style="font-size:15px;"> LUSIKAS: Mina tahan ka jumalat proovida! See on nagu armulaud!
RUMBASK: Teiesugust ropu suuga inimest ei lubatagi armulauale!
TÕNNO (sööb jänest ja pakub ka teistele): Väga maitsev. (Hõikab aknast välja kuu poole.) Tahad ka? Ma annaksin, aga sa oled kaugel!
LUSIKAS (sööb jänest): Jumalik!
PROUA PAUL: Aga lõikame ometi koogi ka lahti!
JAN: Jah, sööme kuu ka ära.
IPS: Nagu Fenrir-hunt.
AADAM: Mulle andke suur tükk!
LUSIKAS: See ajab sul suu lõhki! Mina olen omal ajal selliseid kooke küpsetanud, et ei mahtunud köögist väljagi, pidin need enne väiksemaks närima. (Sisse on astunud Schmidt. Kõik jäävad vait.)
SCHMIDT: Jan? Ma otsisin sind “Luigest”, aga ei leidnud… Sa oled ikka veel siin?
Kõrtsis istub Karoliina ja ehitab kaartidest majakesi. Ülevalt korruselt tuleb Schmidt ja lahkub vihaselt kõrtsist. Karoliina kargab püsti, tahab üles Jani tuppa joosta, kuid juba väljub sealt Jan ning tuleb trepist alla.
KAROLIINA: Noh?
JAN (tuleb trepist alla): Ma võtan su isalt ühe õlle.
KAROLIINA: Mis ta rääkis?
JAN (joob õlut): Sõimas.
KAROLIINA: Miks?
JAN: Ma ütlesin, et tahan organisatsioonist välja astuda. Tema väitis, et see pole võimalik. Mina ütlesin, et ta ei saa mind sundida! Mida kuradit! Ma tahan olla siin, selles kõrtsis, aga mitte mõrvata Caesarit ja tegelda teiste hirmus tähtsate riiklike probleemidega! Põrgusse!
KAROLIINA: Mõrvata Caesarit?
JAN (vaiksemalt): Jah. Nii on otsustatud. Ta on haaranud enda kätte kogu võimu, on juba praegu diktaator ja varsti türann, tema võimulolek on meie riigile, aga ka kogu maailma demokraatlikule arengule hukatuslik. See otsus ei tulnud kergelt, aga tuli. Loomulikult ei saaks keegi midagi teada, ametlikult kuulutatakse, et Caesar suri südamerabandusse. Kõik on õige, ma ei vaidle vastu. Lasku käia, ainult et mina ei taha selles osaleda.
KAROLIINA: See on jube, Jan! Teil ei ole õigust hukata!
JAN: Aga kui teised vahendid ei aita? Keegi peab vastutuse ajaloo arengu eest enda peale võtma. Loomulikult oleks halb, kui otsuse oleksid langetanud mingid poolkirjaoskamatud äärmuslased, aga kui seda on teinud riigi kõige intelligentsemad, haritumad pead, siis on see pigem kõrgeim kohus.
KAROLIINA: Miks sa siis keeldusid? On ju väga ahvatlev kuuluda kõrgeimate kohtunike kilda!
JAN (istub Karoliina kõrvale): Mind ahvatleb miski muu. Ma tahan elada siin kõrtsis koos sinuga. Mulle meeldib siin. Ma jään siia päriseks.
KAROLIINA: Hull! Jäta järele, Jan! Sa ei mõtle ometi seda, mida sa räägid!
JAN: Vastupidi, ma olen selle üle palju mõelnud. Ma olen otsustanud.
KAROLIINA: Mina ei taha, et sa siia jääksid!
JAN: Sina ei taha?
KAROLIINA: Jan, see kõrts on kahtlemata suurepärane, kõik siinsed inimesed on suurepärased, aga nad on ju pigilinnud. See kõrts on ainus, mis neil on, kogu nende meelelahutus, kogu nende tutvusring. Sina ei ole ju Aadam ega Tõnno ega onu Harald ega härra Aleksander! Ja sa pole ka minu isa, kes on rahul väga vähesega, kui see vähene on ainult mugav ja soe. Sinu jaoks on see kõrts mandumine ja sa saad sellest ka ise varsti aru.
JAN: Aga ma armastan sind!
KAROLIINA: See on teine asi. Minu pärast sa siin konutad. Mina olen süüdi. Ma ei taha sulle soovitada tapma minna, Jan, aga sulle nii sobis see haritud ja eduka mehe roll. Tead, see isegi meeldis mulle. Ole edasi eliit, miks sa pead kõigi oma sõpradega tülli minema ja end ühe tüdruku pärast siia matma?
JAN: Mis tähendab eliit? Ainult loll sõna! Sa oled “Luiges” käinud ja tead, millised need inimesed seal on. Sajad nooblis ülikonnas mehed, parfüümiga üle ujutatud tüdrukud, head autod ukse ees, nende elu on täis äriplaane, tähtsaid kohtumisi, intriige, edukaid tehinguid, nende elu keeb, aga milleks? Supp ei saa ju iialgi valmis! Ta ainult keeb ja mullitab. Me tapame Caesari, hakkame valitsema riiki, teeme ajalugu, muutume ise ajalooks, lapsed õpivad meie nimed koolis pähe, aga mis tähtsust sellel on, kui me ei saa suvalisel hetkel aega maha võtta, jalgu seinale visata ning diivanil pikutades õlut juua! Neil inimestel on raha, aga mitte rahu!
KAROLIINA: Kas sa seda rääkisidki Schmidtile?
JAN: Jah. Ta ütles, et minust on saanud üleöö väikekodanlane, kes eelistab labaseid mugavusi ideaalidele ning seisusest tulenevatele kohustustele. Milline väljend! Kui kaunis! Kui mõttetu!
KAROLIINA: Jan, ma ei tunne sind ära.
JAN (naerab): Ma olen lihtsalt haigeks jäänud. Mäletad, kui ma siin esimest õhtut olin, ballil, siis sa ütlesid mulle, et oled haige, kuna sulle meeldivad isa kõrtsi külalised. Nüüd oled sa mind nakatanud. Mulle meeldib siin.
KAROLIINA: Äkki proovid öösel higistada?
JAN: Sellest pole abi. Ma tahan sinuga siin elada ja ma jään siia. Sa ütled – ma mandun. Miks? Ma võin ju ka siin töötada!
KAROLIINA: Ei, Jan, ei! Sa ei või siia jääda! Kuidas sa aru ei saa! See on… See on ju tiik, siin vesi seisab!
JAN: Las seisab. Ka tiigis on elu, ja muide – hoopis mitmekesisem kui jões. Võib-olla on su isa külalised tõesti pigilinnud, kes ei saa millegagi hakkama, aga vähemalt ühe asjaga tulevad nad küll toime – nad hoolivad üksteisest. Nad ei ütle, et vabanda hetkeks, ma pean praegu minema koosolekule, kaalul on riigi tulevik. Alles siin sain ma aru, et ka niimoodi on võimalik elada. Ja ainult sellisel elul ongi mõtet.
KAROLIINA (vihaselt): Mida sa ometi räägid! Neid ju ei kutsutagi niisugustele koosolekutele! (Puhkeb ootamatult nutma.)
JAN (ehmub): Karoliina, anna andeks, ma ei mõelnud üldse… Ma oleksin loomulikult pidanud sinuga seda arutama! Võib-olla tahad sina ise siit ära sõita? Kas sa tahad minuga kusagil mujal abielluda?
KAROLIINA: Mina? Miks sa üldse nii kindel oled, et ma meeletult soovin sinuga abielluda? Äkki ma ei taha üldse mehele minna! Kas sa arvad, et ma olen sinusse armunud? Edukas noormees ja murtud südamega tütarlaps! Häh! Ma ei kavatsegi sinuga abielluda, ela kus tahad!
JAN (on hetke solvunult vait): Või nii. (Hakkab trepist üles minema.) KAROLIINA (kannatab seni, kuni Jan on jõudnud oma toa ukseni): Aga mängime kaarte! Kui ma kaotan, saan su naiseks!
JAN:
