Stalingradi lahingut peab iga õppur olema võimeline tegema seppuku.
Kool lõppes Suurinvasiooni holosimulatsiooniga kuuendas klassis. Pärast seda pidime olema valmis vandetõotuse andmiseks ja lahingukooli astumiseks.
Thermopylae ja Stalingradi lahingud olid mu lapsepõlve kaks kõige eredamat mälestust. Ka New York’i kaitselahing oli olnud väga raske, kuid kuuendas klassis ei olnud me enam lapsed. Siis me juba teadsime, mida elult oodata.
Mõistmisele jõudmine oli nõudnud aega. Kool oligi selleks, et meid sõdurieluks ette valmistada. Need kaks holosimulatsiooni olid selgusele jõudmise põletavad teetähised.
Nende lahingute mälestused olid juurdunud sügavale mu alateadvusse. Ma ei oska leida muud põhjust, miks pärast välimarssal Tian
Guan IV antud psii-impulssi juhtus mu teadvuses midagi, mis need ellu äratas.
Olin harjunud tahteimpulsse andma. Neid saanud olin harva. Ma ei kujutanud tegelikult ette, kuidas need võiksid eri olukordades mõjuda. Nüüd avanes mul võimalus targemaks saada.
Tegelikkus ei kadunud kuhugi. Selle kõrvale tekkis lihtsalt veel kaks reaalsust, mille olin kunagi ammu läbi elanud.
Stalingradi lahingusse ei olnud vaja jalgsi marssida. Kaks maapinnale paralleelselt paigutatud teraslatti tulid kusagilt ja kulgesid kaugusesse. Säärast kummalist rajatist nimetati raudteeks. See reaalsus oli täis rauda ja terast ning väga algelisi masinaid, mis ei valitsenud siin. Sellel maal ja ajastul valitsesid hoopiski metsad, stepid ja viljapõllud.
Tossavad vedurid, mis põletasid sütt ja puitu, vedasid enda järel kümneid vaguneid. Kasvatajad ütlesid, et tavaliselt veeti neis vagunites kaupu või kodustatud loomi.
Meie klass mahtus lahedasti ühte säärasesse vagunisse. Meid oli jäänud kahe poisi võrra vähemaks, kuid me ei mõelnud sellest. Olime rõõmsad, et ei pea jalgsi marssima. Kurvad venekeelsed sõdurilaulud ei suutnud meie meelt nukraks muuta.
Kurvad olid hoopiski inimesed, keda raudteejaamades nägime. Mõned neist puhkesid meid nähes nutma. Me ei saanud aru, miks nad muretsevad. Ega me polnud mingid esimese klassi juntsud, kes on valmis lahingus hirmu pärast püksi kusema või vaarao sõjavankrite eest jooksu pistma. Olime juba neljandas klassis. Olime poisid, kelle elu oli sõda.
Sajad vedurid vedasid tuhandeid õppureid täis vaguneid läände, samal ajal kui teisel poolel sõidutasid sajad samasugused rongid meie kamraade Idarindele. Täpselt nii oli see olnud ka tõelises Stalingradi lahingus. Teine maailmasõda oli suurim vennatapusõda, mida inimkond eales on korraldanud, või õigemini oli kuni viimase ajani, Gort
Ashryni invasioonini.
Venemaa eest võitles umbes poolteist miljonit poissi. Saksamaa ja tema liitlaste poolel astus välja miljon kolmsada tuhat õppurit. Teadsime, et õppusel osalevad kõigi föderaalarmee koolide neljandate klasside õpilased ja nende kasvatajad ning vägesid juhivad erukindralid ja kolonelid.
1942. aasta virtuaalsest varasuvest alates paisati mõlema poole üksusi järk-järgult otsekui päratusse kõikeneelavasse katlasse. Iga pataljon pidi võitlema koguni kolm-neli nädalat, seega võitlusvõime täieliku hääbumiseni.
Kasvatajad olid rääkinud, et tavaliselt kestab lahing järgmise aasta märtsi- või aprillikuuni. Meil polnud ühtki kindral Paulust, kes alla andnuks.
Sügis oli saabumas. Imetlesime lahtisel vaguniuksel möödalibisevaid maastikke. See oli hea, et vahepeal võis lihtsalt istuda ja mitte millestki mõelda. Samuti võis lugeda ehtsale paberile trükitud raamatuid või ajalehti. Värsked ajalehed lõhnasid hästi, kuid nende sisu tundus irreaalne. Ma küsisin mitu korda lahinguarvutilt, kas ta ikka tõlgib õigesti. Ta väitis, et tõlgib küll.
Söögiks olid leivakuivikud ja liha kummalistes suletud metallpurkides, mis tuli noaga lahti lõigata. Mõistagi tegime ka teed. Just selles lahingus jäi mulle teejoomise harjumus külge.
Kasvatajad teadsid rääkida, et tolles reaalsuses anti sõduritele võitlusvaimu tõstmiseks alkoholi ning nad põletasid ümmargusi taimsest materjalist pulgakesi, hingates sisse tekkivat suitsu. Keskaja inimeste veidrad kombed tekitasid minus tihti hämmeldust. Veelgi rohkem hämmastas mind, kui uhked nad mõnikord oma rumaluse üle olid.
Kas olime nüüd paremad või targemad? Vaevalt küll. Muidu poleks me ju seda neetud sõda alustanud.
Rong jõudis mingisse väiksemasse linna ega liikunud enam edasi. Kasvatajad ütlesid, et eespool on raudtee puruks pommitatud ning me ei pääse kuhugi, kuni see on korda tehtud. Kohalikud parandasid raudteed käsitsi, sest neil polnud ehitusroboteid. Järelikult pidi see töö võtma üsna kaua aega.
Puuviljad olid küpsenud, kuid meie toiduratsiooni need millegipärast ei kuulunud. Otsustasime vea parandada ning hankida veidi õunu või pirne või mida iganes kätte saab.
Varastamine oli mõistagi välistatud. Õnneks oli turg lähedal, kõigest poole kilomeetri kaugusel. Olime sellest äsja mööda sõitnud, kui meie ešelon peatumiseks hoogu aeglustas.
Selles reaalsuses eksisteeris raha ainult füüsilisel kujul. Poisid kogusid kiiresti paki mitmevärvilisi paberitükke ning ma toppisin need oma vormipluusi taskusse.
Staabiveebel Zaitsev oli keelanud meil omapäi kuhugi minna. Kui ta korraks vagunist lahkus, kasutasime juhust ja läksime koos Toshio ja veel kahe poisiga hüppesse.
Me ei võtnud relvi kaasa. Toshiol ja minul olid vintpüssid, mis olid meiega peaaegu ühepikkused. Neist sai lasta ühe lasu korraga. Jätsime relvad kamraadide hoolde. Teisel lahingupaaril oli kuulipilduja, mida kutsuti maksimiks. See oli kaasatassimiseks nagunii liiga raske ja kohmakas. Me ei osanud midagi karta, sest oma ja vaenlase vägesid eraldav mõtteline joon, mida kutsuti rindejooneks, oli mitmesaja kilomeetri kaugusel.
Läksime üle mitme raudlattide rea, pisikeste majakeste ja aedade vahelt läbi ning jõudsimegi kohale. Üllataval kombel ei tahtnudki turul puuvilju müüvad vanad mehed ja naised värvilisi paberlipikaid, mida neile pakkusime. Nad puistasid meie seljakottidesse õunu, ploome ja pirne ning saime kaenlasse paar suurt arbuusi.
„Võtke aga, pojakesed. Nii noored, aga juba lähevad rindele,” vangutasid nad päid.
Siis ilmus lagedale keegi metallhammastega mees. Alguses mõtlesin, et ta on robot, kuid sel ajajärgul ei saanud roboteid veel olla. Ta tegi ettepaneku, et võiksime raha talle anda.
Tal oli õigus. Meil polnud tõesti neid paberitükke tarvis. Andsin need siis metallhammastega mehele. Kuid ta ei jäänud nendega rahule, vaid hakkas millegipärast Toshio käest seljakotti ära kiskuma.
Ütlesin talle, et meie seljakotid kuuluvad föderaalarmeele ning puuviljad nende sees on mõeldud meie kamraadidele. Mees ei kuulanud või ei saanud aru. Toshio oli sunnitud kallaletungijal parema käe liigesest välja väänama ning ta jalust maha paiskama.
Paar eidekest, kes olid meie tülitajat hurjutanud, jäid järsku vaikseks. Nägin, et meile läheneb kolmest sõdurist koosnev patrull. Neil olid sinised lõkmed ning püstolkuulipildujad, uuemad ja linnavõitluseks meie vintpüssidest sobivamad relvad. Meid tülitanud mees põgenes ülepeakaela. Patrull lasi tal takistamatult minna.
„Poisid, kuhu olete minemas?” küsis ohvitser, kes patrulli juhtis. Tal polnud püstolkuulipildujat, vaid ainult püstol, kasutu relv vähegi tõsisemaks lahinguks.
See oli kummaline armee, kuhu me kuulusime. Ohvitseridel
