ei olnud selle vastu midagi. Ausalt öelda huvitas testi tulemus mind ennastki. Kommodoor oli öelnud, et meil on veel aega. Huvitav, mille jaoks?
Testimiseks ei olnud vaja teha midagi erilist. Pidi vaid rahulikult paigal istuma. Ka polnud vaja teadvust mõtetest tühjendada või mõttedistsipliini rakendada. Lasin silmadel ruumis ringi libiseda ning tavapärase kõrgema sõjaväelase kabinetisisustuse hulgas äratas mu tähelepanu üks pilt seinal. See polnud tavapärane õhuke mõnesentimeetrise läbimõõduga holokujutis, vaid mitteruumiline tasasele pinnale maalitud ehtne pilt, mida ümbritses puidust raam. Säärane pilt, juhul muidugi, kui tegu oli originaaliga, pidi olema väga vana ning üüratult kallis.
Mees pildil sarnanes kommodoor Flemingiga nagu kaks tilka vett. „Pildil on sir Alexander Fleming, kommodoor Flemingi prototüüp. Ta elas 20. sajandil ning avastas penitsilliini, mis oli esimene praktilist kasutust leidnud antibiootikum,” ütles lahinguarvuti mulle ette. „See pilt on tehtud sir Alexander Flemingi eluajal. Muide, saatsin ARGOSE ajule salvestised kõigi juhtumitega, mil sa oled psii-võimeid kasutanud,” lisas ta veel.
Teadsin, et antibiootikumid olid keskaegsed ravimid, mis tapsid inimorganismile vaenulikke baktereid. Kuid möödaminnes hävitasid need ka organismile vajalikke mikroorganisme ning nõrgestasid inimese loomulikku immuunsüsteemi. Organismile vaenulike bakterite evolutsioon kiirenes, nad muutusid peagi ravimite suhtes resistentseks ning nende vastu oli vaja järjest tugevamaid ja tugevamaid uusi antibiootikume. Tekkis surnud ring, mis lõppkokkuvõttes põhjustas 22. sajandi alguses kaks suurt epideemiat. Need tapsid umbes sada viiskümmend miljonit inimest ning nõudsid seega rohkem ohvreid kui Esimene ja Teine maailmasõda kokku. Antibiootikumide kasutamine oli üks neist meditsiinilistest kirvemeetoditest, mida keskajal rakendati.
Kuid sellegipoolest pidi kommodoor Flemingi prototüüp olema tubli mees nagu ta isegi. Olin olnud terve kuu iga päev tema kõrval ning vana laevaarsti ajapikku tundma õppinud. Võiks öelda, et olin temaga isegi sõbrunenud.
„Sinu psii-indeks on nüüd kolmsada kuuskümmend kaheksa ühikut,” tõdes ta mõne aja pärast.
Ma ei öelnud midagi. Mu saatus oli nüüd kommodoori käes.
„Kõigile föderaalsete relvajõudude meedikutele on antud käsk suunata iga sõjaväelane, kelle psii-indeks ületab kolmsada ühikut, kohe Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuse käsutusse. Isikutest, kelle psii-indeks ületab kolmsada viiskümmend ühikut, peab ette kandma Teadus- ja Arendusteenistuse ülemale personaalselt,” lausus ta seejärel mõtlikult. Teadsin seda isegi.
Vaikisime mõlemad pikalt.
„Seda psii-võimete testi ei ole mitte kunagi toimunud. Ma palun admiral Nimitzit kustutada see ARGOSE mälust ning kustutan selle ka oma lahinguarvutist,” jõudis arst otsusele.
„Tänan, härra kommodoor,” vastasin. Tõusin püsti ja kummardasin kergelt.„Te riskeerite minu pärast väga paljuga. Ma ei ole seda ära teeninud.” Samal hetkel kustutas mu lahinguarvuti oma mälust kõik viimase nelja minuti jooksul toimunu. Arvuti näitas nüüd, et olin selle aja jooksul hoopiski oma teadvuse temast eraldanud ja puhanud.
Tahtsin just istuda, kui kabinetisein kadus ning sisse astusid kindral Panfilov ja admiral Nimitz. Võtsin valvelseisangu ning andsin au.
„Väga tore, Alex, asjaosaline ise on juba kohal,” pöördus admiral Nimitz kommodoori poole. Ta nägu oli tõsine ning kõnetoon kuiv ja ametlik.
„Kurat, head see ei tähenda,” mõtlesin endamisi. Teadagi, mis asjas ma osaline olin. Ilmselt ei soovinud admiral kommodoori palvet täita ning laevaarsti ootas ees tõsine jutuajamine ja distsiplinaarkaristus. Loomulikult määratakse see nelja silma all, aga mitte armee nooremohvitseri juuresolekul. Ning kindral oli siin loomulikult selleks, et ka mina oma jao kätte saaksin. Mõistagi, et see ei juhtu laevarottide silme all. „Suudaks ma ise ka alluvate distsipliinirikkumistele nii kiiresti jaole saada,” tundsin korraks kerget kadedust.
„Härra kindral, härra kommodoor, mul on au anda teie juuresolekul üle Relvajõudude Punase Risti ja Poolkuu Seltsi aumedal kapten Anton Irv VIII-ndale väljapaistva panuse eest 2634. jalaväebrigaadi isikkoosseisu ravimisel kosmoserännaku järgsetest tüsistustest,” lausus admiral Nimitz hoopiski.
Admiral surus mul kätt ning andis üle ümariku tagasihoidliku välimusega medali, millel oli punase risti ja poolkuu kujutis.„Kapten Irv, teist on olnud ARGOSE hospidalile suur abi. See on väga haruldane, kui säärane autasu antakse kellelegi, kes oma erialaselt ettevalmistuselt ei ole meedik. Õnnitlen, härra kapten.”
Mul oli tunne nagu algajal rühmaülemal, kes on sattunud olukorda, mida ta poleks võimeline uneski ette nägema ning keda vaenlane on seetõttu tabanud täiesti ootamatult. Loodan siiski, et ma väga lolli nägu ei teinud. Ka suutsin hoomata, et tavapärane Banzaitervitus olnuks selle autasu puhul kohatu. Seepärast ma vaid tänasin viisakalt.
Ka kindral Panfilov surus mul kätt.„Mul oleks väga kahju, Anton, kui sa meie brigaadist ja invasioonijalaväest lahkuksid. Aga kui sa pead õigeks minna teenima Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistusse, ei tee ma sulle takistusi ning toetan sinu kavatsust,” ütles ta.
„Härra kindral, eelistan jääda invasioonijalaväkke.”
„See, kes on invasioonijalaväelaseks sündinud, jääb selleks elu lõpuni. Meie vabadus on ustavus,” vastas kindral selle peale. Panin tähele, et ta sinatas mind ning kõnetas eesnimepidi. See tähendas, et edaspidi oodatakse minult vanemohvitserile kohast käitumist ja tegusid.
Kommodoor ei öelnud midagi. Oli ju tema mind selle autasu saamiseks esitanud. Olin mõttes vanale laevaarstile tänulik, et aumärgi üleandmine oli nii tagasihoidlikult korraldatud. Olnuks tõeline nuhtlus hakata paar päeva enne invasiooni veel ainemuunduriga paraadvormi disainima. Nagu midagi muud enam teha poleks. Ma ei sallinud pidulikke tseremooniaid ning emotsionaalselt jätsid need mind täiesti ükskõikseks.
Kindral ja admiral lahkusid sama järsku, nagu olid ilmunudki.
„Tänan teid veel kord, härra kommodoor,” laususin ja astusin spontaanse aje mõjul kommodoorile lähemale ning surusin tal ise kätt.
„Ma näen, mu poiss, et see autasu ei jäta sind ükskõikseks. Sa oled selle ära teeninud. Need, kellel psii-võimed puuduvad ning kes unistavad nende omamisest kui suurest õnnistusest, ei mõista päriselt mitte kunagi, millist väsimust, tühjust ja valu selline anne tegelikult tähendab,” lausus vana laevaarst mõtlikult.
Vaikisin. See oli väga hästi öeldud. „Lubate minna,” palusin mõne hetke pärast. Mul oli veel palju teha.
„Ei,” naeratas kommodoor. „Kõige olulisem, milleks ma sind täna siia kutsusin, on alles ees. Anton, Albert Einstein VIII tahab sinuga rääkida. Sa ilmselt mõistad, et põhiteemaks on sinu ja Maria vahel asetleidnud telepaatiline kontakt läbi aja. Oled sa kohe valmis või tahad mõne minuti mõtteid koguda?” tabas mind uus üllatus.
Neelatasin korra. Tundsin, kuidas kurk kuivab. „Kui lubate, siis ma mõtleksin mõne hetke ning jooksin klaasi vett,” palusin arsti.
Viiv hiljem ilmus veeklaas lauale. Võtsin istet ning rüüpasin tubli lonksu. Ega ma ei jõudnud ega osanudki suurt midagi mõelda. Peagi hüppasin uuesti püsti, sest kommodoori kabinetti ilmus tõesti justnagu eikusagilt Albert Einstein VIII.
Loomulikult oli see vaid lugupeetud teadlase holokujutis. Tal olid tõesti hallid sakris juuksed nagu tema prototüübilgi ning seljas riideese, mille nimeks ma teadsin olevat ülikond.
„Tere,
