pääsulind tuli neegrimaalt.
Karu ärkas, kammis end, laulis valleraa! Tere, armas päikene, tule, anna suud! Sinu, kuldse järele igatsesid puud! Maamees pani kartuleid, tänan, hõiskas muld! Kase all üks ilus neid tegi kevadtuld!
PROUA PAUL: Noored on vist juba magama heitnud.
KURAT: Ma võtaksin nüüd tõesti ühe õlle.
PROUA PAUL: Paul, täna pead sa küll külalisele välja tegema.
PAUL (ärkab mõtetest): Arvad? Mis seal ikka. Ma teen. (Paneb õlled lauale.)
KURAT: Noh… Olgu! Pidutseme natuke!
PROUA PAUL: Kuidas te ilma joote, ma toon vorsti! Ma toon lausa sinki! (Läheb kööki.)
PAUL (kummardub Kuradi poole): Ärge pahandage, aga ma jätan teid täna öösel üksi.
KURAT: Lähete magama?
PAUL: “Luike”. Ma pole seal kunagi käinud.
KURAT: Te pole ka midagi kaotanud.
PAUL: Aga äkki olen? Ma ju ei tea. Peab ikka ära käima. Ärge solvuge!
KURAT: Olge nüüd! Ma ajan siin teie abikaasaga juttu. (Paul hakkab uksest välja minema.)
KURAT: Oi, oi! Ühe asja unustasite!
PAUL: Mille!
KURAT: Reispassi! (Paul tuleb tagasi, võtab klaasi. Väga tõsiselt joob ta selle tühjaks, paneb klaasi lauale ja läheb uksest välja.)
SUUR LAHING PETUULIA LINNA ALL
Kaananimaa, Olovernese juhitava assüürlaste armee laager Petuulia müüride taga. Telk. Telgis on kolm nari, väike lauake, seinal valjuhääldi. Amuss, pisike pehme mees, lebab oma naril, magab. Haan, pikk ja esindusliku välimusega Vana Testamendi prohvetit meenutav vanem mees, seisab keset tuba ja kuulab valjuhääldist ohvitseri kõnet.
OHVITSER: Vaprad assüüria sõdurid! Assüüria ei unusta iialgi teie nimesid ega ka valatud verd ja higi, mille olete toonud ohvrianniks isamaa altarile. Enam pole teil kaua oodata. Nurjatu Petuulia linn on langemas, võibolla juba koos homsete koidukiirtega tõuseb taevasse ka meie võidupäike. Kaugel pole see hetk, mil alatu Petuulia rahvas on sunnitud asuma tõe teele ning hakkama teenima mitte oma valekuningaid, vaid meie kõrgesti austatud monarhi, Nebukadnetsar Suurt. Assüüria sõdurid! Vaid tänu teie vaprusele kajab peagi terves maailmas vägeva valitseja nimi ja meie rahvas kerkib teiste rahvaste kohale kui üllaim kõigi hõimude seast. Eks ole me selle ära teeninud, mu assüürlased? Väepealik Olovernese nimel soovin teile kõigile karu vastupidavust ja lõvi julgust! Homme võtame ette tormijooksu, et pühkida maa pealt näljast puretud Petuulia linn ja anda au meie kuninga, Nebukadnetsar Suure nimele! Au Assüüriale, sõdurid! (Raadio jääb vait.)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
