nuusutab ta tolmumantlit.
Noorukid tulevad ema juurde, et samuti nuhutada.
Hassler kergitab end paar millimeetrit, kuni tema nina küünib parajasti üle veepinna.
Ta hingab sügavalt sisse. Sukeldudes paiskab ta kopsudest välja nii palju õhku, et tema kere vajuks.
Varsti istub ta allika kivisel põhjal.
Väikestest pragudest tema jalge all kerkib jugadena keevat vett.
Ta suleb silmad. Tema kopse piinavad veerõhk ja valu.
Ta kratsib küüntega jalgu.
Hapnikupuudus manab silme ette valguspahvakuid.
Kui ta ei jaksa enam kannatada, tõuseb ta pinnale ja ahmib sõõmu õhku.
Värdu pole näha.
Ta pöörab ennast vees sentimeeterhaaval…
Tardub.
Soov jalga lasta on peaaegu vastupandamatu.
Kolm meetrit eemal, allika servas, kükitab maas noor värd.
Nagu naelutatult.
Pea kergelt viltu.
Kas ta imetleb oma peegeldust?
Hassler on nendest koletistest juba isu täis vaadanud, aga peamiselt läbi sihiku ja eemalt.
Ta pole kunagi olnud kellelegi nii lähedal ning ise märkamatuks jäänud.
Ta ei saa eluka südamelt pilku: selle tuksumine on läbikumava naha all näha, verd pumbatakse läbi arterite, mis erepunastena südamest alguse saavad. Kõik on ähmane, nagu ta vaatleks läbi kvartstahvli.
Värral on väiksed silmad, mis meenutavad musti teemante, kalgid ja ebamaised.
Veider küll, aga teda ei kohuta see, mis on koletise juures jubedat.
Looma viie küünisega jäsemete, nõelteravate hammaste ja küllusliku ihurammu järgi tõusevad esile selle inimlikud omadused. Need olevused on selgesti meist arenenud. Nüüd kuulub maailm neile. David Pilcher, Hassleri boss ja Wayward Pinesi looja, hindas nende arvuks ainuüksi sellel mandril pool miljardit.
Aur on tihe, aga Hassler ei söanda vee alla varjuda.
Ta ei liiguta.
Värd uurib ikka veel oma peegeldust allikas.
Loom kas näeb teda ja ta saab surma või…
Emasloom kriiskab eemalt.
Noor värd kergitab pead.
Ema kriiskab taas, seekord mõnevõrra ähvardavamalt.
Värd paneb plehku.
Hassler kuulatab, kuidas kolmik allika juurest lahkub. Selleks ajaks kui mees riskib veidigi liigutada – kiiresti pead pöörata –, on nad lumetuisku kadunud.
Hassler ei jaksa tormi vaibumist ära oodata. Ta ronib allikast välja, raputab tolmumantlilt seitse sentimeetrit lumetolmuning kuivatab jalgu, enne kui need saabastesse pistab.
Ta paneb tolmumantli märjale ihule, haarab oma kraami kaasa ning sörgib üle lageda mändide poole. Ta varjub madalate puuokste alla, mis katavad maapinda sama hästi kui rookatus. Lõdisedes viskab ta oma kompsud maha ning kisub matkakoti lahti. Kõige peal on habesamblik ning selle all kuiv tulehakatis, mille ta on hommikul korjanud.
Samblik süttib kolmandast sädemest.
Kui oksakesed pragisema hakkavad, murrab Hassler mitu käeulatusse jäävat suuremat puuoksa ning teeb nad põlve otsas peeneks.
Tuli mühiseb ja peletab külma.
Mees seisab lõkke paistel alasti.
Varsti on ta riides. Talle meeldib toetada selga vastu puutüve ja sirutada käsi tule poole.
Mõnusast nurgakesest väljaspool sajab rohumaale paksultlund.
Öö hiilib ligi.
Tal on soe ja kuiv olla.
Ja hetkel…
On ta ikka veel elus.
Kõike arvesse võttes ei saa selles koledas uues maailmas pika ja külma päeva lõpuks paremini minnagi.
Kui ta järgmine kord silmad lahti teeb, paistab puuokste kohalt sügavsinine taevas ning rohumaa on kattunud kolmekümnesentimeetrilise säravvalge lumevaibaga.
Lõke on juba mitu tundi kustunud olnud.
Üksikud aasal kasvavad puuvõsud on lumekoorma all lookas.
Tänu kuumaveeallikale on see esimene kord mitme kuu järel, mil Hassleri jalad pole kanged, kui ta ennast püsti upitab.
Teda vaevab janu, aga joogivesi on ööga külmunud.
Ta sööb tükikese kuivatatud piisoniliha, et peletada nälga, mis teda alati äratab.
Ta tõstab püssi, et välult sihiku abil liikumist otsida.
Eilsest on tervelt kuue-seitsme kraadi võrra külmem – vaevu üle miinus seitsmeteistkümne – ning aurujoad liituvad kuumaveeallikate kohal pilvedeks.
Muidu ei liigu avaral talvisel maastikul kedagi.
Ta kraamib kompassi ja väikse kaardi välja ning vinnab siis matkakoti selga.
Kui Hassler on puude alt välja roninud, seab ta sammud üle rohumaa.
On külm ja täiesti vaikne. Päike hakkab tõusma.
Mees jääb keset rohumaad seisma ning uurib läbi Winchesteri sihiku ümbruskonda.
Vähemasti mõne hetke saab ta ihuüksinda olla.
Kui päike jõuab kõrgemale, helgib lumekamar pimestavalt. Ta jääks seisma, et oma päikeseprillid üles otsida, kui ei astuks kohe meeldivalt hämara metsa rüppe.
Siin kasvavad vaid keerdokkalised männid.
Kuuekümnemeetrilised hiiud sirgete sihvakate tüvede ja kitsaste latvadega.
Metsas matkata on märksa ohtlikum. Puudeni jõudes võtab Hassler tolmumantli sisetaskust .357, veendumaks, et see on laetud.
Maapind tõuseb aeglaselt.
Kuna päike paistab eredasti, on mändide vahel maas heledamaid
