Mõni oskab ja suudab oma kannatusi nii osavalt varjata, et kõrvalseisjatele jääb mulje tuimast ja pealiskaudsest, isegi kalgi südamega inimesest…
Tõsi ta oli, et lahkumineku muutis veelgi raskemaks korteriprobleem. Kuna mees oli nende Mustamäe korteri omal ajal noore spetsialistina töökoha kaudu saanud ja tema uuel naisel polnud korralikku peavarju, nõudis Tarmo korterivahetust. Ei olnud lihtne kahetoalise vastu kaht enamvähem korralikku pinda saada, pealgi ei suutnud ega tahtnudki Hurmi asjaga tegelda, nii et otsimine ja organiseerimine jäi kõik Tarmo õlule. See periood, mil abielu oli küll juba lahutatud, aga olude sunnil veel koos elati, oli eriti kurnav ja närvesööv. Hurmil oli raske ja valus Tarmot pidevalt näha, temaga koos ühe katuse all olla ja näiteks vannitoa uksel kokku põrgata. Õnneks oli mees sageli ära, aga see tegi Hurmi omakorda rahutuks. Siis kandsid jalad ta lausa iseenesest Regina ukse taha. Kui Reginal juhtus olema etendus ning teda kodus polnud, võttis Herta tütre sõbranna ikka lahkelt vastu, pakkus teed ja võileiba ning Hurmi sai vabalt oma norgu välja elada. Eks lähemad kolleegidki teadsid, mis kodus lahti, ja kuulasid ta kurtmist, kuid sel rusuval ajal tundus Hurmile, et südamevaev ajab kogu aeg üle, ei mahu enam hinge ära. Sõnad, õieti neisse pakendatud tunded aina voolasid, nii et vahel oli Hurmil oma nõrkuse ja pidurdamatuse pärast piinlik.
Herta oli rahulik ja väljapeetud, ta ei kõnelnud palju, kuid leidis alati just õiged sõnad, mis Hurmile toetavalt ja leevendavalt mõjusid.
Nad istusid tavaliselt tillukeses köögis, suitsud ees. Hurmi oli suitsetama hakanud ülikoolis ja nüüd, et lahutuse ajal närvipinget leevendada, seda jälle alustanud. Uudishimutsev Ines tahtis küll kangesti juures kõõluda, aga vanaema korralduse peale taandus ta pahuralt porisedes siiski tuppa. Nüüd koolilaps, oli tal tarvis kodused ülesanded ära teha. Herta sõnul käis see küll lennates, otsekui muuseas – segatud veri oli tüdrukule andnud lisaks kaunile välimusele ka terase taibu.
Hurmi tundis end nendel õhtutel Mustamäe tee paneelmajas turvaliselt ja hoopis vähem õnnetuna. Regina puudumine polnudki otseselt tajutav. Eks sõbranna arutas emaga tema elu nagunii ja Hurmi teadis, et nad elavad talle kaasa ja soovivad igati head. Nagu tema alati Reginale ja tema kõige lähedasematele, emale ja tütrele.
Hurmi oma ema Juta elas endiselt lapsepõlvekodus vanalinnas. Hurmi töökoht muuseumis asus päris lähedal, mis tegi käigud endisesse koju mugavaks ja nii põikas ta lõunati sinna sageli sisse, tegi kohvi ja pikutas iidsel kägiseval diivanil, ema rüiupadi pea all. Hurmi tundis end seal imeliselt hästi, ta armastas oma vana kodu, vaatamata selle sumbunud kitsikusele ja ruumides valitsevale hämarusele. Seal ümbritsesid teda harjumuspärased asjad, kõik oli samamoodi kui kunagi aastakümnete eest ja see andis kindlust. Aeg voolas, kohati tormas, maailmas muutus lakkamatult kõik, aga siin püsis möödunu nagu vankumatu kants. Selles oli omamoodi õnn ja mida aeg edasi, seda selgemalt ja sagedamini Hurmi seda tajus. Ta ei tahtnud muudatusi, klammerdus vana külge ja hindas harjumuspärast rutiini. Ehk sellepärast näiski lahutus ülesaamatu katastroofina, et alustamist nõudis uus, senisest täiesti erinev elu.
Hurmi oli oma emast väga erinev. Minevikupinged ei tahtnud järele anda ja see viis sageli kokkupõrkeni. Tuli alati tabada õiget momenti ning lahkuda enne lahvatada võivat tüli, pärast mida oli raske olla ja vaevas kahetsus.
Emal oli elus olnud mitmeid mehi. Teda oli maha jäetud ja ta ise oli suhteid lõpetanud ning nõnda ei talunud ta Hurmi kannatajahoiakut.
„Ei ole sa esimene ega viimane naine, kelle mees teise juurde läheb. Aja ennast püsti ja hakka ringi vaatama! Pole sul siin aega kaotada midagi ega oma kärnasid kraapida, mida rutem sa end lahti raputad, seda kergem saab,” õiendas ta murtud tütrega. Kaastunnet ema ei jaganud, haletsust ei ilmutanud, pigem kurjustas, et Hurmi nii nõrgaks osutus.
„Tõesti, vahel vaatan, et sa nagu polekski minu laps! Selline vilets ja vedel. Elus nii ei saa, raiu see endale pähe! Enda eest tuleb vähemasti seista, kui sa võidelda ei jaksa. Ega ma ei soovitagi sul Tarmo pärast lahingut lüüa, läks siis läks, ega ta polndki suurem asi mees. Te olite ju verinoored, kui paari läksite, ei tundnud elu ega inimesi. Ja ega te õieti sobinudki, vaatasin ammu. Kui ikka mehel on sarved maha jooksmata, ei tea ta ise ka veel õieti, mis ta tahab või mis tal vaja on. Mu meelest tegi ta ammu kõrvalt, aga sina olid pime ja ei hakanud mina sulle ütlema ka,” andis ema teada.
„Ema, sa unustad, et ma ei saa lapsi! Millise mehega ma küll sobima peaksin? Keegi ei taha mind sellisena!”
„Vale jutt. Neid isaseid on küll, kes lapsi ei taha. Ja pealegi võid sa leida mõne vanema mehe, kellel juba on lapsed. Vanem mees on igal juhul etem, see oskab naist hoida ja hinnata, elu kohe tükilt muretum. Sul on aega veel küll ees oma elu seada. Aga Tarmole ei tohi nii lihtsalt järele anda, et tema muudkui otsustab, kuhu punkrisse ta su elama saadab! Mis siis, et tema selle korteri sai, see ikka teie ühine kodu, sa oled ka selle nimel palju vaeva näinud, suur osa mööblit sinu tutvustega hangitud, kõik kardinad sa ise sinna valinud ja õmmelnud, mina veel seinavaibad ja padjad tikkinud. Ei tohi sind nii lihtsalt maha kanda! Eks teil ole ju kenasid aegu ka olnud,” lõpetas ema ohates.
Selle meenutuse peale läks Hurmil jälle meel haledaks ja silm märjaks, vaata et saaks ruttu minema, enne kui ema taas nahutama hakkab.
Aga ema nõuandeid Hurmi siiski kuulas ja keeldus esimestest Tarmo pakutud korterivariantidest kindlalt, nii et lahutuse algataja ja abielulõhkuja oli sunnitud rohkem pingutama.
Ega Tarmol kerge olnud. Korterivõimalused oli teadagi kitsukesed ja ta uuel kaasalgi olid omad ootused ja pretensioonid. Ponnistas mees mis ponnistas, kolmveerand aasta pärast oli Tarmol leitud kumbagi poolt enam-vähem rahuldav variant. Vaheraha kulus ka omajagu. Lisaks Tarmo finantseerimisele toetas natuke ka ema oma kätte saadud elukindlustusrahast ning Hurmi kolis Veerenni asumisse. Ta uueks koduks sai pisike ahjuküttega korter eestiaegses kivitrepikojaga majas, mille keldris asus avar pesuköök ja suurim võlu oli vaade avarasse õunaaeda – nii iseloomulik selle kandi majadele. Tarmo ise maandus Kopli kanti, kuhu Hurmi kategooriliselt minemast keeldus. Liiga hästi oli meeles kunagine käik klassiõe juurde Kopli liinidele, mis päädis põgenemisega kohalike pättide eest. Pealegi oli see korter kahetoaline, mida Tarmo juba kasvumärke näitav pere rohkem vajas.
Lahkumine Mustamäelt polnudki pikalt vaevelnud Hurmile lõpuks enam raske. Ometi jõudis vindunud protsess lõpule ja ta sai ühele eluetapile joone alla tõmmata. Selleks ajaks oli Hurmi suutnud oma lõhutud eluga leppida ja hakkas end tasapisi august välja upitama. Muidugi oli kahju Reginast kaugele kolida. Oli karta, et neid lahutav vahemaa varem või hiljem ka suhtlemist harvendama hakkab. Kuid vabanemine kurnavast ebamäärasusest kaalus kõik hirmud üles.
Sedakorda oli ka Regina kirelugu otsa saanud. Nii nagu alati, poetas Herta vaikselt ohates Hurmile.
Helilooja oli siiski – kes teab, kas põletava südametunnistuse, naise osava strateegia või Regina enda vigade pärast – otsustanud jääda oma perega. Lahutus jäi ära, Regina õhulossid murenesid rusudeks ja käes oli järjekordne kahetsuse ning viha aeg.
Hurmil oli nüüd omakorda võimalus Reginat toetada ja troostida. Ühiselt põhjati meeste närusust ning kord, kui nad olid Mustamäel Kaja kinos prantslaste „Naabrinaist” vaatamas käinud, poetas Regina tänaval läbi pisarate naerdes: „Küll on hea, et meiesugused relva kätte ei saa! Oleksime ilmselt mõlemad sinuga vanglas…”
Hurmi muigas kaasa, kuid arvas siiski, et temal ei piisaks filmis nähtud dramaatilisteks ekstsessideks jõudu ega temperamenti.
Elu läkski edasi, nii Veerennis kui Mustamäel. Kevadest sai suvi ja suvest sügis, ikka ringiratast ja jälle uuele ringile.
Regina ja Hurmi suhtlemine jäi paratamatult hõredamaks, sest tantsijanna sõitis pärast proove koju Mustamäele. Etenduste õhtud olid tal aga nagunii kinni. Algatus nende
