Erling muheles. Vana rahvamaja ette oli kogunenud sarjast osavõtjate bussi ootama arvukas publik. Enamasti teismelised, kes, õhinas viimaks ometi oma iidoleid elusuuruses näha, suutsid hädavaevu rahulikult seista.
„Aga kas sellel ei või olla vastupidine efekt? Ma pean silmas, et varasematel hooaegadel on tegemist olnud pigem kaklemise, seksi ja joomisega, ning see on küll vaevalt sõnum, mida tahetakse turistidele edastada?”
Erling vaatas reporterit pisut ärritunult. Et inimesed võivad ka kogu aeg nii paganama negatiivsed olla! Tal oli sellest juba kohaliku omavalitsuse juhtkonnas küllalt saanud ja nüüd hakkab kohalik ajakirjandus sama joru ajama.
„Jah, aga kas te siis pole kuulnud väljendit „igasugune tähelepanu on hea”? Ja kui aus olla, siis elatakse ju Tanumshedes küllaltki kiratsevat elu – üleriigiliselt vaadates. Seoses „Fucking Tanumiga” see nüüd muutub.”
„Teatavasti,” alustas reporter, kuid kannatuse kaotanud Erling katkestas teda.
„Mul pole praegu kahjuks aega rohkem kommentaare anda, pean vastuvõtukomitees olema.” Ta keeras kannal ringi ja hakkas sammuma bussi poole, mis oli just parkinud. Noorukid tunglesid ootusärevalt bussiukse ees, oodates erutatud pilkudega, et see avaneks. Nende nägemine tugevdas Erlingi arvamust, et just seda nende asula vajabki. Nüüd saab Tanumshede üldtuntuks.
Kui bussiuks sahinal avanes, astus sealt kõigepealt maha neljakümnendates aastates mees. Teismeliste pettunud pilgud andsid mõista, et ta ei olnud üks osavõtjaist. Erling polnud jälginud ühtki paljudest eetris olnud tõsielusarjadest, nii et tal polnud aimugi, keda või mida ta peaks ootama.
„Erling W. Larson,” ütles ta ja ulatas käe, manades samal ajal näole oma kõige võitvama naeratuse. Kaamerad klõpsusid.
„Fredrik Rehn,” ütles mees pakutud kätt vastu võttes. „Me oleme telefoni teel vestelnud, mina olen selle tsirkuse produtsent.” Nüüd naeratasid mõlemad.
„Olete südamest teretulnud Tanumshedesse. Siinse paiga nimel tahaksin öelda, et me oleme väga rõõmsad ja uhked selle üle, et te siia tulite, ning ootame pikisilmi seda väga põnevat hooaega.”
„Tänan, tänan. Jah, meil on suured lootused. Kahe eduka hooaja järel tunneme end väga turvaliselt, me teame, et see on edukas formaat ja ootame väga meie head koostööd. Aga ärgem laskem noorsugu kauem oodata,” ütles Fredrik ja naeratas oma säravvalgete hammaste välkudes lootusrikka publikumi poole. „Siit nad tulevad, „Fucking Tanumi” osalised: „Suure venna” Barbie, „Suure venna” Jonna, „Robinsonide” Calle, „Baari” Tina, „Robinsonide” Uffe ja viimasena, kuid sama olulisena „Farmi” Mehmet.”
Üksteise järel väljusid osavõtjad bussist ja puhkes täielik paanika. Rahvas karjus, näidati näpuga ja trügiti ettepoole, et neid puudutada või paluda autogramme. Kaameramehed olid juba tööle hakanud ja filmisid täie hooga. Erling jälgis rahulolevalt, kuid pisut hämmeldunult seda eksalteeritud reaktsiooni, mille osavõtjate saabumine põhjustas. Ta pidi tahtmatult imestama, kuidas küll lood tänapäeva noorusega sellised olla said. Kuidas võis see tattnokkade ja kaltsukubude punt säärast hüsteeriat põhjustada? Nojah, ega tal polnud tarviski seda mõista – tähtis oli nii hästi kui võimalik see tähelepanu ära kasutada, mille saatesari Tanumshede suhtes tekitas. Ja kui ta siis selle koha suureks heategijaks osutub, kui teda lõpuks tõesti edu saadab, siis on see loomulikult meeldiv kõrvalnähtus.
„No nii, nüüd peame selle siin katkestama. Teil tuleb rohkesti võimalusi osavõtjatega kohtuda, nad elavad ikkagi viis nädalat siin.” Fredrik peletas need eemale, kes ikka veel bussi ümber tunglesid. „Nüüd tuleb anda osavõtjatele võimalus end sisse seada ja pisut puhata. Aga järgmisel nädalal panete ju teleri käima? Esmaspäeval kell 19.00, siis läheb lahti!” Ta tõstis mõlema käe pöidlad püsti ja tulistas välja veel ühe ebaloomuliku naeratuse.
Noored tõmbusid vastumeelselt tagasi, suurem osa liikus põhikooli poole, kuid üks pisem salk paistis arvavat, et see on suurepärane võimalus tänaseks õppetöö peale käega lüüa, ja lonkis kooli asemel Hedemyrsi kaubamaja poole.
„Jah, see siin ennustab vaieldamatult head,” ütles Fredrik, pannes käed Barbie ja Jonna õlgadele. „Mis te ütlete, kids, kas olete valmis alustama?”
„Absoluutselt,” ütles Barbie silmi välgutades. Kogu möll oli talle adrenaliinilaksu andnud nagu tavaliselt ja ta lausa keksis ühe koha peal.
„Ja sina, Jonna, kuidas tunne on?”
„Hea,” pomises tüdruk. „Aga nüüd oleks tore asjad lahti pakkida või nii.”
„Selle ajame korda, kullakene,” ütles Fredrik ja pigistas tugevamini tema õlgu. „Peaasi et te end hästi tunneksite, tead ju küll.” Ta pöördus Erlingi poole.
„Kas elamisega on kõik korras?”
„Aga loomulikult.” Erling näitas käega ühe vanemat sorti punase maja suunas, mis asus neist vaid viiekümne meetri kaugusel. „Nad hakkavad elama rahvamajas. Me paigutasime sinna voodid ja nii edasi, ja ma usun, et teile meeldib.”
„Whatever, kui seal ainult alkoholi on, siis magan ma kus tahes.” Ütlejaks oli Farmi-Mehmet ning kommentaari saatsid ülejäänute itsitamine ja nõustuvad noogutused. Tasuta alkohol oli nende osavõtu üheks tingimuseks. See ja seksivõimalused, mis tuntusega kaasas käivad.
„Rahu, Mehmet,” ütles Fredrik naeratades. „On olemas korralik baar kõigega, mida soovite. Paar kasti õlut ka, ja seda tuleb juurde, kui otsa saab. Me hoolitseme teie eest, kas tead.” Ta hakkas käsi tõstma, et panna seekord käed Mehmeti ja Uffe õlgadele, kuid need vingerdasid sujuvalt kõrvale. Nad olid mehe varakult sildistanud täielikuks pedeks ja neil polnud üldse huvi mingi lillaga mehkeldada, see pidi mehele kuradima selgeks saama. Ehkki see oli tasakaalu hoidmiseks kitsas köis, sest samal ajal tuli ju produtsendiga häid suhteid hoida, selle nõuande olid nad saanud eelmiste hooaegade osavõtjatelt. Produtsent otsustas, kes saab kõige rohkem eetriaega ja kes kõige vähem, ning ekraanil olemise aeg oli ainus, mis arvesse läks. Oksendamine või põrandale urineerimine või enda muidu lollikstegemine – see ei tähendanud absoluutselt mitte midagi.
Sellest polnud Erlingil aimugi. Ta polnud kunagi kuulnud staar-baarmenitest või kõvast töörabamisest sigala teenistuses, mida nõuti, et end tõsielusarja tähena rambivalguses hoida. Ei, teda huvitas vaid hoogne areng, mis saab osaks Tanumile. Ja see, et temast räägitakse kui mehest, tänu kellele see toimus.
ERICA OLI JUBA lõunat söönud, kui Anna magamistoast alla tuli. Ent kuigi kell oli üks läbi, paistis, nagu ta poleks silmatäitki maganud. Anna oli alati olnud kleenuke, kuid nüüd oli ta nii kõhn, et Erical oli mõnikord teda nähes soov kohkunult õhku ahmida.
„Mis kell on?” küsis Anna kergelt väriseval häälel. Ta istus laua taha ja võttis tassi, mille Erica talle ulatas.
„Veerand kaks.”
„Da-daa,” ütles Maja ja lehvitas vaimustunult Anna poole, püüdes tema tähelepanu võita. Anna ei pannud seda tähelegi.
„Shit, ma magasin üle kella ühe. Miks sa mind ei äratanud?” küsis Anna ja rüüpas kuuma kohvi.
„Ah, ma ei teadnud, mida sa tahad, et ma teeksin. Paistab, et sul on vaja magada,” ütles Erica ettevaatlikult ja istus samuti köögilaua äärde.
Tema ja Anna vahekord oli juba ammust ajast niisugune, et Erica pidi sõnu valima, ja pärast seda, mis juhtus Lucasega, polnud
