riideriba ning ulatasin vaikides oma alluvale.
Veebel Wang Peng kummardas kergelt ning lausus traditsioonilise Banzai– tervituse.
Vastasin talle samaga. Seejärel astusin allohvitserile lähemale ning embasin teda korraks.
Teadsin, et ka minu elus võib kord tulla hetk, mil mulle ulatatakse samasugune valge päikesekettaga riideriba. Õigupoolest võiks need välja jagada igale invasioonijalaväelasele invasioonijalaväkke astumise päeval.
Panin kiivri pähe ning tulime koos veebel Wang Pengiga punkrist välja. Ruumil oli mitu ust, mis toimisid nagu lüüsid. Selle kummalise tühja hoone ees seistes tekkis mul hetkeks tunne, nagu ei käikski parajasti sõda. Mulle näis, nagu oleksin vaid korraks sellele planeedile külla tulnud.
See oli ainult uitmõte, mis sekundi pärast kadus. Aga tänu sellele mõistsin järsku, mis oli poolkaarekujulises majas erilist. See nägi küll üsna nüüdisaegne välja, kuid selles oli ühtaegu midagi ürgset. Mulle tundus, et mõnes iidses sumerite linnas olnuks see omal kohal. Või sobinuks Vana-Egiptuse püramiidide kõrvale.
Kuid meil oli aeg teele asuda, et täita kompanii lahinguülesanne ning rünnata kõrgendikku 443,8. Sensorpilt näitas, et neljas rühm ja lahingutoetusrühm on rännakueelseid ettevalmistusi lõpetamas. Võitlejad olid varustuse kokku pakkinud. Kummalgi rühmal oli vaid kaks varustuskonteinerit kompaktsete väljageneraatoritega ning tühjad meditsiinikonteinerid. Hoidsime neid nagu silmateri, sest otsustaval hetkel sõltus neist meie elu. Kõik muu mahtus rakmetesse või seljakotti. Invasioonijalaväelane kannab kõike vajalikku oma turjal nagu jalaväelane muistegi.
Lahingutoetusrühma võitlejad olid libasõdurite maketid aktiveerinud ning veebel Wang Pengi võitlejad moodustasid neist parajasti rännakukolonni. Kompanii rännakurivistus on mõistlik hajutada umbes kümne kuupkilomeetri suurusesse ruumi. Siis ei ole rivi liiga hõre ega liiga tihe. Liiga hõreda rivi puhul on üksteist raske tule või manöövriga toetada. Liiga tihe rühmitus on jällegi vaenlasele heaks sihtmärgiks. See võib tekitada kiusatust kasutada taktikalisi massihävitusrelvi.
Mul ei olnud vaja kordagi alluvate tegevusse sekkuda või neid juhendada. Olime seda kõike kümneid kordi harjutanud, kümneid kordi läbi teinud. Peagi lõpetasime ettevalmistused ning kureparv võis taevasse tõusta.
Kureparv tähendab invasioonijalaväe argoos rännakukolonni. Invasioonijalaväe jao rännakurivistus meenutabki ehtsat kureparve kolmnurka: ees jaoülema abi, kummalgi küljel neli võitlejat paarisajameetriste vahedega ning jaoülem keskel. Jagude vahe on kilomeeter kuni kaks ning lennutasandite vahe viissada meetrit kuni kilomeeter.
Meil olid nüüd uuemad ja paremad gravimootorid kui lahingukooli vanad kuuenda maailmasõja aegsed romud. Kuid gravimootor on kõigest gravimootor ning kiiremini kui kolmsada kilomeetrit tunnis ei olnud sellega võimalik lennata.
Rännak möödus vahejuhtumiteta. Umbes poolel teel nägime kompaniisuurust vaenlase jalaväeüksust meist allpool, maapinna lähedal edasi liikumas. Üksus liikus aeglaselt suurte rohmakate kandiliste õhuautodega. Vaenlane ei reageerinud ning meiegi vältisime nendega lahingukontakti. Nad kas ei märganud meid või ei pidanud vajalikuks meiega lahingusse astuda.
„Anton, mida sa kavatsed ette võtta?” kuulsin oma peas hääletut küsimust. See oli meie pataljoniülem kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X.
„Kavatsen viivitamatult rünnata kõigi vabade üksustega kõrgendikku 443,8 ja selle hõivata. Olen just jõudmas rünnaku lähtealale,” kandsin ette.
„Väga hea! Aega on vähe jäänud. Brigaadi peajõud alustavad kolmekümne seitsme minuti pärast maabumist. Selleks ajaks peab maabumisala puhas olema.”
„Sain aru!”
„Mul on halbu uudiseid. Luureinfo, et vaenlase tankidiviis „Sarrendë” on hävitatud orbitaalpommitamise käigus, osutus vääraks. Selgus, et see oli kõigest vaenlase varjuteater. Üle seitsmesaja tanki on terveks jäänud. Üksus tuli Sarrendozi lähistel maapinnale ning liigub praegu kolmes ešelonis ning kolmel eri kõrgusel ida suunas,” sain pataljoniülemalt teada.
Kui meie tegime varjuteatrit, siis miks ei võinud vaenlane sama teha? Brigaadiülemal oli olnud algusest peale õigus, et orbitaalpommitamisele ei tasu eriti loota. Ida suunas tähendas meie suunas. Kohaliku provintsikeskuse Sarrendozini oli siit veidi üle neljasaja viiekümne kilomeetri. Tankid liikusid edasi umbes kuuesaja kilomeetrise tunnikiirusega.
„Kas laevastik ei saa neid turmtulega hävitada?” küsisin.
„Laevastik on raskustes. Vaenlase varjuteater nähtavasti jätkub, sest laevastiku luure andmetel liigub siiapoole umbes kolm tuhat tanki. Luure ei suuda ehtsaid ja libatanke eristada. Laevastik saatis sinna sada kaheksakümmend kosmosehävitajat asja selgitama. Kolmekümne sekundiga tulistati neist viiskümmend üheksa alla, ülejäänud suutsid hädavaevu eemalduda. Vaenlasel on seal ilmselt terve strateegilise kaugõhutõrje diviis. BISMARCK ei julge nendega tulevõitlusse astuda. Sinna peaks viskama mõned taktikalised antiainepommid, kuid uute lahingureeglite järgi on see keelatud.”
„Siis jääb ainult loota, et meie libainvasioonid omakorda petavad vaenlase ära ning nad ründavad tühja,” avaldasin oma mõtte.
Brigaad oli ette valmistanud neli libainvasiooni. Neist kolm paiknesid meist läänes, Sarrendë ja Sarrendozi vahel.
„Lootma peab, kuid sellega ei saa arvestada. See on kõik, mis mul praegu öelda oli. Tegutse!” lõpetas pataljoniülem jutu.
Vaenlase tankidiviis kujutas endast sõjalises mõttes üsna kummalist organisatsiooni, sama kummalist nagu paljud muudki asjad sellel planeedil. Kõigepealt polnud sellel numbrit, nagu oli igas normaalses armees, vaid igal diviisil oli oma nimi. See tekitas segadust, sest samal ajal olid olemas ka jalaväediviis „Sarrendë”, õhutõrjediviis „Sarrendë” ning koguni pioneerivägede diviis „Sarrendë”.
Tegelikult oli mõiste „diviis” selle moodustise kohta üsna tinglik kokkuleppeline nimetus, sest üksusesse kuulus tervelt tuhat tanki. Sama hästi võinuks öelda ka armeekorpus või isegi tankiarmee.
Veelgi veidram oli aga selle üksuse ülesehitus. Kümme tanki moodustasid kompanii ja kümme kompaniid omakorda rügemendi. Diviisis oli kümme rügementi ning ülejäänud juhtimistasandid puudusid hoopiski.
Vaenlase jalaväediviis oli põhimõtteliselt samasuguse ülesehitusega. Diviis koosnes kümnest tuhandest sõdurist, kes olid jaotatud kümneks pataljoniks. Tuhat jalaväepataljoni koosseisu kuuluvat võitlejat jagunesid omakorda kümneks kompaniiks ning sajaks jaoks. Kümne sõduriga jagu oli neil ainuke allüksus, mis trehvas meiega identne olema. Rühma ja brigaadi juhtimistasandeid polnud olemas.
Ning nende õhutõrjediviis oli tõeline monstrum jällegi täpselt tuhande õhutõrjekompleksiga. Lahingulaeva kapten tegi ilmselt õige otsuse, kui säärase üksusega tulevõitlust vältis.
Näis, nagu oleks nende sõjaline organisatsioon pärit vanaajast ning kogu keskaja ja uusaja sõjalise mõtte arenguetapp vahele jäänud. Kuid sellegipoolest ei tasunud vaenlast alahinnata. Tundus, et nad olid sõjaks põhjalikult valmistunud. Kurb tõsiasi, kuid inimesed üldiselt oskavad sõdida, kui nad vähegi tahavad.
Luureandmete kohaselt ei olnud neil lahinguarvuteid. Vaenlane oli infotehnoloogias üllatavalt maha jäänud. Kasutada olid vaid suured ja kohmakad verbaalselt suhtlevad arvutid, mida sõdurid oma rakmetes kaasas kandsid. Need olid koguni nii suured nagu peopesa. Suuremate üksuste juhtimiskeskuste arvutid olid veelgi massiivsemad, kuigi üsna võimekad. Kuid sümbiootilise
