Ja ma tean üsna kindlalt ka seda, et pole naisi, kes armastavad oma partnerit ainult tema Porsche, golfimängu osavuse või krediitkaartide pärast… Hm, võib-olla ma mõtlen siiski veel selle üle.
Niisiis, mis võiks olla kompensatsioonil tegemist valikuga? Kes teeskleb, et on terve, sigimisvalmis ja – tahteline ning hoolitsev, olgugi et ta seda tegelikult ei ole, saab endale võib-olla valikueelise – just nagu paaritumishimur, kel on kõik need tunnused tõepoolest ole-mas. Miks siis? Ehk on ta oma rivaalidest kavalam. Ta kasutab pettust valikueelise saavutamiseks. Ta varjab paaritumisel tõde nii kaua, kuni on saanud oma tahtmise. Võidu saavutamiseks kasutatakse uuel sajandil uutmoodi rafineeritud pettemeetodeid. Paabulinnusulgede asemel on valejuuksed ja säravad ehted, rivaaliga võitlusse asumise asemel kasutatakse solaariumi, näotrimmimist ja hambakroone ning kiimakarje asemel sportautot. Kas teile ei tundu põdra innaaegne mörin ja ristmikul käivituva sportauto hääl sarnased? Me räägime ju siiski möirgavast põdrast ja möirgavast autost. Ma tean vähemalt, millest ma kõnelen. Kui ma sõidaksin oma möirgava summutiga justkui ala märgistada tahtes ümber vabaõhukohviku, ärataksin niiviisi paari pensionärist proua tähelepanu, kes seal parajasti vahukoorega cappuccino’t lürbivad, ning nad ähvardaksid mind haisu ja lärmi pärast politseiga. Mitte mingisugust mõistmist valikueelise saavutamiseks ette võetud puberteetliku pettuse suhtes!
Oleks vale arvata, et niisuguse mooduse on kasutusele võtnud inimesed. Paaritumismängudes pakuvad isasloo mad tihti tegevust, mis kuuluvad ainult pakendi juurde, aga mida selle sees ei leidu. Kohevile aetud suled loovad petliku pildi võimsast kehast, mida emane hiljem kaasalt kasutult otsib. Põhimõtteliselt kaval – või mitte? Ja kõik ainult selleks, et oma geene edasi anda ja hoida! Aga seejuures kukub naisuke tegelikult juba kahe asjaga sisse. Esiteks petetakse teda tervise, treenituse ja elujõulisusega ning teiseks paljunemissooviga. Lõpuks on sellist trikki kasutav meessoost isend paratamatult kehvemas vormis ning ka tema sigimistahe on väiksem. Ühes on evolut sioon inimese teistest imetajatest eraldanud. Ma räägin seksist ja sigimisest. Kuigi loomadki tahavad järeltulijaid sigitada ja oma geene levitada ning pullil tekib seemne purske ajal õnnetunne, on inimeste olukord sigimisajal nendega võrreldes teistsugune. Või on teil mõtteis ainult tüüpiline keskaegne ejaculatio praecox (enneaegne seem nepurse), kui kaasmängija kõrvalistmel (tagumist istet sellises sportautos ju ei ole) oigab: „Ei, ei … ma ei taha.” Ma pakun, et enamikus meessoost sportautode juhtides ei tekita see õnnetunnet. Mina isiklikult interpreteerin seda evolutsiooni trikki nii, et kõik toimib senikaua, kuni naine laseb mehel uskuda, et on rumal ja satub seepärast tolle lõksu. Nii kaua, kuni naine laseb asjal kulgeda, on mees toretsev haug oma tiigis ja teisalt laseb naine kõigel minna, kuni tal on seda oma eesmärgi täitmiseks tarvis. Selles on evolutsiooni trikk!
Mille järgi valib inimene tänapäeval partnerit? Küllap saite juba aru, et viisin selektsiooni mõiste hiilides, aga kompromissitult partnerivalikuni. Pole kahtlustki, et igaüks otsib sobivat kaaslast. Juba esimesel kohtumisel hämara baarileti taga, lausudes „Ma arvan, et me tunneme teineteist”, vilksatavad meil peast läbi kriteeriumid: kehalised – tervis ja riietus, jõukus – autovõtmed, neljas sõrm – perekonnaseis.
Mis (ja miks just see) muudab mehe naise silmis atraktiivseks? Miks püüab mees just selle naisetüübi juures maanduda? Miks oleme tänapäeval nii valivad? Igaüks kannab endas oma partneri ideaalpilti. Eeltingi mused ja põhjused, kuidas kõik kellelegi kohale jõuab, on loomulikult erinevad. Küsimus on aga pigemini selles, mida taotletakse. Loomariigis on eesmärgid, nagu juba ülalpool kirjeldatud, tervise, „heade” geenide edasiand mine ja järeltulijate ellujäämine. Ja egoism, et oma geene edasi anda. Mõneti on tänapäeval nii ka inimestel. Tark, armas, terve, ilus, noor, sünnitamiseks vajalike kumeruste ja suure rinnapartiiga naine toob meie geenide segunedes suure tõenäosusega (garantiid ei anna keegi) ilmale terved targad lapsed (tuletame uuesti meelde asustatud tiiki). Teie kaardid lapsi saada ja neid rinnapiimaga toita on head. Armastus ja heaolu, mis meie lastele osaks saavad, pärinevad suuresti lootusest, et leiame oma geene oma laste juures. See on ainuke ja tõeline põhjus, miks meie, mehed, igatseme Angela Merkeli ja Pamela Andersoni hüb riidi. Tähtis, väga tähtis võti on siiski jaotus: ma tean, et paljud mehed mõtlevad Angela Merkeli intellekti ja Pamela Andersoni kumeruste peale, mitte vastupidi.
Kujutleme, et Marilyn Monroe kohtab Albert Einsteini. Sattudes mehe geenidest vaimustusse, küsib Monroe Einsteinilt, kas poleks tore, kui neil oleksid lapsed: nii ilusad kui tema ja nii targad kui Einstein. Mees vas-tab: „Ja mis saab siis, kui meie lapsed on nii targad kui teie ja nii ilusad kui mina?”
Geneetiline mitmekesisus kui edu võti
Partneri valikul mõjutavad meid suuresti bioloogilised faktorid. Noorel tervel sünnituseks vajalike kumerustega naisel on suuremad lootused mehe geene edukalt edasi anda. Miks siis on iluideaaliks luukeredena tunduvad modellid, kes näitavad kõrgmoodi Pariisi või Milano lavalaudadel? Ja mida öelda selle kohta, et sünnitavate naiste vanus on viimase viiekümne aasta jooksul äär muslikult tõusnud? Geneetikal võib olla siin määrav jõud. Selle juurde tuleme mõne lehekülje pärast tagasi. Inim ühiskonnas on mehe jõukus, karjäär, välimus ja võim naiselikule kapriisile nagu valgus. Neid omadusi ja parameetreid võib tõlgendada ka nii, et kui ühiste gee nide kandjal on säärane isa, on ka tema elamine ja areng majanduslikult kindlustatud. Ka minu kahtlus, kas tõesti leidub „selliseid – sa tead küll, milliseid” naisi, kes näe vad oma heaolu peegeldumas vaid briljantidel, golfiplatsil ja krediitkaartidel, tasub kaalumist. Naine, kel ei ole rahamuresid, suudab järeltulijate eest tõenäoliselt pare-mini hoolitseda.
Miks siis minu naine ütles „jah” kellelegi sellisele nagu mina, kes oli küll akadeemik, aga siiski vaene, töötu ja plaanideta, ainult armunud? Näib, et armastus ja tunded ei ole evolutsiooni ja selektsiooni eelistustes just tingimata määravad, ja see annab lootust. Kas see on inimesele kui liigile hea, seda saame veel näha (või ka mitte) – ilus on see igatahes. Või tehakse seda nii varjatult, et me enam ei märkagi? Või tunneb meie süda lihtsalt sageli midagi, mida me ei suuda sõnastada ja milles me seni pole osanud valikueelist näha, ehkki sellest võib kunagi mingis olukorras siiski eelis saada?
Ma tean, et see näib pigem ebareaalne. Minu teaduses on usk sageli teadmiste vaenlane. Aga sellegipoolest: inimene on geenide ja keskkonna koostöö tulem – selle oleme mõttes juba magnetitega kinnitanud külmkapile, mida me siin raamatus pidevalt avame ja sulgeme. Kase vaksiku näide õpetab meile, et geneetilise tunnuse tähen dus võib uues, muutunud keskkonnas olla hoopis teistsugune. Mis enne oli eelis, võib nüüd osutuda puuduseks ja vastupidi. On selge, et meie keskkond on viimastel aastakümnetel väga palju muutunud. Ma ei räägi praegu globaalsest soojenemisest või liikide väljasuremisest. Aga miks ka mitte? Ma pean mõtlema paljudele asjadele, mida minu vanaisa ei teadnud, aga mis mulle ja mu lastele on iseenesestmõistetavad. Ma räägin toidust, nagu Big Mac, uutest riidematerjalidest, mobiiliühendusest või ravimi test, mida pikemalt mõtlemata peavalu puhul sisse võtan. Kui Gregor Mendel sada aastat tagasi herneid uurides geneetika seaduse avastas, ei olnud tema keha lihtsalt neile faktoritele vastandatud. Keskkond on saja aastaga tohutult muutunud. Ja inimese geenid? Kas inimese tekitamiseks läheks vaja 20 minutit nagu bakterite puhul? Kas oskame öelda, millised mutatsioonid (geneetilised muutused) on tänapäeval läbi löönud sellepärast, et neil on uues keskkonnas ilmnenud eelised? Sada aastat tähen dab inimesele kolme, võib-olla nelja generatsiooni. On selge, et peame vaatlema veel palju pikemat perioodi, et rääkida sellisest mõistest nagu „inimlik”.
Üks on täna aga selge: me ei tea, milline inimese geneetiline tunnus võib ühel päeval tundmatus keskkon nas muutuda eeliseks ja milline puuduseks. Inimgeneeti kat püütakse põhjalikult tundma õppida. Kui nende mõtetega lõpuni minna, peaks jõudma järelduseni, et geneetiline mitmekesisus annab võimaluse olla valmis mis tahes keskkonnamõjudeks. Võimalikult vähe sugulu ses olevate inimeste geneetiliste algete segunemine või maldab maksimaalset geneetilist mitmekesisust. Lähi suguluses olevate inimeste omavaheline paljunemine ei ole aga hea. Rääkisime juba sissejuhatuses uinuvatest algetest ja sellest, millised tagajärjed võivad ilmneda piiratud
