style="font-size:15px;"> Mellberg turtsatas sisimas kergelt. Ah nii, ta on abielus ühe sihukesega. Töötu vennikesega, kes laseb ennast naisel üleval pidada. Jajah, mõned on endale asjad ära korraldanud.
„Lars on psühholoog,” ütles Hanna, nagu oleks kuulnud, mida Mellberg mõtles. „Ta otsib, aga siin kandis pole turg psühholoogide jaoks kuigi suur. Nii et kuni ta midagi leiab, töötab ta raamatu kallal. Erialase raamatu. Ja mõned tunnid nädalas hakkab ta töötama „Fucking Tanumi” osavõtjate psühholoogina.”
„Ah nii,” ütles Mellberg toonil, mis näitas, et ta oli juba kaotanud huvi selle vastu, millega mees tegeleb.
„Jah, aga veel kord tere tulemast siia.” Ta tõusis, andmaks märku, et nüüd, kui viisakused on vahetatud, võib naine lahkuda.
„Tänan,” ütles Hanna.
„Pane palun uks enda järel kinni,” ütles Mellberg. Lühikese sekundi vältel arvas ta nägevat naise huultel lõbusat naeratust. Aga kindlasti ta eksis. Naine paistis tundvat suurt austust tema ja ta töö suhtes. Seda oli ta ju sama hästi kui öelnud, ja hea inimestetundjana oskas Mellberg vahet teha, kas ollakse siiras või mitte. Ja Hanna oli täiesti kindlalt siiras.
„KUIDAS LÄKS?” KÜSIS Annika sosinal, kui Hanna mõned sekundid hiljem tema tuppa tuli.
„Oh jah,” ütles Hanna täpselt selle lõbusa naeratusega, mida Mellberg kujutles end mitte nägevat. „Üks tõeline … karakter on see seal,” ütles ta pead vangutades.
„Karakter. Jah, võib vast nii öelda küll,” ütles Annika naerdes. „Paistab igatahes, et sa oskad temaga ümber käia. Minu nõuanne on, et ära lase tal endale pähe istuda. Kui ta arvab, et saab sinu seljas sõita, siis on asi mokas.”
„Ma olen varem nii mõndagi Mellbergi kohanud, nii et ma tean, kuidas temaga ümber käia,” ütles Hanna ja Annikal polnud mingit kahtlust, et ta mõtles seda, mida ütles. „Meelita teda natuke, teeskle, et teed täpselt seda, mida ta ütleb, aga siis tee seda, mida ise õigemaks pead. Kui tulemus on hea, siis teeb ta hiljem näo, et see oli algusest peale tema idee – on mul õigus?”
„Sa tabasid just naelapea pihta, täpselt nii õnnestub Bertil Mellbergi käe all edukalt töötada,” ütles Annika ja läks tagasi vastuvõttu oma töölaua taha. Selle naise pärast polnud tal tarvis muretseda. Oskab ennast maksma panna, on üks pagana tark ja sitke tegelane. Saab olema nauding näha, kuidas ta Mellbergi käsile võtab.
DAN KORJAS TÜDRUKUTE toas kurvalt asju kokku. Nad olid taas kord jätnud oma toa maha niisugusena, et see nägi välja, nagu oleks seal pisemat sorti pomm plahvatanud. Ta teadis, et peaks paremini oskama neid enda järelt koristama panna, kuid nendega koosoldud aeg oli nii väärtuslik. Tüdrukud olid tema juures igal teisel nädalavahetusel ja ta tahtis sellest ajast kõik võimaliku välja pigistada, mitte raisata seda virisemise ja tülitsemise peale. Ta teadis, et see on vale, et ta peaks vastutama ka nende kasvatamise eest, mitte seda ainult Pernilla peale jätma, ent nädalavahetused möödusid nii kiiresti ja ka aastad näisid mööduvat hirmuäratava kiirusega. Belinda oli jõudnud juba kuusteist saada ja oli peaaegu täiskasvanu, ning Malin, kes oli kümme, ja Lisen, kes oli seitse, kasvasid nii kiiresti, et mõnikord tundus, nagu ei jõuaks ta sammu pidada. Kolm aastat pärast lahutust rõhus süütunne endiselt raske kivimürakana tema rinda. Kui ta poleks toda saatuslikku viga teinud, poleks tal tarvis siin tühjusest kajavas majas tüdrukute riideid ja mänguasju koristada. Võib-olla oli viga ka siia Falkedaleni majja elama jääda. Pernilla oli ju kolinud Munkedali, kus tema enda perekond oli lähedal. Kuid Dan oli tahtnud, et tüdrukud ei peaks lisaks ka oma kodumaja kaotama. Nii ta siis tegi tööd, hoidis kokku ja võitles, et tüdrukud saaksid neil nädalavahetustel, kui nad tema juures olid, end kodus tunda. Ehkki varsti polnud see enam võimalik. Majaga seotud kulud olid hakanud tal üle jõu käima. Kõige rohkem poole aasta pärast on ta sunnitud otsuse langetama. Ta istus raskelt Malini voodile ja toetas pea kätele.
Teda äratas mõtisklustest telefonihelin. Ta sirutas end Malini voodil olevat telefoni võtma.
„Dan kuuleb. – Oi, tere, Erica. – Jah, pisut raske on. Tüdrukud sõitsid eile õhtul ära. – Jah, ma tean, nad tulevad nädala pärast jälle. Lihtsalt tundub, et sinnani on nii pikk aeg. Ja mis siis sinul südame peal on?”
Ta kuulas suure huviga. Murelik korts, mis oli laubal juba enne vastamist, muutus veelgi sügavamaks.
„Kas asi on nii halb? Kui on midagi, mida ma saaksin teha, siis ütle ainult.”
Ta kuulas veel hetk aega, kui Erica rääkis. Kõhklevalt ütles ta: „Jah, seda ma saaksin teha küll. Kindlasti. Kui sa usud, et sellest võiks abi olla? – Okei, ma tulen siis kohe.”
Dan pani toru hargile ja jäi natukeseks istuma, väga mõtlikult. Ta ei teadnud, kas suudab tõesti millegagi abiks olla, aga kui abipalujaks oli Erica, ei kõhelnud ta appi minemast. Kunagi kaua aega tagasi olid nad olnud paar, kuid nüüd juba palju aastaid lähedased sõbrad. Erica oli ka aidanud teda Pernillast lahutamise ajal ja tema oli Erica heaks kõigeks valmis. Ka Patrikust oli saanud lähedane sõber ja Dan oli nende kodus sagedane külaline.
Ta pani üleriided selga ja tagurdas auto välja. Erica juurde jõudmiseks kulus vaid paar minutit.
Erica avas esimese koputuse peale. „Tere, tule sisse,” ütles ta ja kallistas teda.
„Tere, kus Maja on?” Dan vaatas õhinal ringi, otsides last, kellest oli saanud tema lemmikbeebi. Talle meeldis väga mõelda, et ka Maja vaatab teda iseäranis hea pilguga.
„Ta magab. Sorry.” Erica naeris. Ta teadis, et see väike sarmikas südametemurdja on tal pikalt eest ära saanud.
„Noh, eks ma pean siis püüdma toime tulla, ilma et saaksin tema kukalt nuusutada.”
„Ära ütle nii, ta ärkab kindlasti natukese aja pärast üles. Aga tule sisse. Anna on üleval magamistoas voodis.” Erica osutas ülakorruse poole.
„Sa arvad siis, et see on hea mõte?” ütles Dan murelikult. „Võib-olla pole tal lusti. Võib-olla ta isegi vihastab?”
„Ära ütle, et sinusugusel suurel ja tugeval mehel lähevad ühe väikese naise viha ees põlved nõrgaks,” naljatas Erica, vaadates üles Dani poole, kes pakkus vaieldamatult muljetavaldavat vaatepilti. „Ja ma ei taha ainult sellepärast, et ma nii ütlen, kuulda veel kord juttu sellest, et Maria arvates olid sa niiii Dolph Lundgreni moodi. Kui mõelda, et tema arvates on E-Type’i nimi päriselt E-Type, siis mina sinu asemel teda vabatahtlikult ei tsiteeriks.”
„Aga ma olen ju üsnagi tema moodi, on ju?” Dan võttis sisse edvistava poosi, kuid hakkas siis naerma. „Ei, küllap sul on õigus. Ja minu beibepäevad on täitsa kindlalt möödas. Pidin selle lihtsalt endast välja elama …”
„Jah, me Patrikuga ootame mõlemad, et kohtuksime mõne sinu tüdruksõbraga, kellega oleks võimalik vestelda.”
„Sa mõtled selles kodus valitsevat kõrget intellektuaalset taset silmas pidades … Muide, kuidas „Paradise Hotelil” nüüd läheb? Kas sinu lemmikud on alles? Kes finaali jõuab? Sina kui truu vaataja oskad kindlasti minu teadmisi värskendada ses osas, mis selles kõrgkultuurilises sarjas, mis sinu teadmistejanulisele ajule väljakutseid esitab, juhtunud on. Ja Patrik – tema oskab kindlasti rääkida, millised on seisud Rootsi jalgpallimeistrivõistlustel? See on ju kõrgema taseme matemaatika.”
„Ha-ha-haa … Point taken.” Erica andis Dani
