vana „pantri” tõusulagi kohalikes tingimustes oleks olnud umbes kuus tuhat meetrit, seega vaenlase tankidel ei saanud see olla väga palju suurem. Meie kergete antiainegranaadiheitjate laskekaugus oli umbes kakskümmend kilomeetrit. Enne invasiooni otsustas brigaadiülem, et tavaline plasma-automaat kõlbab sellel operatsioonil üksnes enesekaitserelvaks. Seepärast jagati antiainegranaadiheitjad välja igale teisele brigaadi võitlejale. Ülejäänud, mina kaasa arvatud, said automaatide juurde püssigranaadiheitjad, millega sai lasta väiksemaid, kuni ühe sajandiku grammiseid antiainegranaate. Nende laskekaugus oli tagasihoidlik, vaid viis kilomeetrit, kuid need olidki mõeldud esmajoones lähivõitluseks.
See-eest lahingutoetusrühma raskete granaadiheitjatega võis lasta koguni kuni viiekümne kilomeetri kaugusele. Nendega sai lasta ka suuremaid, kuni kolme grammiseid antiainegranaate.
Seni, kuni me elus ja võitlusvõimelised olime ning vastupanu osutasime, oli meist raske üle pääseda.
Kas nad pääsevad meist mööda?
Maastik oli tasane, välja arvatud üksikud madalad künkad. Kolm kõige olulisemat kõrgendikku oli meie valduses. Need ei paiknenud üksteisest kaugemal kui kakskümmend kilomeetrit ning rühmade laskesektorid osaliselt kattusid. Kolme rühmaga võisime tule all hoida üle saja kilomeetri laiust riba.
Kuid oli ka väiksemaid, alla saja meetri kõrgusi seljandikke, mis pakkusid vaenlasele varju ja manööverdamisruumi. Kaugemate küngastega ei saanud midagi ette võtta, aga paar lähemat, mis tekitasid otse meie külje all oma tulele ligipääsmatuid „surnud tsoone”, ähvardasid kujuneda tõsiseks probleemiks. Näiteks seesama kaheksa ja pool kilomeetrit põhja pool paiknev kõrgendik 87,5, mis oli olnud neljanda rühma rünnaku lähtealaks. Peagi muutub see vaenlase rünnaku lähtealaks.
„Palju kolmegrammiseid antiainegranaate läheb vaja, et kõrgendik 87,5 maatasa teha?” küsisin lahinguarvutilt.
„Kõrgendiku 87,5 tasandamiseks ümbritseva maapinnaga on vaja üheksa kuni kuusteist kolmegrammist antiainegranaati. Kui lasta kogupaukudega kolmest relvast korraga, kulub granaate vähem.”
Kahe- ja kolmegrammised antiainegranaadid olid liiga võimsad, et lasta ühte vaenlase tanki, kuid liiga nõrgad, et hävitada mitut korralikku vahet hoidvat lahingumasinat korraga. Neid polnud mõtet säästa.
„Viies, tehke kõrgendikud 87,5, 69,3 ja 48,2 kahe- ja kolmegrammiste antiainegranaatidega maatasa. Teeme laskesektori puhtaks ning saame kõige ohtlikumatest „surnud tsoonidest” lahti. Goran, ära laskemoona säästa. Meil ei lähe seda enam vaja,” andsin lahingutoetusrühma ülemale leitnant Mitičile käsu.
„Sain aru. Teen kõrgendikud 87,5, 69,3 ja 48,2 maatasa. Alustan kõrgendikust 87,5. Kas põletan ka metsa ning hävitan kõik hooned kahekümne kilomeetri raadiuses? Laskesektori puhtusele tuleks see kasuks.”
„Ei, seda pole vaja teha. Sellest poleks kasu, sest vaenlane ei ründa maapinnal, vaid õhus. Samuti võib seal olla tsiviilelanikke.”
Üleliigset hävitustööd polnud vaja. Inimesed hukkusid, metsad põlesid ja hooned hävisid ilma selletagi.
Jah, mööda meist pääses. Kas või maapinnal manööverdades. Või lõppude-lõpuks tunnelite kaudu. Me saime muuta möödapääsemise vaid raskemaks ning aeganõudvamaks. Kuid miks peaks vaenlane üldse üritama meist mööda pääseda? Mida ta sellega saavutaks? Vastupidi, vaenlase eesmärk sai olla vaid üks – meid iga hinna eest võimalikult kiiresti hävitada. Vaenlasele pidi olema selge, et maabunud invasiooniüksus on vaja nende koduplaneedi pinnalt minema pühkida enne, kui uusi üksusi juurde tuleb ja me hakkame portaali üles panema.
Kas vaenlane pääseb meist läbi?
Vaenlasel oli terve tankiarmee, kuid polnud jalaväge. Meist jagusaamiseks peaksid vaenlased jalastuma ning mees mehe vastu jalgsi võideldes meid lööma, täpselt samamoodi, nagu me ise olime äsja kõrgendiku 443,8 hõivanud. Vaevalt tankistid seda tegema hakkavad. Kuid mine tea! See planeet oli täis üllatusi.
Vaenlasel olid meie positsioonid teada. Nende luure-sensorsüsteemid võimaldasid meid vabalt jälgida. Seepärast oli mõistlik lahingut alustada kohe, kui nad jõuavad meie tulejuhtimissüsteemi ulatusse, see tähendab umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusele eelpositsioonidest.
„Esimene, teine, neljas, viies. Paigutage põhipositsioonidele korraga ainult üks jagu. Ülejäänud võitlejad las istuvad varjendites. Võitlejad ei tohi laskepositsioonile jääda ning tuld anda mitte üle kolme sekundi korraga. Tulejuhid ei tohi ühelt positsioonilt tuld juhtida mitte kauem kui kaks sekundit. Kaotusi asendage ühekaupa, niikaua kuni võitlejaid jätkub. Ise jääge kõige viimaseks. Tuli vaba alates käesolevast korraldusest.
Viies, paigutage kõik terveksjäänud libasõdurite maketid põhipositsioonidele. Aktiveerige need järk-järgult, kui me kaotusi asendame,” andsin oma alluvatele veel mõned juhtnöörid.
Üksteise järel tulid rühmaülematelt lühikesed teated, et nad talitavad vastavalt saadud korraldustele.
Vaenlane lähenes. Iga minut tõi vaenlase tankid umbes kümne kilomeetri võrra meile ligemale. Oli aeg varjendisse minna. Selles lahingus ei olnud minu koht eesliinil.
Hüppasin purustatud tanki soomuselt maha. Isegi kiivri helifiltrid ei suutnud täielikult summutada kõrvulukustavate plahvatuste müra, mida tekitasid vähem kui kümne kilomeetri kaugusel lõhkevad antiainegranaadid. Taamal oli õhku tõusnud seenekujuline pilv. Lahingutoetusrühm oli asunud laskesektorit puhastama. Nägin sensorpildis, kuidas tulejuhtimisgrupid lääne suunas liiguvad.
Ma eksisin ennist, kui arvasin, et meie rünnak oli olnud otsustav. Otsustav hetk seisis alles ees.
Läksin alumisse varjendisse. Igast pisiasjast võis näha, et vaenlane oli kaitsesüsteemi rajamisega kõvasti vaeva näinud. Mitte kusagil polnud vaja kummardada või ennast küüru tõmmata, kui tunnelid polnud just antiainegranaatidest purustatud. Peaühendustunnelis mahtus kaks tanki teineteisest vabalt mööduma. Varjendites olid lauad, toolid ja mugavad narid ning kummalised suured lapikud ruudukujulised esemed seintel. Ilmselt olid need mõeldud visuaalsete kujutiste näitamiseks.
Alumine varjend oli täis meditsiinikonteinereid, meie ja vaenlase haavatud läbisegi. Me polnud jõudnud veel ei oma ega vaenlase langenuid kokku koguda, et neile viimast austust avaldada. Tõtt öelda polnudki seal palju midagi leida. Antiaine- ja plasmarelvad olid pihustanud enamiku langenuist sõna otseses mõttes molekulideks. Nad olid lihtsalt haihtunud.
„Härra kapten, tulejuhtimissüsteem on valmis. Vaenlane jõuab meie tule ulatusse umbes minuti jooksul.” Teataja oli Sajdin.
Tänasin teda ning käskisin lahinguarvutil tulejuhtimissüsteemi kontrolli alla võtta. Istusin punkri põrandale ja keskendusin. Tegin oma teadvuse täiesti tühjaks. Peas ei tohtinud olla mitte ühtegi kõrvalist või häirivat mõtet. Ootasin, millal vaenlase tankid ilmuvad sensorpildis nähtavale, et lahinguarvuti võiks nende kujutise mu teadvusse projitseerida.
Aga mu teadvus jäigi tühjaks. Aeg kulus, alguses sekundid, siis minutid, kuid vaenlast ei paistnud kusagil.
Kui umbes kolm minutit oli möödas, taipasin, et vaenlase luure on peatunud enne meie tulejuhtimissüsteemi mõjupiirkonda jõudmist ning ootab esimest ešeloni järele. Nad kavatsesid ennast lahingukorda seada seal, kuhu meie käed ei ulatunud. Vaenlasest polnud see just rumal tegu.
Mõne hetke pärast sain oma mõttele kinnituse. „Laevastiku luure teatas, et tankidiviis „Sarrendë” hargneb lahingukorda. Nende esimene ešelon on moodustanud rünnakurühmituse.
