ei pea häbenema. Paistab, et pool Rootsit on tema viimast raamatut lugenud, kui müüginumbrite järgi otsustada, aga suurem osa isegi ei tea, et ta on välja andnud viis Rootsi naiskirjanike biograafiat. Nendest müüs kõige paremini Karin Boye elulugu, ja seda trükiti minu meelest tervelt kaks tuhat eksemplari … Muide, me pole veel abielus. Aga see juhtub varsti. Abiellume suvistelaupäeval.”
„Oo, palju õnne! Pulmad suvistepühade ajal on suurepärane mõte!”
„Jah, loodame seda … Kuid ausalt öeldes tahaksin ma praegu parema meelega Las Vegasesse põgeneda, et kogu siginast-saginast pääseda. Mul polnud õrna aimugi, et abiellumine on nii tohutu ettevõtmine.”
Hanna naeris südamest. „Jah, kujutan ette …”
„Aga sina oled ka abielus, nagu ma paberitest nägin. Kas teil polnud suurejoonelist kiriklikku pulma?”
Üle Hanna näo käis tume vari. Ta pööras pilgu kiiresti mujale ja pomises nii tasa, et Partik vaevu kuulis:
„Meie abiellusime ilmalikult. Aga seda lugu võime rääkida mõni teine kord. Paistab, et oleme kohale jõudnud.”
Nende ees kraavis seisis avarii teinud auto ja kaks päästjat lõikasid parasjagu katusesse avaust. Nad ei kiirustanud. Olles auto esiistmele vaadanud, mõistis Patrik, miks.
POLNUD JUHUS, ET koosolek toimus omavalitsuse hoone asemel tema kodus. Pärast kuudepikkust intensiivset renoveerimist oli maja – ehk pärl, nagu ta seda enamasti nimetas – nüüd vaatamiseks ja imetlemiseks valmis. See oli üks vanemaid ja suuremaid maju Grebbestadis ning oli vaja läinud üksjagu veenmist, et eelmised omanikud selle müüki paneksid. Nad olid vingunud, et see „on kuulunud perekonnale” ja „läheb edasi lastele ja lapselastele”, kuid vingumisest oli saanud pomin, mis oli asendunud rõõmsa mõminaga, vastavalt sellele, kuidas ta pakkumist tõstis. Ja nood kohalikud idioodid polnud isegi taibanud, et ta oli pakkunud tunduvalt vähem, kui ta oleks olnud nõus maksma. Nad polnud ju eluilmaski oma jalga siit välja saanud ja neil puudus teadmine asjade väärtusest – teadmine, mis saadakse siis, kui elatakse Stockholmis ja ollakse harjunud kinnisvaraturul valitsevate oludega. Pärast seda, kui ostmine õnneks läks, oli ta pannud silma pilgutamata veel kaks miljonit maja renoveerimise peale, ja nüüd demonstreeris ta uhkelt ülejäänud kommuuni juhtkonnale lõpptulemust.
„Ja siia lasksime tuua Inglismaalt trepi, mis sobib hästi kokku ajastule tüüpiliste detailidega. Jah, see polnud odav, taolisi treppe tehakse ainult viis tükki aastas, aga kui tahad saada kvaliteeti, siis see maksab. Lisaks on meil olnud lähedane koostöö Bohusläni maakonna muuseumiga, et mitte rikkuda maja hinge. Nii Viveca kui mina oleme väga hoolikad just ses osas, et maja saaks renoveeritud ettevaatlikult, et mitte rikkuda selle hinge. Meil on muide paar lisaeksemplari ajakirja Residence eelmisest numbrist, kus on meie renoveerimise tulemused dokumenteeritud, ja fotograaf ütles tegelikult, et ta pole kunagi varem nii maitsekat renoveerimist näinud. Nii et olge head, võtke üks eksemplar minema hakates kaasa. Saate seda kodus rahus ja vaikuses lehitseda. Ah jaa, ma peaksin ehk selgitama, et Residence on ajakiri, kus kirjutatakse ainult eksklusiivsetest kodudest, see pole nagu Kaunis Kodu, kus igaüks saab ennast näidata.” Ta naeris kergelt, näitamaks, kuivõrd absurdne on mõte, et tema ja ta naise kodu võiks esineda säärases ajakirjas.
„Aga võtame nüüd palun istet, et saaksime äriasjad käsile võtta!” Erling W. Larson osutas suure söögitoamööbli suunas, kuhu oli kaetud laud kohvijoomiseks. Sel ajal, kui tema maja näitas, oli tema naine vaikselt ringi liikunud ja laua katnud ning nüüd seisis ta vaikselt laua juures ja ootas, et nad istet võtaksid. Erling saatis tema poole tunnustava noogutuse. Ta oli kuldaväärt, see armas Viveca, teadis oma kohta ja oli suurepärane majaperenaine. Võib-olla vaiksevõitu ja mitte kuigi vilunud vestlemise kunstis, kuid parem omada naist, kes oskab vaikida, kui naist, kes vadistab igas olukorras – nii oli tal kombeks öelda.
„Ja mis mõtted teil selle uue epohhi kohta on, mille ees me nüüd seisame?” Nad olid lauda istunud ning Viveca käis ringi ja valas õrnadesse valgetesse tassidesse kohvi.
„Minu seisukohta sa tead,” ütles Uno Brorsson ja pani oma tassi neli tükki suhkrut. Erling vaatas teda vastikusega. Ta ei mõistnud mehi, kes oma kehast ja tervisest ei hoolinud. Tema ise tegi igal hommikul kümme kilomeetrit sörkjooksu ja lisaks ka mõned tagasihoidlikud tõsteharjutused. Kuid seda viimast teadis ainult Viveca.
„Jah, selles pole mingit kahtlust,” ütles Erling pisut teravamalt, kui oli kavatsenud. „Aga sul on olnud võimalus oma arvamus ka välja öelda, ja kui me nüüd oleme jõudnud üheskoos selle otsuseni, siis arvan mina igatahes, et arukam oleks ühineda ja teha kõik, mis võimalik. Sellest pole kasu, kui jätkame asja üle vaidlemist. Telemeeste tiim veereb täna kohale ja, noh, minu arvamus on teile teada. Mina isiklikult arvan, et see on parim, mis selle asula jaoks võis juhtuda. Vaadake vaid, millise hoogsa arengu on andnud varasemad hooajad neile paikadele, kus tegevus toimus. Åmål sai küll palju tähelepanu juba seoses Moodyssoni filmiga, kuid see polnud midagi, võrreldes selle tähelepanuga ajakirjanduse poolt, mille tõi Åmålile tõsielusari. Ja „Fucking Töreboda” tegi ju tolle koha tõesti üldtuntuks. Kujutage ette, et suur osa Rootsist istub nüüd „Fucking Tanumit” vaatama! Milline ainulaadne võimalus meie jaoks näidata oma väikest kõrvalist maanurka selle parimast küljest!”
„Parimast küljest,” turtsatas Uno. „Joomine ja seks ja lollakad tõsielusarjade tibid – kas me niiviisi tahamegi Tanumshedet näidata?”
„Noh, mina arvan igatahes, et see saab olema jube põnev!” ütles Gunilla Kjellin oma pisut kiledavõitu häälega võlutult ja välgutas Erlingi suunas silmi. Ta oli mehest väga sisse võetud. Jah, teda võinuks isegi armunuks nimetada, ehkki ta ise poleks seda küll kunagi tunnistanud. Erling polnud asjast siiski teadlik ja kasutas naise vaimustust selleks, et võita endale hääletamisel tema hääl kõigis asjades, mida ta soovis läbi viia.
„Jah, kuulake Gunillat! Sellises vaimus peaksime kõik algavat projekti tervitama! See on põnev seiklus, mis nüüd algab, ja hea juhus, mille peaksime tänuga vastu võtma!” Erling kasutas oma innustavat häält. Seda, millest tal oli suure kindlustushiiu juhiks oldud aastatel nii palju kasu olnud. Seda, mis oli pannud nii personali kui juhtkonna kuulama suure huviga kõike, mis tal öelda oli. Ta muutus alati nostalgiliseks, kui mõtles seal tulises õhkkonnas veedetud aastate peale. Kuid tänu taevale, ta oli õigel ajal kõrvale astunud. Võtnud oma auga välja teenitud raha ja öelnud aitäh – enne kui ajakirjanike ajujaht verejälje üles võttis ja tema vaeseid kolleege jahisaagina taga ajama hakkas, et need kukuksid ja saaksid lõhki kistud. Erling oli palju piinelnud oma otsuse pärast südamerabanduse järel eelpensionile minna, kuid see oli osutunud parimaks otsuseks, mille ta oli teinud.
„No nii, võtke palun saiakesi. Need on Elgi kondiitriärist.” Erling osutas käega vaagnatele, mis olid täis Viini saiu ja kaneelikukleid. Kõik küünitasid kuulekalt vaagnate poole ja tõstsid endale ette. Tema ise loobus. See, et ta oli saanud südamerabanduse, ehkki oli nii hoolikas toidu ja liikumise osas, oli tema soovi end hoida veelgi suurendanud.
„Kuidas me võimalike kahjudega teeme? Ma kuulsin, et Töreboda teenis sarja jooksul selle pealt palju. Kas hüvitamise eest seisab telefirma?”
Erling turtsatas kannatamatult selles suunas, kust küsimus tuli. Kommuuni noor majandusülem lausa pidi alati pisiasjadega ihnutsema, selle asemel et suurt pilti näha – the big picture, nagu tal oli kombeks öelda. Ja muide, mida kuradit teab tema majandusest? Alles vaevalt kolmkümmend täis, ja ta polnud ju kogu oma elu jooksulgi nii palju raha liigutanud kui see summa, mille kohta Erling oli oma headel aastatel aktsiaseltsis üheainsa päeva jooksul otsuseid langetanud. Ei, väikesed arveametnikud ei pakkunud talle kuigivõrd huvi. Ta pöördus kõnealuse arveametniku, Erik Bohlini poole ja ütles rõhutatult:
„Sellega
