tõenäosusega olla ühesugused „haiged” alged, mistõttu on suurem ka oht, et haigus nende järeltulijatel vallandub. Eetiliste, psühholoogiliste ja paljude teiste põhjuste kõrval on geneetilised aspektid, mille pärast on isa ja tütre, ema ja poja või õe ja venna intiimsuhted verepilastusena põlu alla seatud. Nõbude omavaheline soojätkamine pole aga tänapäevalgi harukordne juhtum. Ka religioossete piiran gute tõttu kinnisel territooriumil paljunemine on täna päeval maailmas päevakorral. Kõikidel neil juhtudel (seda on palju kordi teaduslikult tõestatud) on märki misväärselt suur risk, et ilmnevad kindlad geneetilised haigused. See lihtsalt on nii. Vastupidi võiks asja kokku võtta nii, nagu ma ükskord inimgeneetika istungil tegin: ehkki on selge, et auto ja lennuki kasutuselevõtt on inimestele palju õnnetusi toonud, võib mobiilsusest tõusta kasu geneetilisele mitmekesisusele. Sellega ei mõelnud ma muidugi, nagu oleks sportauto mingi kiima masin. Pidasin rohkem silmas, et mobiilsus võimaldab minna kaugemale oma platoolt või Mühlvierteli piir konnast ja õppida tundma potentsiaalselt rohkem part nerikandidaate, keda ma muidu poleks kohanud. Amee rika, Saksa ja Austria laborite labürindis tutvusin ma ka oma saksa päritolu naisega. Ma juba ütlen teile, et minu isiklik soojätkamise (juhuslikkuse) lugu tuleb siin raa matus ikka ja jälle asjasse puutuva tüütu näitena esile.
Mulle esitatakse sageli küsimus, kas on võimalik, et kaks inimest ei sobi kokku geenide pärast. On see nii?
Pikka aega täitumata lapsesaamise soovi tõttu tõuseb see küsimus üha sagedamini esile. Võin teid rahustada: see ei ole nii. Isegi siis, kui teineteisega kohtuvad sellised äärmiselt erineva geneetilise kokkusattumuse viljad nagu sakslane ja austerlane, on paljunemine võimalik, nagu tõestab minu ja mu naise näide.
Käbi ei kuku kännust kaugele
Järglaste väljavaated
Inimene on niisiis vanemate geneetiliste algete juhusliku jaotumise protsessi tulem. See ei kehti ainult inimeste, vaid ka paljude, väga paljude loomade puhul. Keegi ei saa seejuures ette öelda, mis tuleb ilmsiks järgmise generatsiooni juures. Me rääkisime, et järglastele õngitsetakse geene kahest tiigist. Loomulikult on suured sansid (või peaksime rääkima hoopis riskidest?) saada vanemate tunnused ja omadused. Tagada ei saa seda aga keegi. Ühelt poolt oleme kindlaks teinud, et toimub geneetiliste algete täiesti uus segunemine. Teisalt võivad lastel läbi lüüa vanemate uinunud geenid. Hea, et me seda teame. Meie juba teame, aga teised arvatavasti veel mitte.
Kuidas muidu saaks seletada järgnevat: on paare, kes selleks, et loomulikul teel last saada, peavad appi võtma kunstliku viljastamise. Kui mehe spermagramm on halb (mida tuleb seletamatutel põhjustel aina sagedamini ette) või on näiteks naise munajuha sulgunud, saab munaraku viljastada ka väljaspool keha. Naist stimuleeritakse hor moonidega, et produtseerida kuutsüklis rohkem muna rakke ja suurendada edusanssi. Normaalselt valmib naisel tsüklis vaid üks munarakk, mõnikord ka kaks munarakku, veel harvem kolm… Kui mõlemad munarakud viljastuvad loomulikul teel kahe seemnerakuga, moo dustuvad niinimetatud kahemunakaksikud. Nad on teineteisega samasuguses suguluses nagu kõik õed-ven nad – mitte rohkem ega vähem. Kunstliku viljastamise puhul võetakse pärast hormoonstimulatsiooni munarakk punktsiooni teel kehast ja viljastatakse see hea (niivõrd, kui seda öelda võib) seemnerakuga, kui seemnerakud ei olnud küllalt elujõulised, et naise kehas munarakuni jõuda või ei lasknud naise ummistunud munajuha sel juhtuda. Pärast sellisel viisil viljastamist viiakse embrüo naise emakasse ja nii võib loota raseduse tekkimist ja säilimist.
Mõnikord ei tooda mees aga üldse seemnerakke. Või ei arene naisel munarakud. Või pole naisel ühtki partnerit. Või ta tunneb kedagi, kellelt ta tahaks loomulikul teel last saada, aga see pole tema mees – või mees ei tunne teda. Kaks vana sõbratari juhtusid kord lobisema: „Kord tahaksin ma veel George Clooneyga magada!” – „Oled sa siis temaga maganud?” – „Ei, aga ma ükskord tahtsin.”
Igal juhul on võimalik saada munarakk või seemnerakk annetusena võõralt partnerilt. Austrias ja Saksamaal on võõrastele seemnerakkude annetamine lubatud, munaraku annetamine aga mitte. See on põhjustanud palju diskussioone. Üks põhjus on kindlasti meditsiinilistehnilises protsessis. Naine peab munaraku annetamiseks laskma end hormonaalselt stimuleerida ja munaraku võtmiseks lubama teha torke, see kõik pole aga riskita. Mehel on oma rakuidu annetamine teatud põhjustel oluliselt lihtsam. Itaalias oli munaraku loovutamine mõne aja eest veel lubatud, aga keelati hiljuti seadusemuudatusega jälle ära. USA-s on lubatud aga mõlemad, nii muna- kui seemneraku annetamine.
Miks ma teile seda kõike räägin? Kui keegi tahaks oma annetuse tagasi võtta, on USA-s tema käsutuses terve tööstusharu. Internetis pakuvad annetajad nii muna- kui seemnerakke. Internetis on väljas fotod, millel on näha annetajate nägu ja kehaehitus. Samuti võib sealt lugeda nende tervislikust seisukorrast, perekonnas esinevatest haigustest, vaimsest intelligentsusest, koolis saadud hin netest, haridustasemest, töökäigust, hobidest, käitumis harjumustest või annetest. Seemnedoonorid liigitatakse sellistesse kategooriatesse nagu „Blond ja elurõõmus”, „Vaikne intelligent” ja „Fantastiliselt musikaalne”. Iga ühele leidub midagi. Palju tähtsamad on aga kvaliteedi astmed. Mida kõrgemal astmel on doonor, seda kallimad on ka muna- või seemnerakud. Saaja rahakotile on see kahjuks ja doonorile kasuks. Hindade vahe on suur, algab mõnest dollarist ja tõuseb, nagu ÇSveitsi kella vabrikandid väljenduvad, suure kaalutlusõiguseni. On teada imeilusaid tudengineide, kes kogu õppimisaja pea vad end ülal lugematu arvu munarakkude annetamisega. Leidub mehi, kes arvavad, et on saanud oma teras musklite sära seemnedoonorluse kaudu, peavad seda treeninguks ja peaaegu elatuvadki sellest. Mõnele doo norile on raha jällegi teisejärgulise tähtsusega. Miks muidu tegeleksid sellega prominendid, tippsportlased, väljapaistvad teadlased ja ärimehed? Ehk on see sarnasus üksikult hulkuva isasloomaga, kes lihtsalt kargab emast talle võõras karjas ja longib rahuldatuna steppi tagasi – tiivustatud surematusest, sest tal õnnestus just oma gee nid edasi anda. Nagu alati. Küsimus on, miks maksavad saajad selle eest nii palju, kui neile ei anta mitte mingi sugust garantiid. Nagu me eespool kirjeldatust teame, on oma osa kindlasti ka modelli pilgus ja selles, et teadlane paistab geeniusena. Aga võib ka hoopis teisiti olla. Võib küsida, kas kõige taga seisvatel „tööstustel” on suur huvi, et nende potentsiaalsed kliendid teaksid puu duvast garantiist.
Tulevased vanemad soovivad laste sansse parandada. Ka kurtus on haigus, mille põhjustab kindel geneetiline alge. Kuigi neid komponente pole tänapäeval täpselt kindlaks tehtud, teatakse ometi, et kahel kurdil vanemal on suur risk tuua ilmale kurdid lapsed (nad võivad aga ka kuuljad lapsed saada). Küsimus, kas kurtide järglaste saamiseks on suurem risk või suuremad sansid, sõltub sellest, kuidas sellele vaadata. Ameerika Ühendriikides tekitas sensatsiooni kurtidest lesbipaar, kes tahtis last saada. Üht neist tuli kunstlikult viljastada. Sellisel juhul ei pea naist tingimata hormoonidega stimuleerima, munarakku punkteerima, seda väljaspool keha viljastama ja embrüot emakasse siirdama, nagu ülalpool kirjeldatud. Et naine on võimeline ka loomulikul viisil last saama, piisab seemne viimisest munarakku (kunstlikust viljastamisest). Lesbipaarid toimetavad ostetud seemnevedeliku sihtkohta tihtipeale armuakti kõrgpunktis. Ma ei taha, et mind siin valesti mõistetaks. Olen geneetikuna kunstlikus viljastamises tegev ning bioloogia seisukohalt pole homoseksuaalsuses midagi taunitavat ja ebaloomulikku. See, mida loodus teile oma spektrist pakub, ei saa olla ebaloomulik.
Aga eespool kirjeldatud näites ei pidanud nii juhtuma. Eriline oli see, et mõlemad naised tahtsid viljastamiseks kindlasti kurdi doonori seemet (ja selle nad ka said), suurendamaks niimoodi sansse, et nende järeltulija on kurt. Eesmärk oli kurtus – niisiis haigus. Üle maailma tehakse jõupingutusi, et seda haigust mõista ja ravida ning hoida nende inimeste elukvaliteeti nii heal tasemel kui võimalik. Kurtus – mõnele elutunnetus, identiteet, äravalitute hulka kuulumine, mida isegi ühes Ameerika eliitkõrgkoolis õpetatakse – osutus ihaldatavaks ees märgiks. Küsime: mis on kellegi silmis ja mis põhjusel haigus ja mis mitte? Või siis: millised reeglid peaks riik vanematele kehtestama selles osas, mida nood võivad oma laste juures määrata? Sellest aga räägime siin raa matus hiljem. Mõte, et demokraatlik enamus otsustab indiviidi soovide
