style="font-size:15px;"> Kui ta oli kannu pliidilt võtnud, vilisemine lakkas. Naine valas keeva vee oma lemmikkruusi, kus ta hoidis teesõela, mis oli alati kummelilehti täis. Teekruus ühes käes, küünal teises, läks Jennifer pimedast köögist esikusse.
Enamik linlasi oli teatrisse jäänud, šerifi ilmutusest toibuma. Võib-olla poleks ta pidanud teistest lahkuma, aga ta eelistas üksinda olla. Ta tahtis öösel voodis nutta. Magada oleks ka tore, aga seda ta nagunii ei suudaks.
Jennifer astus kägisevast trepist üles. Küünlaleek hubises seinal.
Elekter oli varemgi ära läinud, aga Jenniferile tundus, nagu see voolukatkestus oleks teistsugune.
Tõsiasi, et ta oli kõik uksed lukustanud ning aknad sulgenud, andis siiski pisut kindlustunnet.
Ethan põrnitses seitsme ja poole meetri kõrguseid terasmaste ja ogalisi juhtmeid, mille ümber oli mässitud okastraat. Muidu oli tara surisenud elektrivoolust, millest oleks piisanud, et ühte inimest tuhat korda söeks küpsetada. Surin oli olnud nii vali, et kostis saja meetri kaugusele ning pani kõrvad kumisema.
Praegu ei kuulnud Ethan midagi.
Veelgi hullem oli, et üheksa meetri laiune värav oli pärani lahti.
Lukust lahti keeratud.
Uduräbalad hõljusid mööda nagu tormipilved ning Ethan jõllitas musta metsa teiselpool tara.
Kloppiva südamega kuulis ta puude keskelt kostvaid kriiskeid.
Värrad olid teel.
Ethani kõrvus kumisesid David Pilcheri viimased sõnad.
Põrgu tuleb ise sinu juurde.
See oli Ethani süü.
Põrgu tuleb ise sinu juurde.
Ethan polnud rumalast peast selle psühhopaadi sõnu tõsiselt võtnud.
Põrgu tuleb ise sinu juurde.
Vaid rääkinud inimestele tõtt.
Ja nüüd saavad kõik linlased, ka tema naine ja poeg, surma.
Ethan jooksis läbi metsa tagasi. Iga sammu, iga meeleheitliku hingetõmbega kasvas temas paanika. Ta siksakitas mändide vahel, kuni jõudis taas vaikse tara äärde.
Bronco ootas otse ees. Karjed olid juba valjemad.
Ethan hüppas rooli taha, käivitas mootori ning sööstis puude vahele. Ta võttis vedrustusest viimast. Esiklaasi kohalt pudenes klaasipuru.
Ta sõitis mürinal teetammist üles maanteele, mis viis linna tagasi, ja surus gaasipedaali põhja.
Mootor kiunus.
Ta pääses puude vahelt välja ning kihutas piki karjamaad.
Kaugtuled valgustasid reklaamtahvlit, mis seisis linna servas. Isa, ema, poeg ja tütar lehvitasid ja irvitasid laialt, 1950. aastate stiilis, nende peade kohal uhkeldas loosung…
Enam mitte, mõtles Ethan.
Kui linnarahval veab, siis käivad värrad karjatalust läbi, et veistele ots peale teha, enne kui nad linna tungivad.
Seal see oligi.
Otse ees.
Ilusal päeval oli Wayward Pines täiuslikkus ise. Korrapärased kvartalid rõõmsavärviliste majadega kuninganna Victoria ajastu stiilis. Valged lippaiad. Lopsakas muru. Main Street, linnakese peatänav, lausa kutsus turiste uitama ning unistama sellest, et siin oma pensionipõlve veeta. Idülliline elu. Mäemassiividest, mis linna ümbritsesid, õhkus turvatunnet. Esmapilgul ei tundunud see üldsegi koha moodi, kust ei saanud lahkuda. Koha moodi, kus tapetakse isegi see, kes proovi teeb.
Täna oli teisiti.
Nüüd olid elumajad ja avalikud hooned kurjakuulutavalt pimedad.
Ethan keeras 10. avenüüle ning tuiskas seitsmest kvartalist läbi, enne kui ta nii järsult Main Streetile suundus, et parempoolsed rattad maast lahti kerkisid.
Otse ees, Main Streeti ja 8. tänava nurgal, seisid kõik linnaelanikud endiselt seal, kuhu ta oli nad jätnud, ooperiteatri ees. Üle neljasaja inimese sumises pimedas, nagu oleksid nad karnevalilt välja visatud. Nad kandsid ikka tobedaid fête’i-kostüüme.
Ethan lülitas mootori välja ning astus tänavale.
Pimedas, üksnes tõrvikute paistel, tekitas Main Street kõhedust.
Siin oli Steaming Beani nimeline kohvik.
Mänguasjakauplus Wooden Treasures, mis kuulus Kate ja Harold Ballingerile.
Wayward Pinesi hotell.
Richardsoni pagariäri.
Biergarten.
Maiasmokk.
Wayward Pines Realty Associates, linnakese kinnisvarabüroo, kus töötas Ethani abikaasa, Theresa.
Rahvasumm tegi kohutavat kära.
Inimesed polnud veel vabanenud umbusust ja vapustusest, mille oli põhjustanud Ethani otsus rääkida neile Wayward Pinesi kohta täit tõtt.
Mingis mõttes oli see esimene kord, mil nad suutsid omavahel tõeliselt suhelda.
Kate Ballinger astus ligi. Kate ja tema abikaasa Harold pidid saama äsjase fête’i ohvriteks, aga Ethani tõerääkimine oli nende elu päästnud. Keegi oli haava Kate’i vasema silma kohal kiirkorras kinni õmmelnud. Naise nägu oli veel verine ning tema enneaegselt hallid juuksed pritsmetest pulstunud. Asjaolu, et Kate oli kahe tuhande aasta eest Wayward Pinesis kaotsi läinud, oligi Ethani siia linna toonud. Oma eelmises elus olid nad töötanud üheskoos salateenistuses. Nad olid olnud partnerid. Üürikest pöörast aega olid nad olnud enam kui partnerid.
Ethan juhtis Kate’i kättpidi Bronco varju, et teised ei kuuleks. Kate oleks võinud paari tunni eest surma saada. Naise silmist oli näha, et ta püsis hädavaevu rööpas.
“Pilcher lülitas elektri välja,” ütles Ethan.
“Ma tean.”
“Ei, ma mõtlen seda, et ta võttis taralt elektrivarustuse ära. Tegi lausa värava lahti.”
Naine silmitses Ethanit ja ilmselt kaalus, kui halb see uudis oli.
“Nii et need olendid,” alustas ta. “Ebardid…”
“Pääsevad vabalt linna. Õigupoolest juba tulevadki. Ma kuulsin neid tara juures.”
“Kui palju neid on?”
“Ma ei oska öelda. Neid polegi palju vaja, et siin täielik veresaun korraldada.”
Kate vaatas teiste poole.
Vestlus hakkas vaibuma. Inimesed
