seda üldse juhtuda, sest oleme kloonid, kes kannavad oma prototüüpide geene. Meie prototüübid on ju hoolikalt valitud ning geeniteraapiaga peaks olema kõik augud täidetud.
Probleem on meie emades. Inimene peab oma eluga tõesti püstihädas olema, kui hakkab föderaalvalitsuse sünnitusdoonoriks. Ükski normaalne naine ei müüks ju kolmekümne tuhande soli eest oma last maha.
Pole siis ime, et mõnikord tarvitavad nad raseduse ajal kahjulikke aineid või teevad beebile liiga. Nii väikest last ei tohi isegi kõvasti raputada. See võib inimesel kogu elu persse keerata. Selliseid asju ikka juhtub, kontrolli ükskõik kui põhjalikult,” lausus ta lõpuks otsekui vastutahtmist.
Mulle ei antud võimalust öeldu üle järele mõelda.„Mine!” sain järsutoonilise korralduse.
Ma läksin. Mul oli tunne, nagu hoiaksin kruusi asemel peos mürkmadu. Minnes märkasin haavatute seas ka mitut kasvatajat. Nad polnud kõikvõimsad ning said vigastada ja surid nagu meiegi. Ometi olid nad meiega võrreldes üliinimesed, sest olid võimelised lootusetus olukorras näivalt mängleva kergusega seppuku tegema.
Paik Sun Yupil oli odaga kõht läbi torgatud. Poisi haavad olid korralikult seotud, kuid selleks ei pidanud tõesti olema pataljoni arst, et taibata tema olukorra lootusetust. Ta oli niigi üllatavalt kaua vastu pidanud.
Seisin poisi juures, kruus käes, ning kogusin julgust, et see talle anda. Haavatu silmad olid lahti, aga ta ei näinud mind. Sonimise ja seosetu lalina vahele palus mu kamraad juua ning kutsus ema. Surevad õppurid hüüdsid lõpuks ikka ema, mis sest, et temast polnud mingit jälge, geene ega mälestusi.
Hind, mis föderaalvalitsus meie sünnitamise ja poolteiseaastaseks kasvatamise eest maksis, polnud kuigi kõrge, kõigest kolmkümmend tuhat soli. Kasvatajad ütlesid, et grammine antiainegranaat maksab ka rohkem.
Poiss püüdis ikka veel klammerduda elu külge, aga pidepunkt oli muutumas tühjuseks. Ma ei tea, kaua ma niimoodi kõheldes tema kõrval olin seisnud, kui ühel hetkel märkasin, et ta on jäänud täiesti rahulikuks. Agoonia oli lõppenud ilma minu abita.
Paar kamraadi lisasid lõketesse puid ning need lõid eredamalt lõõmama. Astusin valgusringist välja ning vaatasin meie positsioonide poole, kus julgestusüksus seisis postil ning teenistusülesannetest vabad kamraadid püüdsid kas või korrakski magama jääda.
Silmapiiril paistis kümneid ja sadu väikseid valgustäpikesi nagu tähti öötaevas. Ka pärslaste laagris põlesid lõkked. Kerge tuulehoog kandis ninna vere- ja laibalehka. Kuumas kliimas hakkasid surnukehad kiiresti lagunema. Pimedus ei seganud raipesööjaid linde, kelle toidulauaks lahinguväli oli muutunud.
Pärslased jätsid oma hukkunud eikellegimaale vedelema. Meile olid kasvatajad algusest peale selgeks teinud, et nii ei tohi käituda. „Föderaalarmee sõdurite silmi raisakullid ei noki,” ütles ülemveebel Singh enne Kadeši lahingut. Tõime oma langenud ära isegi siis, kui nende toomine võis lisada uusi langenuid.
Hololahingusimulatsioonidel on see imeline omadus, et isegi kui püüda endale kõigest hingest sisendada, et ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui kujutluspilt omaenda peas, ei õnnestu see ikkagi.
Kuid miks oleksin ma pidanud midagi sellist endale sisendama? Tõesti, siin oli kõik reaalne, välja arvatud surm. Surnu ärkas ju pärast üles, nagu poleks midagi juhtunud.
Lahinguarvuti oli mulle selgitanud, et väljaspool föderaalarmeed saavad inimesed õigusi ja vastutust juurde, juhul kui nad on mingi vanusepiiri ületanud, näiteks kaheksateistkümneaastaselt valimisõiguse ning kahekümne ühe aastaselt õiguse olla valitud.
See ei puutunud meisse. Armeel polnud valimiste ega poliitikaga pistmist. Pani vaid imestama, et tsiviilisikutel täiskasvanuks saamine nii kaua aega võtab. Meie pidime vandetõotuse andma juba kaheteistaastaselt.
Järsku mõistsin, mis vahe on lapsel ja täiskasvanul. Lapsepõlves ei pea veel päriselt surema, kui just magama ei panda.
Vanad kaadriallohvitserid polnud mehed, kes oleksid oma emotsioone välja näidanud. Vastupidi, mida vihasem mõni kasvataja oli, seda vaoshoitum ta väliselt näis.
Mu ettekande ära kuulanud, ei lausunud staabiveebel Zaitsev tükil ajal musta ega valget. Ometi tajusin eksimatult temas tärkavat raevu. Oli ka põhjust: olin käsku eiranud ja hüppesse läinud ning mu üleastumise tagajärjel oli kaks võitlejat hukkunud. Ma ei üritanud ennast õigustada. Sääraste tegude eest pead ei silitatud.
Koolis polnud kombeks karistamisega viivitada.„Kiitus võib oodata, aga karistus peab käima süüteo kannul nagu vari,” oli kasvatajatel kombeks öelda. Seepärast ei saanud ma aru, miks klassijuhataja asja sinnapaika jättis ning käskis mul kamraadide juurde tagasi minna.
Kasvatajad arutasid toimunut omavahel.„Kuradi tõprad! Topivad oma türa igale poole,” kuulsin vanemveebel Beli Hassan VII-ndat vanduvat.
„Need raisad tuleks üldse stsenaariumist välja jätta. Tekitavad ainult mõttetut segadust. Nende eksistentsil ei ole mingit õigustust,” oli staabiveebel Zaitsev temaga sama meelt.
„Kui kohalikud NKVD-lased juhtunust oma ülemustele ette kannavad, tekib oht, et peame hakkama endale lahingutega Stalingradi suunas teed murdma. Situatsioon kalduks põhistsenaariumist täiesti kõrvale. Kuid ühes asjas sa eksid. Pole olemas olukorda, mida ei saaks õppe-eesmärgil ära kasutada…” lausus ülemveebel Singh.
Ma ei kuulnud lause lõppu, sest ei söandanud kasvatajate lähedusse liiga kauaks passima jääda.
Mõne minuti pärast tõsteti meie lahinguvalmidus tasemele beeta. Järgnes lühike lahingukäsk. Jalastusime, liikusime rännakukolonnis läbi linna, hargnesime ning ründasime käigult, ilma tuletoetuseta, hoonet, kus siniste lõkmetega libasõdurid olid end sisse seadnud.
Rünnak oli ootamatu ning nad ei suutnud kuigi tugevat vastupanu osutada. Mulle tundus, et ega nad poleks osanudki seda teha.
Kammisime maja ruum ruumilt läbi. Neile, kes vastu hakkasid, tegime lõpu peale, kuid enamik libasõdureist eelistas alla anda.
Maja keldrist leidsime paarkümmend kohalikku elanikku, keda oli seal vangis hoitud. Nad olid kõik tsiviilisikud. Mõned neist nägid välja, nagu oleks neid väga robustsete meetoditega piinatud. Kõige kummalisem oli see et, vabastamine ei paistnud neid rõõmustavat. Nad käitusid nii, nagu poleks neil edaspidise elu suhtes mingeid ootusi.
Kasvatajad olid meile õpetanud, et sõjavange tuleb hästi kohelda.
Nõnda pidi alati talitama, isegi juhul, kui teine pool samaga ei vastanud. Need NKVD-lased olid just säärased, kuigi kaugeltki mitte ainukesed. Harva olime kohanud hololahingusimulatsioonides kedagi, kes oleks vangidega inimväärselt käitunud.
Meid oli seal terve kompanii, kuus klassitäit kümneaastaseid poisse. Seisime rühmade kaupa rivis värsketest kuuliaukudest täksitud räämas kivimaja hoovis, ning jälgisime, kuidas kasvatajad allaandnud libasõdureid maha lasevad.
Hukatavaid oli kokku kakskümmend kaheksa, nende hulgas kaks naist. Vanemveebel Hassan konvoeeris nad ühekaupa kohale ja käsutas põlvili, näoga seina poole, mille ääres ülemveebel Singh nende elu umbes poole meetri kauguselt kuklalasuga lõpetas.
Ülejäänud libasõdurid nägid seda pealt, kuid ei teinud katsetki vastu hakata. See poleks olnud raske, sest staabiveebel Zaitsev oli ainuke, kes neid valvas, püstolkuulipilduja hooletult kaenlas. Kaheksa või kümne langenu elu hinnaga oleks nad temast kindlasti jagu saanud.
Paraku
