mees, kes püüab siiski nooruslik ja reibas välja näha.)
LUSIKAS: Tervist, mu daamid ja härrad!
KAROLIINA: Tere, onu Harald!
LUSIKAS: Minu kallis mesikook! (Suudleb Karoliinat põsele.)
RUMBASK: Teie, härra Lusikas, ei jää ka kunagi hiljaks.
LUSIKAS: Härrasmees ei hiline mujale kui oma matustele.
RUMBASK: Täna on järjejutt.
LUSIKAS: Ma tean. See on ilge.
RUMBASK: Miks te siis hiljem ei tulnud? Tahate ikka kuulata?
LUSIKAS: Olge nüüd! Ükski intelligentne inimene ei taha seda kuulata. Härra Aleksander, kas teie tahate järjejuttu kuulata? Kas teile see meeldib?
IPS: Kuidas võtta… See on omapärane, selline naiivne… Ega see mulle nüüd lausa ei meeldi, aga…
LUSIKAS: No mis te keerutate! Ei meeldi, selge see! Aga sulle, Aadam, mis sina ütled?
AADAM: Meeldib. Mulle meeldib Peer.
RUMBASK: Mitte Peer, Aadam, vaid Pier! Ma olen sulle ju seletanud!
TÕNNO: Aga mulle meeldib. See on ilus ja liigutav. Ma mõtlen sellele õhtuti.
RUMBASK: Tõnno on hea inimene. Väga õige, see on ilus lugu, armastusest.
PAUL: Ma panen raadio mängima, kohe hakkab. Mutike! Kas tahad ka kuulata?
PROUA PAUL (tuleb köögist): Mis on, kas järjejutt? Ma korra kuulan, kuidas doktoril läheb. (Raadio hakkab mängima.)
HÄÄL RAADIOS: Kui doktor Frank oli lahkunud, viskus Eva oma voodisse, surus pea patja ning muudkui nuttis ja nuttis, lohutamatult ja haledalt. Ta sai aru, et oli meest millegagi pahandanud, kuid ei teadnud millega. Keegi on mu peale valetanud, arvas Eva. Kuid kes?
RUMBASK: See oli ju Vivian! Vaene Eva! Ja ta laps on ju ka röövitud!
HÄÄL RAADIOS: Eva otsustas helistada Fredile.
PROUA PAUL: Kes see Fredi on?
RUMBASK: See on Eva vend.
PROUA PAUL: Härra Aleksander, ma toon teile nüüd kohvi.
IPS: Ei, ei, ärge tehke endale tüli, ärge muretsege.
PROUA PAUL: See kostab kööki ka. Kas tahate suhkruga?
RUMBASK (pahaselt): Härra Paul, palun pange kõvemaks!
TÕNNO: Ärge rääkige samal ajal!
PROUA PAUL: Jaa, jaa! Ma olen tasa! (Läheb kööki.)
HÄÄL RAADIOS: Doktor kõndis maruvihasena mööda tänavaid. Mõelda, Eva oli teda petnud! Ja veel kellega! See oli too nurjatu Pier!
AADAM: Peer! Peer! Kuulsite, ta ütles Peer!
RUMBASK: Ei, ta ütles Pier! Pier on prantsuse loomaarst.
LUSIKAS: Mina kuulsin ka Peer.
RUMBASK: Teie tahate inetult kuulda!
TÕNNO: Tasa, tasa!
PAUL: Ma panen kõvemaks!
HÄÄL RAADIOS: Ta koputas Viviani uksele. Sisse! hõikas malbe hääl. Vivian võttis doktori vastu, lebades valgel jääkarunahal. Tema õhukesest pluusist kumas läbi hõõguv ihu.
RUMBASK: Litakas!
LUSIKAS: Vaat nüüd läheb põnevaks! Pane veel valjemaks, Paul!
AADAM: Kas Peerust enam ei räägita?
LUSIKAS: Doktor võikski Viviani juurde elama minna, see on ikka naine! Mis see Eva ära ei ole? Kondine ja poolpime!
RUMBASK: Ta on aus tüdruk, vaesest perest pärit. Küll te veel kuulete, talle tehakse silmaoperatsioon ja ta hakkab kõike nägema.
LUSIKAS: Ei, ta on loll tüdruk. Minule meeldib ikka Vivian. Oi, oleks mul selline naine! Eva on lihtsalt üks kana.
RUMBASK: Te tahate mind ainult vihastada.
TÕNNO: Tasa, tasa! Midagi ei kuule! Jumal, tule appi!
PAUL: Ma panen valjemaks.
HÄÄLRAADIOS: Nende esimene suudlus oli kuum. Vivian avas doktori särginööbid ja libistas kätt mööda mehe selga.
RUMBASK: See doktor on ka üks… igavene! Endal on tal kodus nii tore naine!
LUSIKAS: Ei ole midagi, õige mees! Kaua ta jändab selle inetu ja lolli Evaga! Mina tema asemel teeksin täpselt samuti!
RUMBASK: Olge vait! Minule Eva meeldib!
LUSIKAS: Mulle meeldib Vivian!
RUMBASK: Vivian on lipakas!
LUSIKAS: Naine peabki olema kuuma verega!
RUMBASK: Häbi ei ole niimoodi rääkida, vana mees! Karoliina peab kõike kuulma!
LUSIKAS: Las kuulab! See on elu!
TÕNNO (langeb põlvili): Jumal, jumal! Midagi ei kuule! Olge tasa, olge tasa!
LUSIKAS: Mina armastan Viviani!
RUMBASK: Häbematu inimene, metsloom!
PROUA PAUL (tuleb kohviga): Kuidas doktoriga lood on?
LUSIKAS: Jättis Eva maha.
RUMBASK: Ei jätnud! Ta tuleb veel tagasi! Vivian ei too talle õnne!
TÕNNO: Olge tasa!
HÄÄL RAADIOS: Ukse taga seisis Pier.
AADAM: Peer! Peer seisis ukse taga!
RUMBASK: Tasa, Aadam!
PAUL (lülitab raadio välja): Ära lõppes.
TÕNNO (murtult): No näete… Ei kuulnud jälle mitte midagi! (Karoliina ei suuda naeru tagasi hoida, kargab püsti ja põgeneb itsitades
