imesse, et neile võiks terendada õnn ühist last saada.
Hurmi kõneles, otsekui oleks hingevaev tõkke tagant valla pääsenud, nii kerge tundus äkki kurta ja end haletseda.
„Kuskil see viga peab olema, me oleme mõlemad põhjalikult läbi uuritud. Otsesõnu pole mulle öeldud, et ma lapsi ei saa, aga seda küll, et päris korras mu munajuhad pole. Olen ravi saanud, midagi pole muutunud. Aga võib ju ka olla, et me rakud teineteisele ei meeldi, et omavahel kokku ei sobi.” Hurmi silitas nimetissõrmega klaasiserva, pilk laual.
Teema oli delikaatne, enamasti ta seda vältis, kuid nüüd, sellel õhtul, inimestega, kellega ammu polnud kokku puutunud, ajas südamevaev üle otsekui nõiakaev. Ei olnud ebamugav ega piinlik, hoopis kergem hakkas. Otsekui oleks pool koormat maha pandud, ja konjakki lõdvestas pingul närve ja valusaid emotsioone. Üle pika aja oli mõnus, soe ja kodune. Regina valjuhäälsed ja tundeküllased reageeringud – ilmselt ta unustas tagatoas magava lapse – kõnelesid tema siirast osavõtlikkusest. Kui kaastundlik ta oli!
Regina ja Herta said teada Tarmo viimasel ajal kahtlaselt pikaks venivatest tööpäevadest, tema sagedastest maandumistest Kännu Kukes, kust jokkis päi koju jõudis, kinnisusest ja ärrituvusest – kõigest sellest, mis Hurmit muserdas ja näris, kuidas ta ka ei püüdnud toimuvaga leppida ja seda ajutiseks, mööduvaks pidada, sest see kõik oli Tarmo puhul võõras ja tavatu. Hurmi ja Tarmo olid omal ajal teineteisesse kirglikult armunud olnud ja selle tõttu paari läinud, mitte paisuva kõhu pärast, nagu see tihtipeale nende ea- ja ülikoolikaaslastega juhtus.
„Ära sa armastust ka nii väga ülehinda. Näe, meie Andoga abiellusime ka armastusest, aga varsti selgus, et pole meil ühiseid huvisid ega millestki rääkida. Nii et lahkuminek oli paratamatu,” teatas Regina.
„Meil pole küll teineteisega igav olnud, olen talle alati hea ja ustav naine olnud, aga nüüd ta minust enam ei hooli.”
„No ega sinugi tunded enam need pole, mis alguses, küll sa harjud ja lepid,” rahustas Herta.
„Kõige raskem on see, et ma tunnen end alaväärtuslikuna, kõlbmatuna. Sellest tundest ma vabaneda ei suuda. See pole õige naine, kes lapsi ei saa.”
„Eks ta ole ränk sulle muidugi. Aga küll sa vabaned, kui uue mehe leiad, ja leiad kindlasti, sest sa oled noor ja kena. Aga võibolla sa ikkagi liialdad, teed sääsest elevandi ja Tarmo ei lähe su juurest kusagile,” püüdis Herta Hurmile lootust anda.
Regina rääkis sel õhtul vähem kui tema ema. Ehk seepärast, et tal polnud veel piisavat pagasit, millest kogemusi ja tarkusi ammutada. Ja ta endagi elu oli kiiva kiskunud, mis õpetajat temast olla saanukski. Ema isata lapsele, kes vanaema kasvatada – see oli tõsiasi, mille ees ei saanud silmi sulgeda. Ehkki Regina olekust ei ilmnenud süümepiina või kahetsust, aimas Hurmi siiski, et Regina elus polnud kõik sugugi nii korras, kui ta välja püüdis näidata. Küllap proovis ta endale uut kaaslast leida, jutust aimus, et karsket ja vaga elu ta ei elanud, aga seni partnerit ta kõrval polnud.
„Mul pole kedagi vajagi. Ando on ju Inesele isa eest ja kindlasti parem, kui enda oma olekski,” kähvas Regina, kui ema mainis, et tütar alalõpmata armub ja suhted püsima ei jää. „Pealegi, looja peabki olema pidevas armumissseisundis, see inspireerib.”
„Ega sa sellepärast paremini tantsi, vastupidi, kui jälle kurb ja õnnetu oled, on vorm halb. Ise oled ju öelnud.”
Herta hakkas jokki jääma, sestap ka bravuur, mis tema muidu tagasihoidlikule olekule võõras oli.
Regina vaid muigutas, soovimata emaga vaidlema hakata ja tüli kiskuda. Eks määranud läbisaamine emaga kogu ta elukorralduse, emast sõltus ju peamine – tema vabadus. Ja vaba ta oli, selles Hurmi ei kahelnud, saanud tol õhtul aimu Regina komandeeringutest, stažeerimistest ja gastrollidest. Moskva perioodist oli Reginal väärtuslikke sidemeid ja kontakte. Paistis, et tal oli mitmeid sõpru koreograafide seas, kes talle aeg-ajalt nii suures pealinnas kui Neeva-pealsel esinemisi korraldasid. Balletiklassika lavastused teatrites üle Nõukogude Liidu suuresti kattusid, nõnda sai ikka ja jälle Odette’i-Ottilie, Mašakese, Giselle’i ja Swanildana üles astuda. Kuna Reginal oli õnnestunud taastada nii oma füüsiline vorm kui positsioon teatris, olid loodud kõik tingimused edasiseks karjääriks. Temast kirjutati ja tema pilte ilmus ajakirjanduses, sidemed metropolis lõid selleks eriti sobiva fooni. Jah, Regina oli kuulus, ainus kuulsus Hurmi tutvuskonnas ja Hurmi vaatas lapsepõlvesõbrannat imetluse ja aukartusega.
Sellel õhtul sai nende sõprus toitu paljudeks aastateks.
Nõnda ta taas elule ärkas, see nende vahepeal hingusele läinud sõprus. Telefoni kummalgi polnud ja see ei võimaldanud kohtumisi kokku leppida, aga kuna nad elasid lähestikku, polnud raske õhtuti või nädalavahetustel teise juurest läbi hüpata, südant puistata või lihtsalt lobiseda. Regina jaoks see nii tähtis tõtt-öelda polnudki, tema oli enamasti armunud ja elevil, aga Hurmi elus olid rasked ajad.
Ta polnud eksinud. Tarmo seadis naise fakti ette, et nende abielul pole tulevikku ning lahutus on asjade paratamatu ja ehk ka parim käik. Kahtlemata Tarmo jaoks, sest nagu sisetunne Hurmile oli sosistanud, oli mehel juba mõnda aega uus suhe ja plaanid peetud. Hüljatud Hurmi pidi jääma üksinduses haavu lakkuma, hirmul, et neil paranemisvõimalust tema viljatuse tõttu olla ei saagi. Alaväärtuslik naine, kasutu ja külgetõmbeta, kõlbulik vaid lühiajaliseks meelelahutuseks – sellisena nägi ta noil ränkrasketel kuudel oma tulevikku.
See oli periood, kus just Reginast kui läheduses elavast sõbrannast sai Hurmi toetaja ja lohutaja. Regina oli otsekui sündinud tugiisik – suurepärase kuulajana võis ta pikalt Hurmi halamist kuulata ning koos temaga Tarmot põhjata, tõstes sel viisil ärapõlatud Hurmi kuhtunud enesekindlust. Mahajäetule tähendas selline abi määratult palju, hingel sai kergem, elujulgus ja eneseusk voolas ajapikku vaevatud hinge tagasi. Ühiselt joodi ära mõnigi pudel veini, kuigi kumbki polnud eriline napsulemb, Hurmi lapsepõlvetraumadest tingitult vaata et lausa vastaline. Aga sellise peredraama puhul sobis väike naps lohutuseks igati – Hurmi pidi endale tunnistama, et veinisõõm tõepoolest leevendab pinget ja parandab tuju.
Reginal oli sel ajal käsil armulugu noore andeka ja kuulsust kogunud heliloojaga, kes oma isikupärase loominguga komeedina muusikataevasse oli lennanud ja kohe ka heliloojate liitu vastu võetud. Paraku oli ta abielus ja kahe väikese poja isa. Õhevil Reginat see aga eemale ei peletanud ega seganud.
„See on mu elu armastus! Nüüd tõesti tõeline ja lõplik! Miks meie Tõnuga peaksime oma elu sellepärast ära rikkuma, et ta kunagi valesti otsustas ja selle pikkade hammastega krõhvaga abiellus? Tõnu ei armasta oma naist, ta tunnistab, et neil ei ole midagi ühist, nad ei sobi üldse kokku. Sirje on väikekodanlik ja rumal, pole tal vaimseid huvisid ega ambitsioone, miks peaks Tõnu temaga jääma? Ega lapsed ka sellises perekonnas õnnelikud olla ei saa, kus isa ja ema teineteist ei armasta,” rääkis Regina veendunult, oodates Tõnu abielulahutust, mille mees oli lubanud ära korraldada.
Hurmi jättis oma arvamuse, et Tõnul ja Sirjel on siiski ühised lapsed ja et see peaks neid rohkem siduma kui lühiajaliseks jääda võiv kirg, vaikides enda teada. Kes on tema, sünnitamata naine, et hakata teist õpetama või etteheiteid tegema. Pealegi pakatas Regina armurõõmust ja õnneootusest, nii et olnuks kohatu hakata tema optimismi rikkuma. Küllap peaks Regina teda siis kadedaks ja kibestunuks. Pigem tuleb oodata ja jälgida, mis sellest kõigest saab ja kuhu see välja jõuab. Nagu oli tema endagi abieluga. Lihtne, oi kui lihtne oli mõne inimese jaoks lahku minna, lähedased kõrvale heita ja mängleva kergusega uusi suhteid luua. Mõnikord mõtles üksindust põdev Hurmi, et vahest on tal lihtsalt mingi selline ustavushälve, mis takistab vanast suhtest lahti lasta ja uuele pühenduda. Sest miks on tema jaoks lahkuminek Tarmost selline ületamatu tragöödia, kui teised suudavad lahutada ja uut elu alustada isegi mitme lapsega otsekui
