Ma kannan keskööd. Terry Pratchett

      Miks inimestele meeldib nii hirmsasti lärm, mõtiskles Tiffany Aching. Miks lärm nii oluline on?

      Kuskilt üsna lähedalt kostis hääl, nagu oleks lehm sünnitamas. Selgus, et seda häält tekitas vana leierkast, mida väntas loppis torukübaraga ja närudes mees. Tiffany nihkus temast eemale, nii viisakalt kui võimalik, aga leierkasti hääl oli kleepuv: jäi mulje, et kui sa ainult lased, üritab see sind koduni välja jälitada.

      Kuid see oli ainult üks hääl tohutust lärmide segapudrust Tiffany ümber, mida tekitasid inimesed – ja mida tekitasid inimesed, kes üritasid tekitada kõvemat lärmi kui teised lärmitekitavad inimesed. Ümberringi vaieldi käepärastest vahenditest ehitatud lettide juures, õngitseti õunu või konni1, ergutati rusikavõitlejaid ja litritega kaetud köietantsijannat, müütati täiest kõrist suhkruvatti ja, kui olla kristalselt aus, joodi üsna märkimisväärselt.

      Õhk roheliste küngaste kohal oli lärmist paks. Jäi mulje, nagu oleks paari-kolme linna terve elanikkond täies koosseisus küngastele tulnud. Ja nii kõlasidki nüüd siin, kus muidu võis kuulda ainult hiireviu harvu kriiskeid… nojah, kõigi lakkamatud kriisked. Seda nimetati lõbutsemiseks. Ainsad inimesed, kes häält ei tekitanud, olid pikanäpumehed ja taskuvargad, kes tegid oma tööd kiiduväärses vaikuses, kuid nemad Tiffany lähedusse ei tulnud – kes tahaks nõia taskust varastada? Sul on vedanud, kui sa kõik oma sõrmed tagasi saad. Vähemalt kartsid niimoodi vargad ise, mõistlikud nõiad aga õhutasid seda kartust.

      Kui sa oled nõid, oled sa kõik nõiad, mõtles Tiffany Aching, sammudes läbi rahvamurru, nõialuud nööri otsas järel. Luud hõljus mõne jala kõrgusel maa kohal. Tiffany oli hakanud selle pärast natuke muretsema. Tundus, et kõik toimis üsna hästi, aga kuna terve peoplats oli täis väikesi lapsi, kes vedasid järel õhupalle, mis olid samuti nööri otsas, hakkas Tiffanyle paratamatult tunduma, et ta näeb selle tõttu üpris tobe välja, ja kui üks nõid paistab millegi pärast tobe, paistavad kõik nõiad tobedad.

      Teisest küljest, kui luud kusagil põõsa külge siduda, seob mõni jõnglane selle kindlasti lahti ja ronib sellele peale, et näidata, kui julge ta on, ning sellisel juhul kihutab luud kõige tõenäolisemalt otsejoones üles atmosfääri kõige ülemistesse kihtidesse, kus isegi õhk ära külmub, ja kuigi teoreetiliselt saaks Tiffany luua tagasi kutsuda, saavad emad kole pahaseks, kui peavad selgel hilissuvepäeval oma lapsi üles sulatama hakkama. See jätaks halva mulje. Inimesed hakkaksid rääkima. Ja inimesed räägivad nõidadest niikuinii kogu aeg.

      Tiffany andis alla ja hakkas luuda edasi tirima. Kui veab, mõtlevad inimesed, et ta võtab pidu huumoriga.

      Isegi nii petlikult lõbusa asja juures nagu Rohimispidu oli vaja kõvasti etiketitundmist. Tiffany oli nõid: kes teab, mis juhtub, kui tal kellegi nimi meelde ei tule või, veel hullem, ta kogemata vale nime ütleb? Mis juhtub, kui unustada kõik need väikesed vaenud ja kildkonnad, unustada, kes parajasti oma naabritega ei räägi ja nii edasi ja nii edasi ja veel rohkem nii ja veel kaugemale edasi? Tiffanyl polnud aimugi sõnast „miiniväli”, aga kui ta oleks seda sõna teadnud, oleks see kuidagi tuttav tundunud.

      Jah, Tiffany oli nõid. Ta oli kõigi külade nõid Kriidimaal. Nüüd ei olnud ta enam ainult oma küla nõid, ta oli kõigi külade nõid, Singileiva külani välja, aga see asus tubli päevatee kaugusel. Maa-ala, mida nõid enda omaks peab ja mille rahvast ta aitab, kuidas vaja, nimetatakse nõia piirkonnaks ja Tiffany piirkond oli päris hea. Vähestel nõidadel on terve geoloogiline paljand ainult nende päralt, kuigi see paljand oli tegelikult enamasti rohuga kaetud, rohi aga oli enamasti kaetud lammastega. Ja täna olid Kriidiküngaste lambad jäetud omapead, neil lasti teha täpselt seda, mida lambad teevad siis, kui omapead on – oletatavasti teevad nad enam-vähem sedasama, mida nad teevad siis, kui keegi näeb. Jah, lambad, kelle pärast tavaliselt muretseti, keda karjatati ja kelle eest muidu hoolitseti, ei pakkunud praegu kellelegi vähimatki huvi, sest siinsamas Kriidiküngastel toimus maailma kõige imelisem üritus.

      Tuleb muidugi tunnistada, et Rohimispidu oli üks maailma kõige imelisemaid üritusi ainult nende jaoks, kes ei käi tavaliselt kodust kaugemal kui umbes neli miili. Need, kes elasid Kriidimaa kandis, nägid Rohimispeol paratamatult kõiki, keda nad tundsid2. Üsna tihti kohtuti just seal inimesega, kellega hiljem abielluti. Igatahes oli kõigil tüdrukutel seljas nende parim kleit, poiste näol oli aga lootusrikas ilme ja nende juuksed olid peadligi silutud – odava pumatiga, sagedamini aga süljega. Nendel, kes olid otsustanud sülje kasuks, läks tavaliselt paremini, sest odav pumat oli tõesti väga odav ning hakkas palava ilmaga pahatihti sulama ja laiali voolama, mille tulemusena noormehed ei äratanud huvi mitte neidudes, nagu nad olid tuliselt lootnud, vaid hoopis kärbestes, kes said nende peanahalt lõunasöögi.

      Aga kuna seda üritust ei saanud loomulikult nimetada „kohaks, kuhu minnakse lootuses saada musi ja kui õnne on, lubadust veel üheks musiks,” nimetatigi seda lihtsalt Rohimispeoks.

      Rohimispidu peeti suve lõpus ja see kestis kolm päeva. Enamiku inimeste jaoks Kriidimaal oli see puhkuseaeg. Täna oli pidustuste kolmas päev ja üldiselt öeldi, et kui sa polnud selleks ajaks musi saanud, võisid sa sama hästi koju minna. Tiffany ei olnud musi saanud, kuid tema oli ju ikkagi nõid. Kes teab, milleks nõiad võivad muutuda, kui neid suudelda?

      Kui hilissuve ilmad olid leebed, oli üsna tavaline, et magati väljas tähistaeva all ja ka põõsaste all. Just sellepärast tasuski öösel välja jalutama minnes olla tähelepanelik, et mitte kellegi jalgade otsa komistada. Kui olla päris aus, leidus põõsaste all omajagu ka selliseid, kelle kohta Nanny Ogg – nõid, kes oli olnud abielus kolm korda – ütleks, et nad „leidsid endale ise meelelahutuse”. Kahju, et Nanny elas kaugel mägedes, sest Rohimispidu oleks talle kindlasti väga meeldinud, Tiffanyle aga oleks väga meeldinud näha, mis näo Nanny teeks, kui Hiiglast näeks3.

      Hiiglane – ja oli täiesti selge, et ta on Hiiglane ja mitte Hiiglanna, selles ei saanud olla vähimatki kahtlust – oli tuhandeid aastaid tagasi maakamarast välja raiutud. See valge siluett rohelisel taustal pärines aegadest, mil inimesed pidid mõtlema ellujäämisele ja sigimisele ohtlikus maailmas.

      Õigus jah, lisaks paistis, et Hiiglane oli tehtud enne seda, kui püksid leiutati. Tegelikult, kui öelda, et tal ei olnud pükse, ei anna see asjast veel õiget ettekujutust. Tema püksatus täitis kogu maailma. Oli lihtsalt võimatu jalutada mööda väikest teed, mis kulges küngaste jalamil, ja mitte märgata ühte tohutut… puudumist, nii-öelda, see tähendab pükste puudumist, ja seda, mis oli pükste asemel. Oli absoluutselt selge, et siin on kujutatud meest ja kindlasti mitte naist.

      Peeti loomulikuks, et kõik, kes pidustustele tulevad, võtavad kaasa väikese kühvli või isegi noa ja lähevad järsule nõlvale, et urgitseda välja kõik umbrohud, mis olid sinna aastaga kasvanud, nii et kriit rohu all lõi jälle särama ja Hiiglane sai end uhkelt näidata – nagu ei teeks ta seda niigi.

      Kui tüdrukud Hiiglase kallal töötasid, oli alati kõvasti itsitamist.

      Ja selle itsitamise põhjus ja asjaolud tõidki Tiffanyle tahestahtmata jälle meelde Nanny Oggi, keda tavaliselt võis näha Vanaema Weatherwaxi selja taga, lai naeratus näol. Tavaliselt peeti Nannyt lustakaks mutikeseks, aga temas oli palju enamat. Ametlikult ei olnud ta Tiffany õpetaja olnud, kuid Tiffany õppis temalt paratamatult. Sellele mõeldes Tiffany muigas. Nanny tundis vana, sünget nõiakunsti – vana maagiat, millel pole nõidu vaja, maagiat, mis on inimestesse ja maasse sisse ehitatud. See puudutas selliseid asju nagu surm ja abielu ja kihlus. Ja lubadusi, mis on lubadused isegi siis, kui keegi neid ei kuule. Ja kõike seda, mille pärast inimesed koputavad vastu puud ega kõnni kunagi, mitte iialgi läbi musta kassi alt.

      Selle mõistmiseks

Скачать книгу