiglas. Suvehakul tuli ta koju, lootusrikas ning kosunud. Nad on mind tublisti ravinud, kinnitas ta majas vilkalt ringi liikudes vendadele. Aron uskus ja nemadki uskusid uuesti. Ta laenas Antonina Mihhailovnalt hulga raamatuid ning lubas, kui Antonina Mihhailovnal on tõesti kindel soov linna tagasi sõita, taas koolmeistriameti enda õlgadele
