nii kolmas kui ka neljas rühm punasena, ülejäänud allüksused olid kollased. Vandusin vaikselt endamisi.
„Asuge vaenlase vanadele kaitsepositsioonidele kõrgendiku lõunaja idaküljel. Korrastage positsioone nii palju kui võimalik. Olen otsustanud liita kolmanda ja neljanda rühma üheks allüksuseks ning vanemveebel Ahmadinejad võtab teie juhtimise üle,” tegin oma kiire otsuse veebel Asgedomile teatavaks. „Miks pidid nad mõlemad koos rühmavanemaga minema neid libasõjavange vahi alla võtma? Neetud, oleksin pidanud Hubertit hoiatama,” mõtlesin kahetsedes juhtunule.
„Sain aru. Liitume neljanda rühmaga ning vanemveebel Ahmadinejad võtab meie juhtimise üle,” teatas veebel Asgedom. Mulle tundus, et see otsus oli talle kergenduseks.
Tegin oma otsuse ka Sajdinile teatavaks. Too võttis kolmanda rühma järelejäänud võitlejad kohe oma juhtimise alla ning formeeris nad ümber kaheks jaoks.
Biosensoorne akustika näitas nüüd, et ainsad elusad inimesed kõrgendikul 443,8 oleme meie. Siin oli olnud kaks vaenlase jalaväekompaniid, nende kõnepruugis sadakonda. Kahest künkanõlval positsioonidel olnud tankikompaniist oli järele jäänud vaid purustatud vrakid. Veel kolme vaenlase tankikompaniid oli sama saatus tabanud juba varem, kui nad olid üritanud kohe invasiooni alguses meie kolmandast rühmast üle rullida. Vanemveebel Kawabata allüksuse poolt õhitud peaühendustunneli rusude alla oli jäänud veel vaenlase sõdureid ja lahingutehnikat.
Künkanõlvadel ei olnud enam metsa. Plasmalaengud ja antiainegranaadid olid maapinda tundmatuseni muutnud ja räsinud. Mitmes kohas oli pinnas sõna otseses mõttes üles sulanud ning klaasistunud. Kuid kõrgendik ise oli alles ning kaheksa geisrit purskasid tankiromude seas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Võib-olla tõesti andsid nelisada ühe kümnendiku grammist antiainegranaati kokku keskkonnasõbralikuma efekti kui üks neljakümnegrammine lõhkepea? See polnud minu otsustada.
Oli aeg pataljoniülemale tehtust ette kanda.
„Siin Bravo. Kompanii ülesanne on täidetud. Kõrgendikud 286,0, 318,6 ja 443,8 on meie valduses. Ümbritsev lahinguruum on meie kontrolli all. Kaotused operatsiooni algusest: viiskümmend kaheksa meest, neist kakskümmend viis langenut. Kolmanda rühma ülem leitnant Schöttli hukkus. Suurte kaotuste tõttu formeerisin kolmanda ja neljanda rühma ümber ning liitsin üheks allüksuseks. Oleme vaid osaliselt lahinguvõimelised. Meie energiaressursid on ammendunud,” lõpetasin ettekande napi tõdemusega.
Andmed vaenlase kaotuste, haavatute tervisliku seisundi ning kulutatud laskemoona kohta edastas mu lahinguarvuti otse pataljoniülema arvutile. Kuid need ei jäänud tähelepanuta.
„Te olete hävitanud viis vaenlase tankikompaniid ning kolm jalaväekompaniid?” See oli pooleldi küsimus, pooleldi konstateering.
„Seda tegi põhiliselt lahingulaev BISMARCK. Meie osaks oli vaid tulejuhtimine,” vastasin.
„Annan sulle kolmkümmend teravatt-tundi energiat. See on meie viimane varu. Pataljoni olukord on muutunud kriitiliseks. Tankidiviis „Sarrendë” on jätkanud liikumist ida suunas. Vaenlane on meie varjuteatri läbi näinud ega ole libainvasioonidele reageerinud. Vaenlase luure jõuab teie positsioonideni umbes seitsmeteistkümne minuti ning esimene ešelon umbes kahekümne ühe minuti jooksul. Brigaadiülem otsustas kolmandat pataljoni esialgselt planeeritud maabumisalal mitte maandada. Kolmas pataljon on alustanud maabumist neljanda pataljoni maabumisala lääneosas.
Püüdke võita aega ja viivitage vaenlase edasiliikumist vähemalt kakskümmend minutit alates lahingukontakti saavutamise hetkest,” andis pataljoniülem seejärel mulle käsu. „Vaenlane ei tohi mitte mingil juhul rünnata meie kolmandat ja neljandat pataljoni maabumise ajal.”
Esialgse plaani kohaselt pidime julgestama kolmanda pataljoni maabumist ning üksus pidi maabuma meie lahinguruumis. See plaan polnud enam teostatav. Kolmas pataljon ei saanud maabuda otse vaenlase tankitorude ette.
See tähendas, et tankitorude ette pidime jääma meie. Jäin hetkeks mõtlema.
„Anton, kas sa said aru, mida sa tegema pead? On sul küsimusi?” päris pataljoniülem paari sekundi pärast.
„Sain aru. Teeme parima, mis meie võimuses. Kas varjuteatri libasõdurite seas oli ka reaalseid üksusi?” tahtsin teada.
„Ei olnud. Libainvasioonide jaoks oleks olnud vaja tervet pataljoni. Brigaadiülemal polnud üleliigset pataljoni kusagilt võtta,” kuulsin vastuseks.
Mul ei olnud rohkem küsimusi. Säärases olukorras tavapäraseid Banzai-tervitusi ei vahetatud lahinguarvuti kaudu, seda tehti vaid näost näkku. Ma ei saanud musta õhukest valge päikeseketta kujutisega riideriba, kuna pataljoniülemal polnud aega ega võimalust seda mulle anda. Samamoodi polnud minul enam aega anda neid kompanii võitlejatele.
„Jumal aidaku meid kõiki,” ütles pataljoniülem lõpetuseks.
Sekundid kulusid. Ei olnud aega mõelda. Aja surve kukkus selga nagu hiiglaslik mägi.
„Palju meil tulejuhte alles on?” küsisin lahinguarvutilt.
„Seitse. Kaks neljandas rühmas, kolm teises rühmas ning kaks esimeses rühmas. Lisaks oled sa ise ka võimeline tuld juhtima.”
Kompanii kaheteistkümnest tulejuhist oli viis langenud või haavata saanud. Eriti karm oli olukord kahest verest tühjaks jooksnud rühmast kokku pandud uues allüksuses. Seal oli kuuest tulejuhist kaks ellu jäänud.
Käskisin lahinguarvutil taas kogu kompanii intraneti kontrolli alla võtta, et minu sõnum jõuaks iga võitlejani.
„Kõik allüksused. Vaenlase tankidiviis „Sarrendë” umbes seitsmesaja tanki ja paari tuhande libatankiga liigub praegu meie suunas. Vaenlase luure jõuab kompanii positsioonideni umbes viieteistkümne ning esimene ešelon üheksateistkümne minuti pärast.
Meie ülesanne on viivitada vaenlase edasiliikumist vähemalt kakskümmend minutit alates lahingukontakti saavutamise hetkest. Me peame võitma nii palju aega, et kolmas ja neljas pataljon jõuaks maabuda. Kolmas pataljon ei maabu meie alal, vaid koos neljandaga.
Teise ja neljanda rühma ülemad, saatke viivitamatult välja kaks, esimese rühma ülem, üks tulejuhtimisgrupp lääne suunas. Paigutage grupid koos julgestusega rühma põhipositsioonist vähemalt kahekümne kilomeetri kaugusele. Hävitage laevastiku tulega nii palju vaenlase tanke kui suudate.
Tõrjume vaenlast allüksuste põhipositsioonidel nii kaua, kuni see on meie võimuses.Anname kamraadidele võimaluse takistusteta maabuda ja lahinguks valmistuda. Mitte miski ei saa pääseda meist üle, mööda ega läbi, seni kuni viimane mees on elus ja võitlusvõimeline!”
Nende sõnadega andsin võitlejatele nii tugeva psii-impulsi, nagu olin vähegi võimeline. Enam polnud midagi säästa ega kaotada. Igal sõduril oli vaja kindlat tahet ja rahulikku meelt, et vastu võtta see, mis paratamatult tulema pidi.
Üksteise järel kandsid rühmaülemad ette, et nad on käsust aru saanud.
„Härra kapten, kui ma saadan kõik tulejuhid ette, kes siis rühma põhipositsioonil tuld juhib?” See oli Sajdin. Ma kõnetasin oma lähemaid alluvaid alati eesnimepidi ja sinatasin neid. Nemad teietasid mind. Ka pataljoniülem sinatas mind, kuid mul poleks pähegi tulnud teda sinatada.
Olin seda küsimust oodanud.„Teen seda ise,” vastasin lakooniliselt.
Võitlejad asusid tegutsema. Iga sekund oli kallis.
Tulin
