Singh lasi naisele kuuli pähe nagu kõigile teistelegi.
Jälgisime toimuvat kangestunult. Keegi ei söandanud iitsatadagi. Ühe inimese hukkamiseks ei kulunud kuigi palju aega. Lasud plaksatasid umbes pooleminutiste korrapäraste vahede järel ning näoli kukkunud laipade lasu üha pikenes.
Kõige õudsem oligi see, kuidas hukatavad saatusega leppinult ja kuulekalt ühekaupa seina äärde põlvili laskusid. Säärane tardumus ja apaatia olid täiesti mõistetamatud. Näis, nagu oleks nende tahe ja tegutsemisvõime täielikult halvatud. Kas säärased olidki vanaaegsed rituaalsed kombetalitused, kus inimesi ohverdati muistsetele kurjadele jumalatele vältimaks nende viha?
Pärast libasõdurite hukkamist pidas ülemveebel Singh meile lühikese kõne:
„On õiglane, et need, kes kaasinimesi piinavad ja ilma kohtuotsuseta hukkavad, surevad ise samal kombel. Kuid see ei ole tänase päeva õppetund. Õigupoolest pole see üldsegi õppetund, sest meie võimuses ei ole heastada ajaloo ülekohut ega muuta seda, mis kunagi olnud.
Tahan, et te teeksite juhtunust neli järeldust. Esiteks, iga föderaalarmee sõdur ja üksus täidab oma lahinguülesande, olenemata mis tahes segavatest asjaoludest. Kui meie ülesandeks on jõuda Stalingradi lahingusse, siis sinna me ka jõuame. Kui meie teele tekib takistusi, siis kõrvaldame need.
Teiseks, mitte kellelgi peale sõjaväepolitsei või ülema käsku täitvate kaasteenijate ei ole õigust föderaalarmee sõdurit kinni pidada.
Kolmandaks, föderaalarmee sõdur ei lase ennast kinni võtta isikutel, kellel puuduvad selleks volitused. Iga sõduri kohus on osutada taolisele ebaseaduslikule tegevusele vastupanu, kasutades selleks vajaduse korral jõudu.
Lõpuks kõige tähtsam. Vastutus on alati kollektiivne. Kui sõdur paneb toime kuriteo, vastutab kogu kompanii. Kaks meie kamraadi mõrvati. See on raske kuritegu, mille eest karistatakse kuriteo toime pannud allüksuse hukkamisega. Karistus on määratud ja täide viidud,” tegi ta teatavaks.
Seejärel kutsuti Toshiot ja mind rivist välja. Siunasin mõttes oma rumalust. Oleksin pidanud taipama, et oleme saanud hakkama nii ränga distsiplinaarsüüteoga, et karistus määratakse rivi ees.
„Õppurid Irv ja Kodama, avaldan teile tänu otsustava tegutsemise eest ebaseadusliku kinnipidamise tõkestamisel! Teie käitumine on eeskujuks kogu pataljonile!” kuulutas ülemveebel Singh hoopiski.
Olin nii suures hämmingus, et mul ei tulnud pähe pataljoniülemat isegi määrustikupäraselt tänada. Seda ei juhtunud just sageli, et mõnele õppurile rivi ees tänu avaldati.
„Astuge rivvi!” vabastas ülema käsk mind lõpuks kimbatusest.
„Kui kivi vette visata, ei jää veepind siledaks. Pinnavirvendus võib kanduda väga kaugele. Sinu otsus koos kamraadidega hüppesse minna oli vettevisatud kivi. Kas näed, kuidas lainetus levib?” küsis tasane hääl mu peas.
„Jah, näen,” möönsin.
„Kas sa seda tahtsidki? Neli õppurit on langenud, seitse haavata saanud ning terve meie poolel võitlev allüksus hukatud.”
„Meie poolel? Tõesti, need värdjad võitlevad kuradima hästi tagalas omaenda tsiviilelanikkonnaga,” kähvasin vastu.
„See ei puutu asjasse. Kivi vette viskamisel ja sinu otsusel on siiski üks põhimõtteline erinevus. Lainetus sumbub varem või hiljem ning veepind rahuneb uuesti. Sinu otsus on aga käivitanud kiires tempos progresseeruva sündmusteahela, mis võib kogu Stalingradi lahingu põhistsenaariumist kõrvale kallutada.”
„Kuidas nii? Mis nüüd saab?” pärisin kohkunult.
„Ilma õppuste juhtkonna sekkumiseta puhkeksid NKVD üksustega uued kokkupõrked, mis kahe-kolme ööpaeva jooksul eskaleeruksid täiemastaabiliseks omavaheliseks sõjaks. Kuue kuni kaheksa ööpäeva pärast oleks kõik operatsioonialal paiknevad NKVD väed ja neid kontrolliv struktuur hävitatud. Kohalik elanikkond hakkaks mässama ning tekiks kaos, mille tagajärjel variseks rinne kokku. Venemaa kaotaks Stalingradi lahingu.”
„Kas sa tahad öelda, et olen kogu Stalingradi lahingu persse keeranud?”
„Anton, palun ära ropenda. Olen sind juba mitu korda keelanud. Mul ei jää muud üle, kui teatada sinu käitumisest isale ning paluda, et ta sind korrale kutsuks.”
„Oled ikka üks kuradi koputaja küll! Nii kui midagi on, kohe kaebama! Olen sinu pärast juba miljon kätekõverdust teinud. Kasvatajad vannuvad ju kogu aeg ja keegi selle peale ei köhi ka!”
„Mõned kasvatajad kahjuks ropendavad, sest nende isad, kasvatajad ja lahinguarvutid on neid halvasti õpetanud. Mul ei ole kavas nende viga korrata. Sa eksid. Sa ei ole teinud kasvatuslikul eesmärgil mitte miljon, vaid kõigest kolmkümmend kaks tuhat kuussada kaheksakümmend kätekõverdust.
Mõnikord juhtub, et kasvatajate tehtud otsused võivad hololahingusimulatsiooni etteantud põhistsenaariumist kõrvale kallutada. Meiega juhtus see viimati Thermopylae lahingus. Need juhused, mil mõnel õppuril on õnnestunud põhistsenaarium vankuma lüüa, on üsna haruldased. Stalingradi lahingus on seda juhtunud vaid kolmel korral. Mis sa arvad, miks sulle teenitud karistus määramata jäeti?”
„Ma ei oska midagi arvata. Tahtsime vaid kamraadidele mõned puuviljad tuua. Meil polnud tõesti mingit muud plaani. Me ei tahtnud midagi pe… nässu keerata. Miks sa ei hoiatanud, millega see hüppeskäik lõppeda võib,” heitsin lahinguarvutile ette.
„Ma ei hoiatanud sind, sest sa pead õppima ise oma tegude ja nende tagajärgede eest vastutama. Kasvatajatel on ammune traditsioon, et kui õppuritel läheb korda hololahingusimulatsioon põhistsenaariumist kõrvale kallutada, jäetakse sellega seotud distsiplinaarsüüteod karistamata.
Sul ei ole vaja muretseda. Stalingradi lahing jääb selliseks nagu ikka, sest sinu omavolilisest väeosa paiknemiskohast lahkumisest alguse saanud sündmusteahel annulleeritakse.”
„Annulleeritakse? Mida see tähendab?”
„See tähendab, et neid sündmusi pole kunagi toimunud.”
„Kas toimunu kustutatakse osalejate mälust?”
„Loomulikult mitte. Hololahingusimulatsioonide eesmärk on ju lahingukogemuste talletamine. Kõige hõlpsam on toimuvat mõista, kui kujutled, et vee asemel on järsku jää. Lained isegi ei sumbu. Need ei saa lihtsalt levida.”
Lahinguarvuti vaikis ning jättis mind oma mõtetega üksi. Reaalsusest, mida nagunii ei eksisteerinud, lõigati osa välja ja kuulutati olematuks. Ma ei saanud sellest päris hästi aru. Kuid mis tähtsust sel oli? Ainus tõeline reaalsus oli see, mida parajasti kogesin, mis jooksis läbi teadvuse ning millest jäi mällu jälg.
Pärast rivistust saime käsu libasõdurite püstolkuulipildujad, suurte padruniketastega kergekuulipildujad ning muu parem varustus kokku korjata ja kaasa võtta. Leidsime isegi kaks leegiheitjat. Laadisime saagi ja langenud kamraadid puukastiga veoautole, mis veeres ratastel mööda maad. Haavatud olid juba ammu evakueeritud. Vanemveebel Hassan sõitis autoga raudteejaama.
Enne põletasime kõik NKVD-laste laibad, nii hukatud kui ka põgusa vastupanu käigus hukkunud, sest surnukehade vedelema jätmine ei olnud hügieeniline. Samuti põletasime majast leitud paberid.
Marssisime kompaniikolonnis läbi linna. Tuul kandis meile näkku lämbet hilissuvist stepiõhku, kuid võrreldes kõrbeva inimliha lehaga tundus see värskendavana.
