kes oli kohe pärast maabumist hakanud ette valmistama portaali rajamist.
Kohaliku aja järgi oli varane hommikupoolne öö. Ümberringi valitses pilkane pimedus. Loomulikult ei seganud see meid, aga ei seganud ka vaenlast, vähemalt mitte olulisel määral.
Olime maabunud Tasarath-a-Llani lõunaosas, Maa mõistes parasvöötmes. Siin valitses parajasti südasuvi. Ilmad olid kuivad ning metsad ja rohi süttisid plasma- ning laserrelvade tulest kergesti põlema. Kohalikele oli see suvi, mil vaenlane tuli kosmosest ja süütas maa põlema.
Invasioonialaks valitud piirkond kandis ruumikaardil nime Sarrendë. Nime lõpus oleva e-tähe peale kirjutati kaks kummalist täppi. Gort Ashrynil olid kõik nimed veidra kõlaga. Siin polnud tavapäraseid hiina või inglisepäraseid nimesid, isegi hindi-, araabia-, hispaania-, suahiili-, portugali-, indoneesia-, vene-, jaapani-, pärsia-, prantsuse- või saksapäraseid mitte. Selliseid leidus vahel ikka mõnel planeedil. Kuid mitte siin.
Koht oli välja valitud minu ettepanekul. Sarrendë oli hiiglaslik, üle kahesaja kilomeetrise läbimõõduga kausjas vulkaanikraater. Seda võis näha vaid kosmosest, maapinnal viibides polnud võimalik selle loodusliku anomaalia tohutut suurust tajuda. ARGOSE aju oli GALNETist leidnud infokillu, et 25639. aastal enne meie ajaarvamist oli siin toimunud kohutav katastroof – Sarrendë oli aktiviseerunud. Kogu planeet oli hiidpurske tagajärjel raskesti kannatada saanud ning palju kohalikke looma- ja taimeliike välja surnud.
Lahinguarvuti informeeris mind, et Maal on säärane anomaalne piirkond samuti olemas – Yellowstone-nimeline paik Ameerika mandril. Veel oletas mu lahinguarvuti, et kui Yellowstone oleks purskama hakanud ajal, mil inimkond oli alles planetaarne tsivilisatsioon, oleks see katastroof umbes 96 % tõenäosusega meie tsivilisatsiooni hävitanud.
Brigaadiülem oli otsustanud Sarrendë kasuks just nimelt piirkonna seismilise aktiivsuse ja siinse õhukese maakoore tõttu. ARGOSE aju oli jõudnud järeldusele, et umbes kümnekilose antiainepommiga ekvivalentse lõhkelaengu plahvatus aktiveeriks Sarrendë uuesti. Seetõttu ei saanud vaenlane meie vastu massihävitusrelvi kasutada. Gort Ashryni elanikele oleks see tähendanud kollektiivset enesetappu.
Olin Maria nägemustest ette kandnud pataljoniülemale ning tema käsul ka brigaadiülemale. Mulle tundus, et nad olid võtnud minu juttu üllatavalt tõsiselt. Või olid nad kogenud veteranidena juba varem järeldanud, et vaenlase massihävitusrelvad kujutavad invasiooni ajal meie brigaadile suurimat ohtu ning Maria tulevikuvisioon oli vaid nende kartusi kinnitanud? Oleks olnud kohatu seda neilt otsesõnu küsida.
Päike pidi varsti tõusma. Kuid föderaalarmee sõdurile pole ümbritseva nägemiseks päikesevalgust vaja. Q-süsteem näitas kõike nagu päise päeva ajal. Lähiümbruses paistis kõik rahulik. Olin oma juhtimispunkti sisse seadnud ühe suurema hoone keldris. Mulle tundus, et see ruum oligi ehitatud maa-aluseks varjendiks. Ruumi lagi ja seinad olid tundmatust materjalist. See ei olnud mingi kivim, metall ega nanobetoon. Mu lahinguarvuti ei osanud öelda, mis materjaliga on tegu, kuid see tundus väga tugev ning samal ajal kuidagi elastne.
Ühtlasi oli see rajatis meie kohal kõrguva hoone aluseks või jalamiks. Vundament oleks selle konstruktsiooni kohta liiga tagasihoidlikult öeldud. Hoone meie kohal oli kahekümne viie korruseline ning umbes kakssada meetrit pikk, aga samal ajal vaid neli koma kolm meetrit lai, nagu kinnitas mu lahinguarvuti. Ühe kitsukese toa laiune. Hoone oli poolkaarekujuline ning selle üks külg oli tervenisti läbipaistvast materjalist. Lahinguarvuti mainis veel, et ka see materjal ei ole tavaline klaas ega ka nanoklaas, mida üldiselt sellistes ehitistes kasutatakse.
Samuti teatas lahinguarvuti, et hoone pöördub aegamisi oma teljel, nii et selle läbipaistev külg jääb alati päikese poole. Maja oli täiesti terve ja puutumatu, aga hüljatud. Elanikest polnud jälgegi.
Kummaline oli seegi, et umbes viie kilomeetri raadiuses polnud mitte ühtegi muud hoonet või inimeste rajatud objekti. Maja kõrgus täielikus tühjuses. Ühe kolkaplaneedi kohta tundus kõik see üsna veider. Ka polnud vaenlane seda mineerinud või sinna lõkse seadnud. Kohalikud oleks justnagu korraks ära läinud, et peagi tagasi tulla.
„Saatsin pataljoniülemale ja rühmaülematele rutiinsed ettekanded hetkeolukorra kohta. Informeerisin leitnant Schöttlit, et tuletoetuse taotlus on tagasi lükatud. Nad eemalduvad parajasti kagu suunas, nagu kästud,” andis lahinguarvuti teada.
„Kavatsen rünnata kõrgendikku 443,8 kolmanda ja neljanda rühmaga põhjast ning kagust meie lahingutoetusrühma ja laevastiku tule toetusel. Teostame rünnaku kolmel eri kõrgusel – maapinna lähedal, saja viiekümne ja kolmesaja meetri tasandil. Ründame viivitamatult pärast seda, kui kõik allüksused on rünnaku lähtealale jõudnud.” Osutasin mõttelisel ruumikaardil mõlema rühma lähtealad.
„Ülemveebel Kawabata võtab ühe jao neljandast rühmast ja ühe jao lahingutoetusrühmast ning tungib vaenlase peaühendustunnelisse.” Näitasin kohta ruumikaardil.„Nad õhivad ühendustunneli ning ründavad samal ajal vaenlast piki tunnelit selja tagant. Varjuteatrit teeme läänes, edelas ja idas,” esitasin lahinguarvutile oma kavatsuse. „Mida sa sellest plaanist arvad?” küsisin lõpuks.
„Üsna riskantne ning mõnevõrra keeruline plaan. Õnnestumise tõenäosus on umbes 38 %. Kuid arvan, et praeguses olukorras on see parim, mida võime ette võtta,” andis lahinguarvuti mu kavatsusele hinnangu. „Varjuteatri jaoks on vaja vähemalt ühte jagu,” tuletas ta mulle seejärel meelde.
„See tähendab, et saadame võitlejad teadlikult kindlasse surma,” vastasin arvutile mõttes.
„Jah. Varjuteatris osalevad võitlejad hukkuvad või saavad haavata umbes 94 % tõenäosusega. Ülejäänud ründavatel üksustel on see protsent umbes 53, ülemveebel Kawabata üksusel veidi üle 68. Aga kui teeme niisama varjuteatrit, näeb vaenlane selle umbes 98 % tõenäosusega läbi. Sel juhul meie rünnak ebaõnnestub.”
„Kõrgendik 443,8 ja kaheksa geisriga kaunis org jäävad alles, kuid minu mehed peavad surema,” mõtlesin endamisi. Hetke pärast tajusin, et olen mõttedistsipliini lõdvaks lasknud. Raputasin korraks pead ning keskendusin uuesti kompanii lahinguülesandele.
Mõiste „varjuteater” tähendab invasioonijalaväe argoos pettemanöövrit, kus kasutatakse „varje” ehk inimesekujulisi libasõdureid. Need näevad välja nagu ehtsad föderaalarmee võitlejad. Tegelikult pole need isegi robotid, vaid odavad mehhaanilised maketid, mille ajukapatsiteet on võrdne umbes kana aju võimekusega.„Varjud” suudavad algelise programmi põhjal teha lihtsaid manöövreid ning isiklikest relvadest enam-vähem õiges suunas lasta. Et nende tegevus jätaks vähegi realistliku mulje, peavad võitlejad neid kohapeal lahinguarvuti abil juhtima ning ise nendega koos manööverdama ja tuld andma.
Samuti on vaja laevastiku tuld juhtida, kui makettide tegevus sunnib vaenlast reageerima või oma positsioone paljastama. Seetõttu on varjuteatris osalemine üks raskemaid ja ohtlikumaid ülesandeid, mis invasioonijalaväe sõdurile või allüksusele võidakse määrata.
Biosensoorse akustika hämamiseks on makettides õhuke kiht elusat orgaanilist ainet. Varjud petavad isegi Q-süsteemi ära. Kuid hea väljaõppega ja kogenud vaenlase sõdureid ning nende ülemaid ei ole varjuteatriga siiski võimalik eriti kaua tüssata.
Meie lahingutoetusrühmas oli terve kompanii jagu sääraseid libasõdureid. Kavatsesin need kõik käiku lasta.
Neid pidi nagunii Gort Ashrynile heidetama sadade tuhandete kaupa. Kampaania plaani kohaselt pidi tehtama koguni sada kaheksakümmend viis brigaadisuuruse üksuse libainvasiooni, et vaenlase tähelepanu kõrvale juhtida viiekümne kahe invasioonijalaväe brigaadi tegelikult maabumiselt.
Lisaks
