elama ei jää keegi, kuid tänapäeva keskmisele 70-le aastale on võimalik lisada veel 50 aastat ja jõuda pikima registreeritud elueani (üks Jaapani saareelanik elas 121 aastaseks). Rooma impeeriumis oli inimesel väljavaade elada ainult 28-aastaseks; 2000. aastal võib keskmine terve ameeriklane, nii naine kui mees, arvestada 90 eluaastaga. On ilmne, et elu võib olla väga erineva pikkusega.
Kui vaatame väikseimat eluühikut – rakku –, saab veelgi selgemaks, et mõisted pikk ja lühike eluiga pole päris üheselt mõistetavad. Tooge tiigist pangega vett. Mikroskoobi alla pandud veetilk kihab üherakulistest – amööbidest, vetikatest jne. Amööbi eluiga on kõigest kaks-kolm nädalat. Et nad paljunevad pooldudes, on iga amööbi geneetiline materjal sama vana kui ta emarakul, mistõttu raku eluiga on kahe nädala asemel tegelikult neli nädalat. Emarakk omakorda on pärit oma emast, nii võib öelda, et osa rakust on kolm korda nii vana, kui te algul arvasite, osa sellest osast neli korda vanem, kuni lõpuks jõuate järelduseni, et osaliselt on teie tiigi amööb niisama vana kui üldse amööbid maailmas, võib-olla miljard aastat.
Kogu selle pika aja pole amööbis muidugi mitte olnud needsamad aatomid ja molekulid. Need uuenevad lakkamatus hapniku, vesiniku, süsiniku ja lämmastiku ringkäigus. Siiski säilitab amööb põlvkond põlvkonna järel oma välise kuju ja omapära. Mingi elujõud hoiab teda koos ja seni, kui amööbi DNA pole hävinud, säilib rakus see eluosake igavesti.
Meie keha, mis koosneb 50–100 biljonist rakust, on amööbi omaga võrreldes kirjeldamatult keerukam, kuid ka meis on elu, mis on ühel ajal nii vana kui ka noor. Rääkides inimese elueast, tuleb rääkida kõigist neist eluigadest, mis inimese kehas on esindatud. Tüüpiline maoseina rakk elab ainult paar päeva ja tüüpiline naharakk kaks nädalat; punase verelible iga on pikem – kaks kuni kolm kuud. Väga eakaid rakke võib leida maksas – seal võtab nende asendumine aega mitu aastat. Südame ja aju rakud tõenäoliselt ei uuene kogu inimese eluea jooksul.
Huvitav on see, et kõiki neid erinevaid eluigasid kõige lühemast kuni kõige pikemani kontrollib üks ja seesama DNA. Naha- ja ajurakud on geneetiliselt identsed, nad on pärit eostumise hetkest, kui pool teie isa DNA-st ühines poolega ema DNA-st ja moodustus ainulaadne DNA keerd, millest tekkisite teie. Protsessi käigus, mida me veel ei mõista, suutis teie DNA luua erinevaid rakuliike – aju-, naha-, südame-, maksarakke jne –, millest igaühel on oma kindel eluiga. Üht rakku eraldi vaadeldes ei ole võimalik öelda, kui kaua ta elab. Kogu inimese eluea vastu pidavad ajurakud – neuronid – on väljanägemiselt samasugused kui nina limaskesta rakud, mis annavad meile haistmisvõime ja uuenevad iga nelja nädala tagant.
Samuti nagu amööb, koosneb ka inimese rakk aatomitest, mis lausa lendavad temast läbi – hapniku ja süsinikdioksiidi vaheldumiseks teie kopsudes kulub ainult paar tuhandikku sekundit; naatriumi ja kaaliumi ioone pumbatakse ajurakkudesse sisse ja sealt välja kolmsada korda sekundis. Südamelihas omastab hapniku vere hemoglobiinist nii kiiresti, et paari sekundi jooksul muutub veri südant toitvas pärgarteris helepunasest peaaegu mustaks.
Kuid selles lõputus muutuste keerises ei muutu teie väliskuju ja olemus, nagu see ei muutu amööbilgi. Vähemalt 2 miljonit aastat on teie DNA olnud inimese oma, põlvnedes ürgsest DNA-st, mis on niisama vana kui elu ise, peaaegu 2 miljardit aastat. Kuigi keha moodustav materjal uueneb, jääte geneetilisel tasandil ikka samaks.
ELU ILMA VIGADETA
Kui elu on nii muutuv ja arenemisvõimeline, siis on tõepoolest põhjust imestada, miks me ei ela kauem. Me võiksimegi seda, kui ainult oskaksime saavutada tasakaalu meie endi sees ja ümber. Iidsed ajurveda targad esitasid julge küsimuse: kas me üldse peame haigestuma ja vananema? Nende vastus oli: ei. Kui meie sisemised jõud on omavahel kooskõlas ja tasakaalus ümbritseva keskkonnaga, siis ei ohusta meid haigused. Täiuslik tasakaal on täiusliku tervise alus.
Ajurveda üks põhiseisukohti on, et haigused on välditavad niikaua, kuni säilib tasakaal, ja mitte ainult kehas, vaid ka hinges ja vaimus. Ajurveda targad õpetavad, et meis kõigis on olemas arengu- ja kasvuimpulss, mis juhib automaatselt meie üldist tasakaalu. Selle toimimist võib märgata igas rakus, aga eriti selgelt tuleb see ilmsiks ajus, mis üheaegselt tasakaalustab keha temperatuuri, ainevahetuse kiirust, kasvu, nälja- ja janutunnet, und, vere keemilist koostist, hingamist ja paljusid teisi talitlusi. Et terve olla, peab kõik olema uskumatult täpselt kooskõlas. Eesaju vaevalt näpuotsasuurune piirkond hüpotalamus, mida nimetatakse ka “aju ajuks”, koordineerib kümneid keha iseeneslikke funktsioone.
Kuid tasakaalu tõeline allikas on hoopis sügavamal, kvanttasandil. Siin on võimalik kasutusele võtta meie kasvu- ja arenguimpulss, rakendades erilisi tehnikaid, mida vaatleme hiljem täpsemalt. See eluliselt tähtis seik aga on enamikule inimestest tundmatu ja sellepärast seisavad nad sageli abitult silmitsi haiguste ja vanadusega. Kui ülekaalu saavutavad elu hävitavad jõud, pole kehal muud valikut kui aegamisi alla anda.
Kui me aga õpime sügavaimast tasandist alates elama tasakaalus, siis ei ole meie sisemise kasvu ees mingeid piire. Sisemise arengu tähtsusest on kirjutatud väga palju raamatuid, kuid võtmeküsimusest, mida ajurveda rõhutab, on neis mööda mindud – arenemine on iseeneslik protsess, see on looduse plaani kohaselt sisestatud igasse meie rakku. Tuleb ainult jälgida intelligentsuse tasast voogu kuni selle allikani. See ongi täiusliku tervise saladus. Kui me suudaksime lasta oma vaimul avarduda ja uurida kõrgemaid reaalsusi, järgneks sellele ka keha. Kas sellest ei piisaks, et vältida haigusi ja vanadust?
Selle kohta, kui kaugele areng võib meid viia, võime ainult oletusi teha, kuid on näiteid, kus vaim on keeldunud haigust uskumast ja keha ongi ootamatult talle kuuletunud. Sel aastal kohtasin šveitslast Andreas Schmitti, kellel oli diagnoositud ravimatu vähkkasvaja. Poolteist aastat tagasi oli ta avastanud seljal pisut valuliku punkti, mis andis end tunda iga kord, kui ta nõjatus seljaga vastu tooli.
Katsudes leidis ta umbes kümnesendise mündi suuruse kõrgema koha. Ta naine ütles, et see nägi välja nagu suurenenud tume sünnimärk. Käsipeegli abil nägi Andreas otse abaluude vahel lillakaspruuni kasvajat.
Pärast seda arenesid sündmused kiiresti ja kurjakuulutavalt. Genfis võttis onkoloog Andreaselt koeproovi. Tegemist oli melanoomi, pahaloomulise ja väga kiiresti areneva nahakasvajaga. Samal päeval tehti talle operatsioon. Kasvaja kõrvaldati, uuriti lümfisõlmi ta parema kaenla all ja eemaldati neliteist neist kui vähikahtlased. Neljas avastatigi vähirakke. Nüüd, kui melanoom oli opereeritud, olnuks järgmiseks sammuks selja ja õla kiiritamine, et kahjutuks teha võimalikud allesjäänud vähirakud. Andreas, umbes viiekümneaastane haritud mees, keeldus kiiritusravist. “Tundus loogiline,” selgitas ta mulle hiljem, “lihtsalt oodata ja vaadata. Kasvaja oli eemaldatud, operatsioon oli mind kõvasti traumeerinud ja oma sisimas polnud ma sugugi kindel, kas mul jätkub jõudu ravi jätkata. Võib-olla hoopis kodus kosuda ja enesekindlust koguda?”
See otsus tegi murelikuks arsti, kes ütles, et kui Andreas ravi lõpetab, tekib melanoom peaaegu kindlasti kuue kuu jooksul uuesti.
“Kas pärast kiiritusravi ei teki?” küsis Andreas.
“Tõenäosus on väiksem,” vastas arst.
“Ja kui palju see mu elu pikendaks?” tahtis Andreas teada.
Arstil tuli teha üsna ebameeldivaid umbkaudseid oletusi. Ravimata metastaatilise melanoomiga patsient elab ainult mõne kuu; tõhus ravi võib mõnikord eluiga paar aastat pikendada, vahel aga mitte. Viie aasta pärast on melanoomihaigetest elus alla 10 %, kümne aasta pärast ei ole enamasti elus enam kedagi.
“Kui ma niikuinii ei parane,” ütles Andreas, “miks siis arsti tahtmist täites neid piinu ainult pikendada?”
Elu läks järgmised kuus kuud oma tavalist rada, kuni ta vasaku kaenla all hakkas suurenema lümfisõlm. Testid näitasid melanoomi, nagu oligi ennustatud.
