PinesOn sügishommik.
Eelmises elus talle ei meenu, et taevas oleks nii sinine olnud. Üles vaadates on taevalaotus lausa lilla. Õhk on nii selge ja puhas, et meenutab hüperreaalsust. Värvid on pimestavalt kirkad.
Pilcher kõnnib teed mööda linna. Asfalt on alles kahe nädala eest valatud, lõhna on praegugi tunda.
Ta möödub äsja üles pandud reklaamtahvlist, kus tööline parasjagu PARADIISI “i” peale värvi rullib. Kui ta tööga lõpule jõuab, võib lugeda: “Tere tulemast Wayward Pinesi, kus paradiis on kodu.”
Pilcher hüüab: “Tere hommikust! Tublit tööd teed!”
“Aitäh, söör!”
Linn on alles pooleli, ent org paistab peaaegu tsiviliseeritud. Mets on enamasti maha raiutud, kui välja arvata mõned üksikud männid, mis jäävad tänavate äärde ja annavad majade esiõuedele varju.
Mööda müriseb betooniauto.
Kaugelt paistavad uued majad, igaüks erisuguses ehitusjärgus. Valmisdetailid olid suspensiooni kaasa võetud. Nüüd tahavad majad üksnes monteerimist. Pärast vundamentide valamist paistab töö hoogustuvat. Linn kasvab iga päevaga kiiremini, elumajad võtavad ilmet.
Kool on peaaegu valmis.
Haigla kolmel alumisel korrusel on sõrestik olemas.
Pilcher jõuab tasandatud maalapile, kuhu asfalteerimise järel tuleb 8. tänava ja Main Streeti ristmik.
Orust kostab saagide kauget kiunumist ning naelapüstolite laksatusi.
Main Streeti äärde kerkivatel hoonetel on sõrestikud tervenisti olemas. Hommikupäike kuldab kollaseid männipuust laudu.
Arnold Pope saabub allalastud kattega Jeep Wrangleris.
Pilcheri käealuneronib džiibist välja ja astub ligi.
“Tulid meie edusamme vaatama?” küsib Pope.
“Suurepärane, kas pole?”
“Oleme lausa plaanist ees. Kui kõik läheb hästi, on enne lume tulekut valmis sada seitsekümmend elamut ja kõikide hoonete väliskujundus. See tähendab, et talve jooksul toimuvad hoonete siseviimistlustööd.”
“Ja millal ma lindi pidulikult läbi lõigata saan?”
“Tuleval kevadel.”
Pilcher naeratab, mõeldes tekkinud kujutluspildile – soe maipäev, orus õitsevad lilled ning värsked puulehed on õrnrohelised või – kollased.
Uus algus. Inimkond alustab otsast peale.
“Oled sa mõelnud, kuidas seda kõike esimestele elanikele seletada?”
Nad kõnnivad keset tänavat. Pilcher silmitseb tulevase ooperiteatri tellinguid.
“Oletan, et alguses võib ette tulla kohkumust ja umbusku, aga kui nad lõpuks aru saavad, millise võimaluse olen ma neile kinkinud…”
“Heidavad nad põlvili, et sind tänada,” ütleb Pope.
Pilcher naeratab.
Neist veereb mööda puidukoormaga veoauto.
“Kas sina suudad säärase võimaluse suurust hoomata?” jätkab Pilcher. “Maailmas, kust me tulime, oli väga lihtne elada. Aga väga palju oli ka rahulolematust, kuna kõik oli nii selge. Kuidas seitsme miljardi inimese seas oma elule tähendust leida? Kui toit, riided ja kõik vajalik on Walmartist saada? Kui me nüristame oma mõistust kõikvõimaliku meelelahutusega, mis tuleb kõrgresolutsiooniga ekraanidelt, siis libiseb elu mõte ja tähendus peost.”
“Ja mis see siis on?” pärib Pope.
“Mis täpselt?”
“Meie eesmärk.”
“Loomulikult meie liiki kauem alal hoida. Seda planeeti taas valitseda. Ja me saame sellega hakkama. Mitte sinu või minu eluajal, aga tulevikus. Inimestel, keda ma toon suspensioonist välja oma linna asustama, pole Facebooki ega iPhone’e, iPad’e, Twitterit ega internetipoode. Nad suhtlevad nagu meie liik vanasti. Näost näkku. Nad elavad teadmisega, et nad on viimased inimesed, et tarast väljaspool elab miljard koletist, kes tahab neid nahka pista. Kuna nii palju on kaalul, siis nad mõistavad, millise tohutu hinna on nende elud omandanud. Kas me kokkuvõttes seda ei tahagi? Tunda, et oleme kasulikud? Väärtuslikud?”
Pilcher naeratab selle peale, kuidas tema linn, tema unistus omandab silmanähtavalt kuju.
“Sellest saab meie Eeden.”
Jim Turner suudles oma kaheksa-aastast tütart laubale ja pühkis tema silmist pisaraid.
“Aga ma tahan, et sa jääksid meie juurde,” ütles laps.
“Ma pean maja üle vaatama.”
“Ma kardan.”
“Sa oled koos emmega.”
“Miks inimesed väljas karjuvad?”
“Ma ei tea,” valetas isa.
“Kas nende koletiste pärast? Me õppisime neid koolis. Mr Pilcher kaitseb meid nende eest.”
“Ma ei tea, kes nad on, Jessica, aga ma pean minema ja vaatama, et sinu ja emmega midagi ei juhtuks, eks?”
Väike tüdruk noogutas.
“Ma armastan sind, kullake.”
“Mina sind ka, issi.”
Jim tõusis püsti ja pani käed naise näole. Pimedas naist nägemata tundis ta ikkagi, kuidas tema huuled värisesid ja olid pisaratest märjad.
“Teil on vett ja toitu, taskulampe.” Ta üritas nalja teha. “Isegi pissipott.”
Naine haaras mehe kaelast ja asetas oma huuled tema kõrva vastu.
“Ära tee seda.”
“Sa tead väga hästi, et muud võimalust pole.”
“Keldris…”
“Nii ei saa. Lauad on liiga pikad, et saaks neid ukse ette lüüa.” Jim kuulis nende naabreid Millereid teisel pool tänavat oma majas suremas. “Kui on aeg välja minna…”
“Sina tood meid välja.”
“Loodan seda kõigest hingest. Aga kui mina ei saa seda teha, võta kang. Sa pead sellega ukse lahti kangutama.”
“Oleksime pidanud teistega koos püsima.”
“Ma tean, aga läks teisiti. Nüüd me teeme, mis suudame. Ükskõik, mida
