ei saa aidata.”
“Mis mõttes?” küsis Maggie.
Ethan märkas kauguses tõrviku kuma ja lisas sammu. “Peame keskenduma sellele, et viime oma inimesed varjule. See on kõik, mis me teha saame.”
“Kas inimesed on surma saanud?” küsis Maggie.
“Jah.”
“Kui paljud?”
“Ma kardan, et viimaks nad kõik.”
Bob Richardson istus 1982. aasta Oldsmobile Cutlass Ciera rooli taha ja käivitas mootori. Tema abikaasa Barbara räntsatas kõrvalistmele.
“Puhta lollus,” kurtis naine.
Mees vahetas käiku ja suundus pimedale tänavale.
“Mida sina siis tahaksid?” küsis mees. “Majas oodata, kuni need elukad sisse murravad?”
“Autol pole tuled peal,” märkis Barbara.
“See on meelega, kullake.”
“Arvad sa, et nad mootorit ei kuulegi?”
“Kas sa jääksid vait ja palun laseksid mul juhtida?”
“Muidugi. Sellest tuleb väga lühike sõit, kuna linnast ei vii ükski tee välja.”
Bob keeras 1. avenüüle.
Ta ei kavatsenud oma viga tunnistada ei sõna ega teoga (mis oleks tähendanud tulede sisselülitamist), aga väljas oli tõesti pime. Tegelikult liiga pime, et ilma esituledeta sõita.
Viimati oli ta rooli taga olnud mitme kuu eest ja nüüd tundis ta end saamatuna.
Nad möödusid šerifijaoskonnast.
Kuna autoaknad olid kinni, ei häirinud linnast kostvad karjed kuigivõrd pinevat vaikust, mis autos valitses.
Peagi olid nad linnast väljas.
Endapoolsest aknast nägi Bob karjamaal liikumist.
“Nad on seal,” lausus Barbara.
“Tean isegi.”
Barbara küünitas mehele lähemale, et tuled sisse lülitada. Üle karjamaa sirutus kaks valgusvihku. Rohu sees lebas kümneid veisekorjuseid, igaühe ümber hulganisti koletisi, kes ennastunustavalt õgisid.
“Kurat küll, Barbara!”
Värrad vaatasid saagi kohalt üles. Nende verised suud läikisid kaugtulede paistel.
Bob surus gaasipedaali põhja.
Nad tuiskasid mööda hüvastijätumärgist – täiuslikust 1950. aastate perekonnast, kes naeratas ja lehvitas.
Tee sisenes metsa.
Bob vahetas kaugtuled udutulede vastu, millest piisas, et sõita tee keskjoont mööda.
Kitsast mändidevahelist teed kattis udumüür.
Bob jälgis muudkui tahavaatepeeglit, aga nägi üksnes jupikest sõiduteed, mida tagatuled punaseks värvisid.
“Sõida kiiremini!” nõudis Barbara.
“Ei saa. Kohe tuleb järsk kurv.”
Barbara ronis tagaistmele. Naine oli käsipõsakil ja jõllitas aknast välja.
“Näed midagi?” küsis Bob.
“Ei. Mida me teeme?”
“Ma ei tea. Vähemasti pole me linnas, selle segaduse keskel. Äkki sõidaksime teelt välja, kusagile vaiksesse nurgakesse puude vahel?” soovitas mees. “Ootame ära, kuni see läbi saab?”
“Aga kui see ei lõppegi?” küsis naine.
Küsimus rippus tumeda pilvena nende kohal.
Linnast välja viiv tee tegi kurvi ning Bob võttis hoogu maha, hoides kiiruse alla kolmekümne viie kilomeetri tunnis.
Barbara nuttis tagaistmel.
“Parem oleks, kui ta poleks meile ütelnud,” kõneles naine.
“Mida sa silmas pead?”
“Šerif Burke. See on kõik seepärast, et ta meile tõtt rääkis.”
“Arvatavasti on sul õigus.”
“Ma ei ütle, et mulle oleks siin just meeldinud, aga tead mis?” Barbara nuuksatas. “Ma ei pidanud arvete pärast muretsema. Hüpoteek ei teinud vaeva. Meil kahel oli oma pagariäri.”
“Sa harjusid siinse eluga.”
“Täpipealt.”
“Aga me ei saanud oma minevikust rääkida,” lausus Bob. “Me ei näinud kordagi oma sõpru ega sugulasi. Meid sunniti omavahel abielluma.”
“Kõike arvesse võttes pole see ju sugugi nii halb,” märkis naine.
Bob hoidis keele hammaste taga ja sõitis läbi kurvi tipu.
Tee keeras nüüd linna tagasi.
Kui nad tervitusmärgist möödusid, tõstis ta jala gaasipedaalilt.
Pimedusse mähkunud Wayward Pines paiknes otse ees.
Mees laskis autol seisma jääda ning lülitas süüte välja.
“Me ootame siin?” küsis Barbara.
“Praegu küll.”
“Kas me ei peaks liikuma?”
“Bensiin on sama hästi kui otsas.”
Barbara ronis esiistmele tagasi.
“Inimesed surevad linnas. Just praegu,” rääkis naine.
“Ma tean.”
“Kuradi šerif.”
“Mul on hea meel, et ta seda tegi.”
“Mis?”
“Ma ütlesin, et mul on hea meel.”
“Jah, ma kuulsin juba esimesel korral. Aga ma tahan teada, miks. Meie naabreid tapetakse, Bob.”
“Me olime orjad.”
“Kuidas siis vabadus maitseb ka?”
“Kui see ongi lõpp, on vähemalt tore tõde teada.”
“Sa ei kardagi?”
“Ja kuidas veel.”
Bob
