Andrus Kivirähk
Papagoide päevad
ATENTAAT
Väike ja vaene, kuid puhas kõrtsiruum. Kõrtsmik Paul pühib leti taga klaase. Paar lauda, kapil vanaaegne raadio. Teisele korrusele viib trepp, seal asuvad eluruumid ning numbritoad. Leti kõrval palm, veidi eemal kiiktool.
PAUL (publikule): Kõrts on väike ja ega ta suurt sisse ei too. Ma hakkasin kauplema… jah, sellest on juba kakskümmend aastat… Karoliina sündis aasta hiljem. Ja veel aasta hiljem ehitati siit kilomeetri kaugusele uus trahter, suur, kakssada numbrituba ja saun basseiniga. Kasiino, striptiis, keegel. Te olete ka kindlasti seal peatunud – “Luige” võõrastemaja, tuleb tuttav ette? Tõesti ilus maja. Nagu vahukooretort. No sellest ajast alates on meil siin väga rahulik. (Tuleb proua Paul.)
PROUA PAUL: Millest sa kõneled?
PAUL: Ütlen, et meil on siin rahulik ja vaikne. Tülitsetakse harva. Ei, ega siis kõrts tühi pole! Rahvas käib! Kõik vanad kunded, järele proovitud kliendid.
PROUA PAUL (publikule): Kui me kõrtsi pidama hakkasime, ostis mu mees kolm pudelit konjakit.
PAUL: Et oleks noobel.
PROUA PAUL: Üks pudel läks katki. Ühe pudeli jõime oma pulma-aastapäeval ise ära. Üks pudel on siiamaani alles. Pole kes ostaks. “Luiges” pidi iga päev kakskümmend niisugust pudelit maha müüdama, meie ei saa kahekümne aasta jooksul ühestainsast lahti. Ja ei saagi, sest meie kliendid on järele proovitud.
PAUL: On see konjak sul ees?
PROUA PAUL: Ei ole. Las seisab.
PAUL: Las seisab jah. Teeb riiuli ilusamaks. Mis sa hädaldad! Eile näituseks müüsin ma maha kolm pudelit õlut!
PROUA PAUL: Mõni päev olen veel rohkemgi müünud.
PROUA PAUL: Ma tean, kullake. Ära ärritu! Ilmaaegu hakkasin kurjavaimu konjakist rääkima, sa solvusid nüüd. Anna andeks!
PAUL: Ega meil pole muidugi see mis “Luiges”, ma tean. Aga see-eest on hubane ja sõbralik olemine.
PROUA PAUL: See on tõsi.
PAUL: Pole kaklusi, ei lõhuta nõusid. “Luiges” olla eile üks mees läbi akna välja visatud!
PROUA PAUL: Taevas! Mispärast siis?
PAUL: Eks nad läksid purjuspäi kaklema. Seal käib ju igasugust rahvast.
PROUA PAUL: Kole lugu. Sai ta surma?
PAUL: Olevat elus ja juba linna tagasi sõitnud. Meel lahutatud, mis siin enam.
PROUAPAUL (kastab palmi): Ega siis pole enam mõtet oodata tõesti.
PAUL: Kas Karoliina magab veel?
PROUA PAUL: Küllap vist. Oli eile kaua üleval, luges midagi.
PAUL: Ütle, kust meie sinuga nii targa tütre saime? Selle lapse tõi vist tõesti kurg.
PROUA PAUL: Mina kardan, et mis siis saab, kui tal tuleb tuju hakata seal “Luiges” käima. Seal ju tantsitakse öösiti, igasuguseid noori keigareid liigub ringi. Aga Karoliina on just selles eas. Ma ei tahaks, et ta seal käima harjub.
PAUL: Harjub! Ta pole ju veel seal käima hakanudki! Ja mis see talle teeks, paar korda “Luiges” tantsimas käia? See pole ju kaugel.
PROUA PAUL: Mina ei taha. Õhtuti koguneb sinna igasugu kahtlasi saksu.
PAUL: Pole see asi nii hull midagi. Ma olen isegi mõelnud, et käiks korra ära, vaataks, mismoodi see maja seestpoolt välja näeb. Mõtle, nii kaua oleme juba “Luige” kõrval elanud, aga pole kordagi sees käinud.
PROUAPAUL: Eks sina mine, kui tahad! Aga Karoliinat ma sinna ei luba. Seal võib talle igasugu asju külge hakata.
PAUL: Karoliinale ei hakka midagi külge. Sa ei tunne meie tütart, kui võid niimoodi arvata. Karoliina on minusse.
PROUA PAUL: Nojah, kui just sinusse… (Läheb kööki.)
PAUL (publikule): Meil on suurepärane tütar. Ilus, tark… Hea südamega. Tema jõuab veel kaugele. Praegu ta magab. Tal ei olegi tarvis nii vara tõusta, ega me teda teenijana ei pea. Saame emaga ise hakkama, pole ju nii palju tööd. Kõrtsilised tulevad lõunaks, mitte varem. No ja palju neid tuleb? Viis inimest, ei vähem ega rohkem. Vahel harva satub veel keegi läbi astuma, aga enamasti selleks, et “Luike” teed küsida. Ma juhatan ka. Mis ma varjan! Ega ma tegelikult ei armasta võõraid. Oma, kindel kunde, mitte enam klient, vaid pigem sõber – see on teine asi. No oma naisele ma seda muidugi öelda ei julge, tema tahaks ikka suure kõrtsi perenaine olla. Aga on nagu on. (Istub kiiktooli, kiigub.) Meie elul on ikka omad võlud ka.
(Kõrtsis on Paul, laua taga istub Aleksander Ips, vanem, tagasihodliku välimusega mees. Akna all eatu välimusega, pisut räsitud Tõnno Jehivei. Tuleb proua Paul, toob Ipsile taldrikutäie suppi.)
IPS: Suur tänu!
PROUA PAUL: Mis postkontoris uudist?
IPS: Ei suurt midagi. Kõik vanaviisi.
PROUA PAUL: Head isu! Kui soola peaks vähe olema, raputage ise.
IPS: Küll ma saan. (Sööb suppi.) Väga maitsev.
PROUA PAUL: Tõnno, kas sa ka miskit soovid?
TÕNNO: Mina ei soovi midagi!
PROUA PAUL: Sa oled kuidagi räsitud, Tõnno. Juhtus midagi või?
PAUL: Püüdsid jälle kellelegi jutlustada?
TÕNNO: See on mu kohus. Nii on määratud!
PAUL: Jah, aga sa pead ettevaatlik olema.
TÕNNO: Prohvet ei pea kartma!
PROUA PAUL: Anna oma kuub siia, ma klopin puhtaks. Taevake, mis nad on sind mööda kriidist seina nühkinud või?
TÕNNO (annab oma kuue): Ei sest ole midagi. Seeme sai külvatud ja nende kõrvad on nüüd tõde kuulnud. Küll terake idanema hakkab ja veel vilja kannab.
PROUA PAUL: Härra Aleksander, kui supp söödud, siis hõigake, ma toon kotleti! (Lahkub koos Tõnno kuuega.)
IPS:
