mis, issi?”
“Jumala pärast, ära ütle rohkem midagi.”
“Ma armastan teid, minu tüdrukud. Nüüd ma panen ukse kinni.”
“Ei, issi!”
“Tasa, Jess,” sosistas Jim.
Jim Turner suudles oma naist.
Ta suudles oma tütart.
Siis ta sulges nad magamistoakappi nende kahvatulilla viktoriaanliku maja teisel korrusel.
Tööriistakast oli juba põrandal lahti.
Ta lülitas taskulambi sisse ja valis sobiva lauajupi puumaterjali seast, mille ta oli kuurist toonud. Eelmisel suvel oli koerakuudist materjali üle jäänud.
Ta oli soojadel pärastlõunatel tagahoovis nokitsenud…
Mrs Milleri kisendamine äratas ta meelisklusest.
“Ei-ei-ei-ei-ei-ei-ei! Aaappppiiii!”
Jessica nuttis kapis ja Gracie üritas last rahustada.
Jim haaras haamri. Ta seadis laua mõlemasse otsa naelad. Kruvid oleksid paremini sobinud, aga aega polnud. Ta hoidis männipuidust lauda risti ukse ees ja lõi naelad lõpuni.
Ta kordas mõttes šerifi öeldut ega saanud rahu.
Kas tõesti polnud inimkonnast enam kedagi rohkem alles?
Selleks ajaks, kui ta oli neli lauda ukseraami külge naelutanud, olid Millerid teisel pool tänavat vaiki jäänud.
Jim pani haamri käest ja pühkis otsaeest higi.
Ta heitis põlvili ning asetas huuled vastu kapiust.
“Jessica? Gracie?”
“Ma kuulen küll,” vastas tema naine.
“Te olete kinni naelutatud,” ütles Jim. “Nüüd ma otsin endale peidukoha.”
“Loodan, et sind ei leita üles.”
Jim asetas käe uksele.
“Ma armastan teid kogu südamest.”
Abikaasa vastust mees ei kuulnud. Sõnad kostsid liiga halvasti, pealegi segas nuuksumine.
Ta ajas end püsti, et võtta taskulamp ja haamer. Viimane oligi tema tööriistadest kõige rohkem relva moodi.
Ta lukustas enda järel vaikselt magamistoa ukse.
Koridor oli tühi.
Viimased kolmkümmend minutit oli niivõrd karjeid ja kriiskeid tulvil olnud, et vaikus oli nüüd võõrastav.
Kuhu sa peitu lähed?
Kuidas sa ellu jääd?
Jim peatus enne treppi. Ta oleks tahtnud taskulambi sisse lülitada, ent pelgas tähelepanu äratada.
Mööda käsipuud kobades läks ta krigisevast trepist aeglaselt alla. Elutuba oli varjudesse mähkunud. Jim lähenes välisuksele. Ta oli snepri kinni keeranud, aga paistis, nagu sellest poleks abi. Jim oli juba näinud, et need olendid pääsesid akendest sisse.
Tuppa jääda?
Välja minna?
Ta kuulis teiselt poolt ust kraapimist ja vaatas läbi uksesilma.
Tänavalaternad ei töötanud enam, aga sõidutee, lippaiad ja autod olid tähevalguses ähmaselt näha.
Kolm elukat roomasid mööda kiviplaate, mis viisid aiaväravast maja välisukseni.
Ta oli teise korruse magamistoa aknast silmanud värdu tänaval lippamas, aga ta polnud varem neid lähedalt näinud.
Ükski polnud temast suurem, see-eest oli aga nende lihastoonus märkimisväärne.
Nad paistsid… nagu koletisteks moondunud inimesed.
Sõrmede asemel küünised, hambad liha lõikamiseks ja rebimiseks ning käed ebaproportsionaalselt pikad. Isegi jalgadest pikemad.
Ta pomises nagu palvet: “Pagana pihta, mis need sellised on?”
Elukad jõudsid verandani.
Järsku haaras hirm mehe üleni enda võimusse.
Ta taganes ukse juurest ja kobas taas pimeduses. Diivani ja kohvilaua vahelt läks ta kööki, kus kraanikausi kohalt aknast immitses piisavalt tähevalgust, et linoleum kiiskaks ja ta näeks, kuhu astuda.
Jim asetas haamri lauale ja võttis ukse kõrvalt naela otsast tagaukse võtme.
Miski põrkas vastu välisust, kui ta võtit lukku torkas.
Prantsatus oli nii tugev, et puidust ukse küljest pudenes pilpaid ja lukk ragises.
Jim jõudis tagaukse sneprist lahti keerata just siis, kui välisuks maha löödi.
Esimesena näeksid need koletised treppi, mis viib teisele korrusele, magamistuppa, kapini, kus tema tüdrukud on peidus.
Jim taandus kööki ja hõikas: “Teie seal! Siia!”
Maja täitis trumminahku rebestav kiljatus.
Jim ei näinud midagi, ent kuulis, kuidas teda otsivad elukad paiskasid laudu ja toole ümber.
Ta tormas läbi köögi, sulges enda järel tagaukse ja astus kivimademelt oma täiuslikule murulapikesele.
Lippaiale lähenedes möödus ta koerakuudist.
Tema taga lendas klaas kildudeks.
Kui ta jõudis väravani, mis viis kõrvaltänavale, vaatas ta tagasi. Ta nägi, kuidas üks olevus ronis läbi köögiakna, samal ajal kui teised viskusid vastu tagaust.
Ta tõstis krambi üles ja surus õlaga vastu väravat.
Värdade kriiskeid kostis vähem kui kvartali kauguselt, kui Ethan laskus avausse ja tõmbas luugi enda järel kinni. Luugil polnud lukku. Ka muidu polnud võimalik seda välismaailma eest kindlalt sulgeda.
Tunnel oli täis saja inimese kõnekõminat, millest piisas värdade kriisete summutamiseks.
Ethan ronis mööda kahtekümmet viit redelipulka alla tunnelisse, kus säras kümme tõrvikut.
See oli saja kaheksakümne sentimeetri laiune ja saja kaheksakümne sentimeetri kõrgune murenevast betoonist truup, mida taimejuured ja – väädid olid jõudnud kahe tuhande aasta kestel rikkuda. Tunnel kulges linna all ning oli lisaks surnuaiale ainus jäänus XXI sajandi Wayward Pinesist.
Tunnel oli külm, rõske ja iidne.
Inimesed seisid hanereas, selg vastu seina, nagu oleksid nad koolilapsed päästeõppusel. Pinges. Ootel. Värisevad. Mõnedel olid silmad pärani, teistel tühjad, nagu poleks nad enda ümber
