" alt="hetk-1.jpg"/>Sissejuhatus
Lifti ukse juurde kostab ainult prantsatus ja meeleheitlik röögatus, millele järgneb vaikus. Ehmunud koristaja ei julge isegi vaatama minna, mis varahommikuses Postimehe toimetuses juhtus. On kolmapäev, kell näitab 5.49 ning otsuseni, mis keerab mu elu viis aastat hiljem pea peale, jääb veel hetk.
Toimetusesaali kõrval pimedas toas istub väsinud ja närviline 31aastane mees laua taga, millele alles äsja oli kuhjatud kilode kaupa sülearvutit igast küljest piiravaid pabereid. See mees olen mina, Postimehe peatoimetaja asetäitja.
Sekundi murdosa varem olin märganud, kuidas mu töölaualt langeb leht põrandale. Ja seejärel teinegi. Just nagu aegluubis.
Järgneb varing ning suurem osa seni lauda enda alla matnud paberitest leiab end põrandalt. Nende seas osa loodava Postimehe veebi paarisajaleheküljelisest dokumentatsioonist, nelja-viie minu järgmise artikli taustamaterjalid, minu käes proovida oleva telefoni käsiraamat ja paber, milles olen lubanud seda laenatud telefoni hoida nagu oma hingeõnnistust, telefon ise, veidi eemal selle aku, mis eht-houdinilikult oli end vabastanud kaitsvast korpusest, kaks lihapirukat, hetk tagasi terve olnud kruus, veidi pabereid läbi leotavat kohvi – aga õnneks telefonist pisut kaugemal, kuus raamatut, kuhi plaate muusikaga, aga mõned vist tarkvaraga ka – vahet pole, sest mul on kõrini, nii kõrini, te ei kujuta ette, kui kõrini – hulk pliiatseid ja kindlasti veel midagi, mis ülejäänud kuhjast välja ei paista.
Mulle aitab. Ei jaksa enam. Olen väsinud vahel neljateistkümnetunniseks venivatest tööpäevadest, millele ei näi lõppu tulevat. Sageli jõuan tööle enne kuut, et panna end valmis online-toimetuse valvetoimetaja külakorda käivaks tööks või kirjutada Postimehe veebikeskkonna uuendusi kirjeldavat spetsifikatsiooni. Vahel lõpetan millalgi seitsme ja üheksa vahel, kui ajaleht hakkab trükki minema, aga mõnikord ka hiljem, kui pean parajasti mõnd pikemat lugu kirjutama või välja andma järjekordse reklaami uppuva infotehnoloogia erilehe. Kuigi raban tööd teha, venivad päevad üha pikemaks ning ma ise muutun üha ebaefektiivsemaks. Teen ikka rohkem vigu ning närvilisus kasvab, nagu ka vaen minu ja töö vahel. Ja nüüd see varing ka veel.
Pean midagi ette võtma veel enne, kui asun paberivaringu tulemusi kõrvaldama. Lihtsalt ei jaksa enam seda tantsu ja tralli niiviisi kaasa teha.
Olen alati unistanud jumalikust märgist, mis tähena taevas juhataks mulle teed. Kui oleks vaid juhtunud nii, et järsku hakanuks põrandale kukkunud paberitega pimedasse ruumi voolama imelist, soojust ja hellust hinge külvavat valgust. Ruum täitunuks nii heleda valgusega, et poleks saanud silmi lahtigi teha. Seejärel öelnuks mahe, ent jõuline hääl: „Kristjan, võta end kokku, mina olen sinuga ja meil on ees veel pikk ühine tee. Meid ootavad suured teod,“ või midagi muud seesugust.
Jumalike märkidega pole mul eriti vedanud. Neid märke loomulikult on, aga tajun neid peaaegu alati tagantjärele ning suurem osa neist on haigutama ajavalt igapäevased. Valgus jäi tol hommikupoolikul tuppa tulemata, rääkimata minu maailmas kajavast julgustavast häälest. Mõnikord on elu muutvad märgid hämmastavalt argised – nagu näiteks see paberivaring.
Igal juhul tegin otsuse: pean hakkama uurima, kuidas oma aega natukenegi paremini korraldada, et asjadega paremini toime tulla. Ega keegi teine minu nahka ei päästa kui vaid mina ise.
Kaheksa aastat hiljem kirjutan kodus seda raamatut. Taas on varahommik, kuid aja valik ei tulene sellest, et töö lööks üle pea kokku. Lihtsalt hommikul vara olen kõige produktiivsem. Kui teen hommikul niipea kui võimalik kõige olulisemat, siis see tegevus liigub päevast päeva edasi imekspandava järjekindlusega. Kui vähegi võimalik, kirjutan raamatut just varahommikuti, sest see nõuab energiat ning sel ajal olen sellest tulvil.
Olen olnud üle kolme aasta aja- ja projektijuhtimise koolitaja ning coach ja pean ühemehefirmat, milles teen tööd pooleteise tuhande inimesega aastas, aidates neil arukamalt oma aega kasutada. Ajakirjanikutööst loobusin mõni aasta tagasi ning kirjutan vahel vaid kolumne ja kommentaare enesejuhtimise teemadel.
Siiani küsivad mõned endised ametivennad ja – õed ning kliendid, miks ma loobusin ajakirjanikutööst. Ja alati räägin neile loo mehest, kes läheb mänguasjapoodi õhupalle tagasi viima. Müüja küsib temalt, miks ta tahab õhupallid tagasi anda – kas mõnel on auk sees või ei jaksa ta äkki neid täis puhuda. „Ei-ei, need lihtsalt ei tööta enam,“ vastab mees, „nad ei valmista mulle enam rõõmu.“
Samamoodi ei valmistanud mulle enam rõõmu igasugused tehnoloogiavidinad, mida lõpmatult katsetasin ja millest kirjutasin – mulle meeldib nüüd see, kui minu kasutuses olev tehnoloogia töötab tõrgeteta ja mina saan teha just seda, mis mulle meeldib. Pealegi makstakse mulle meeldiva töö eest piisavalt.
Ajalehtede veebisaitide arendamisest olen samuti loobunud. Veelgi enam: ma isegi ei loe uudiseid, mida need avaldavad. Tarbin ainult seda infot, mis mulle huvi pakub, ning seetõttu tunnen oma valdkonda hästi ning minu maailm on oluliselt rahulikum kui enne.
Pakun sulle kasutamiseks 12 sammu, mis aitavad mul paremini ja efektiivsemalt elada. Kasuta raamatut täpselt, nagu soovid: kui tahad, loed kogu raamatu läbi ning seejärel valid, millises järjekorras milliseid samme soovid elu parandamiseks astuda; kui tahad, loed läbi ühe peatüki korraga ning rakendad seal kirjeldatud harjumust kuu aja vältel, et seejärel uue peatüki kallale asuda.
Raamatus tutvustatavad enesejuhtimise võtted moodustavad tervikliku süsteemi, kusjuures esimesed kolm moodustavad aja kasutamise kiirkursuse ning ülejäänud üheksa aitavad muutuda aja kasutamise meistriks. Soovi korral võid neid samme ka eraldi ette võtta üsna ükspuha millises järjekorras. Võib-olla sobib kellelegi hakata esiteks asju lihtsalt paremini kirja panema, teist aitab kiiresti edasi Autofocuse lihtne tegevusnimestik, kolmandat pikaajalisema sihi kirjeldamine, neljandat iganädalase ülevaatuse tegemine. Vali raamatust täpselt need peatükid, mida vajad, ja proovi need võtted enda peal läbi. Selle raamatu lugemise tulemus sõltub eelkõige sinust endast.
Need 12 sammu aja parema kasutamise poole on:
1. Tee iga päev ära kolm olulist asja. Mõtle igal õhtul läbi, millised on kolm tegu, millele vaatad järgmisel õhtul rõõmu ja rahuloluga tagasi. Kui jääd iga päevaga rahule, elad kauem, sest negatiivset stressi on vähem.
2. Sea endale sihid või eesmärgid. Sõnasta selge siht. Näitan, kuidas jõuda kiiremini pärale nii, et seatud suunas liikumine tekitaks kirge, paneks silmad särama ja et enamiku ajast saaksid aru, kui kaugel parajasti oled ja millised on järgmised sammud sel teel.
3. Keskendu tähtsale. Tutvustan mõnd lihtsat töövahendit, mis aitavad sul kiiresti kaaluda eri tegemisi – millega tasub tegelda ning milliste asjadega raiskad vaid aega. Kui keskendume olulisele, siis suudame valida oma võimalikest tegevustest selle viiendiku, mis annab neli viiendikku tulemustest.
4. Pane tegevused kirja. Kui kirjutad ideed, tegemised ja uitmõtted üles, siis suudad paremini keskenduda pooleli olevale tegevusele, tunned sellest enam mõnu ning unustad vähem.
5. Kasuta kahe minuti reeglit. Tee alla paari minuti nõudvad pisitoimetused kohe ära – neid edasi lükates kaotad harilikult aega ja ühiste tegemiste puhul tõkestad teisi nende teel.
6. Delegeeri võimalikult palju olulisi tegevusi, sest koos liigume kiiremini edasi. Kirjeldan nelja suurimat hirmu, mis takistavad meil tegevusi delegeerimast, ning kaheksat olulisimat viga, mida olen ise delegeerimisel teinud ja näinud ka teisi tegevat. Pakun välja ka peotäie nippe, mis aitavad edaspidi paremini delegeerida.
7. Planeeri projektid loomulikult. Meie elu on täis projekte – kas või sünnipäevapeo korraldamine, jõulukinkide hankimine, kodu remont või tööl olulise uuenduse või muudatuse läbi viimine. Kui planeerid projektid
