mis lausa pilku püüdis. Mitte ainult poiste omi, vaid ka kadedate tüdrukute omi. Ta peatas mind, ei tutvustanud ennast, küllap eeldas, et pean teda iseenesest tundma – ja ma ju tundsin, teadsin ta nimegi.
„Tead, ära seda… nii väga usalda. Tema eriala on…”
Kuid sel hetkel prahvatas meie kõrval olev toauks lahti, sealt paiskus välja üks poolpurjus noormees, kahmas kaunitaril ümber kaela kinni ja surus suu tema suule, lämmatades nõnda mulle määratud ülejäänud tähtsad sõnad. Kuuldus veel vaid midagi purtsatuse taolist. Ja sinna tuppa nad naerdes kadusidki.
Ma sain ütlemata jäänu umbes kuu aja pärast ise teada.
Liblikapüüdja kätel oli tõesti ärategev võime – ikkagi tulevase doktori, võib-olla koguni kirurgi omad. Ja ta oskas, kuidas nüüd öelda, nii kunstiliselt, nii hullukstegevalt suudelda. Me kirgliku suhte, ütleksin, poolfinaal leidis aset mai lõpus, ühel soojal ööl, Toomemäe kõige üksildasemas sopis, seal kliiniku taga Bergmanni ausamba juures pingil, mida vaid vähesed armunud teavad. Seal moodustub põõsastest justkui looduslik separee. Ma ei tea, kuidas ma olin korraga ta süles, ma ei tea, kuhu oli kadunud mu kainus, ma ei tea, miks ma ei mäletanud minuga kümme aastat tagasi ühes pargis juhtunut. Ma olin hõõguma aetud, ma olin avastanud, et olen endale kogu aeg valet kinnitanud, et olen ennast asjata omaenese kätega vaigistada püüdnud, et kõik see on olnud võlts ja kuulunud valevagaduse hulka. Ma avastasin endas hoopis teise naise. Ma tundsin, et olen nõus talle anduma.
Kuid ta ei tahtnud mind seal, Pariisi tänavaarmastaja või õigemini Boulogne’i metsa armastaja kombel võtta. Me jõudsime vaid sügava pettinguni – nii öelnuks tema selle kohta, kui ma küsinuks talt arstiteaduslikku terminit. Hiljem leidsin selle termini ühest raamatust „Öised kujutlused”. Ja mõistsin tagantjärele veel midagi – talle, Liblikapüüdjale, oli vaja olnud rituaali.
See leidis aset kahekümne nelja tunni pärast. Pärast seda kui ta oli mind ühest aknast sisse aidanud (ma ei tea siiamaani, missugusesse Tartu majja ja kelle tuppa ja kelle voodisse ma üldse sattusin; kahtlustan, et see polnud tema oma, ja kui peaksin seda maja tänases Tartus otsima, siis ma ei suudaks seda leida; tean vaid, et kusagil Tiigi tänava kandis). Kõik läks nii, nagu tema tahtis – kui ta oli mind haigeks suudelnud (mu suu pärast lausa valutas), kui ta oli mind oskuslikult lahti riietanud, kui ta oli kogu mu keha üle käinud, nii et jäi vaid veel üks, puutumatu koht minus, siis lõi temas järsku välja mingi raevukas maskuliinne jõud. Kõik ta kavalerlik leebus kadus hetkega, ta kiskus mu reied laiali ja vajus, ei, lausa sööstis mu värisevasse ja ometi nii ootvel kehasse. Ja see tõi mõttevihvatusena mu ähmastunud ajju ühe teise, ammuse juhtumi. Aga seda raevukust või ta enesesisendust poleks vaja olnudki, sest ta pääses minusse väga kergesti. Kõik oli avali, ammu pitserist lahti murtud.
Ta oli oodanud muud, ta oli selle kujutluse loonud ilmselt hoolika andmetekogumisega, teada saanud, et mul pole ülikooliaegadel kedagi olnud – küllap temasugusel olid oma salakuulajad, nagu ma hiljem taipasin.
„Lits, kuradi lits!” purskus tast ääretu pettumus, samal ajal kui tal polnud enam oma keha üle kontrolli ja ta voolas minusse tühjaks. Järgmisel hetkel oli ta haledalt abitu, kogu ta bravuur oli kui õhk tühjakslastud õhupallist kadunud. Ta oli endale ootamatult kaotanud. Endale, mitte mulle!
Mulle oli äkitselt selge, mida see kõik tähendas, ma teadsin täpselt, mida too ilus Carmeni-olekuga tüdruk seal koridoris oli tahtnud mulle öelda või õieti mille eest hoiatada.
Ta ei hakanud tseremoonitsema. Poolalasti, nagu olin, rinnahoidja ja seelik ja pluus kägardatult vastu rindu surutud, ronisin üle aknalaua välja ja põgenesin tagasi vaatamata Liblikapüüdjakäest, enne kui ta midagi sadistlikku jõuab välja mõelda. Õnneks haaras hõre öö mind oma kaitse alla. Kui olin ennast kusagil põõsaste vahel riidesse pannud, avastasin, et mu kingad on maha jäänud. Nii, paljajalu jõudsingi ühiselamusse.
Päev hiljem toodi valvelauda minu nimele pakk, kingad sees. Mingit kirja juures polnud.
Mul oli imelik tunne. Ma ei olnud süüdi, et ta kollektsioneeris süütuid. Kui ma ka seda ette teadnuks, ma ei oleks suutnud talle oma lugu ära rääkida. Ta polnud selline inimene. Aga minus oli taas tühjus.
Mind oli teine kord elus samal kombel alandatud. Ma olin oma kehale saanud teise põletusmärgi.
Hiljem, imelik küll, nägin teda sageli. Ta teeskles, et ei tunne mind ära. Ta elas juba uues dimensioonis. Muidugi, enam ta meile, isegi meie koridori peale ei sattunud. Küllap ta oli seal varemgi liikunud, ja polnud võimatu, et just Carmeni-tüüpi filoloogi-iludus oli üks… tema kollektsiooni liblikaid. Muud resonantsi polnud, kui et Aimi Saarepuu vaatas sellest ajast peale mind imeliku, küsiva pilguga. Kuid ei pärinud midagi. Ent selles vaates oli midagi tunnustavat.
Siis aga juhtus täielik sensatsioon – kord Aimiga koos Vanemuise tänavat pidi allamäge kiirustades kohtasime Liblikapüüdjat… meie Halli Luigekesega mäkke tõusmas. Nad kumbki ei märganud meid ja Luigeke isegi mitte teda ümbritsevat maailma.
Nüüd me oskasime oma toakaaslast juba terasemalt jälgida. Tema elevus, võõras dimensioonis elamine ei kestnud kaua – umbes kaks nädalat hiljem tabasin ta jälle meie toa avali aknal alla hoovisügavusse vahtimas.
Seekord ma uskusin kõike, mida ta mulle rääkis. Seekord uskusin tõesti, et ta on tütarlapsest naiseks saanud. (Ja muide, see muutis temas paljutki!) Ja ma mõtlesin Halli Luigekest kuulates oma mõtteid ning laskusin kuhugi naiste tavatasemele. Kunagi varem polnud ma endale kinnitanud, et mehed on tõesti rämps. Siis meenus mulle, kuidas ma olin mehi lapsest peale vaadelnud ja mida olin neist mõelnud; nad olid mulle tundunud kuidagi kandilised, rämedad ja argised, et ma olin imestanud nii mõnegi naise valiku üle – küll ta on endale vääritu ja mittemidagiütleva välimusega kaasa valinud. Sel ajal oli minu jaoks meeste puhul kõige tähtsam nende ilu. Samasuguse naljaka ja ebahuvitavana oli mulle tundunud ka mu enda kasuisa Kalju, peaasjalikult küll oma kiila pea tõttu, ehkki ta oli iseloomult leebe. Koidulat pidasin ma, vastupidi, igati ilusaks naiseks.
Kuid mis oli sel kõigel tegu Liblikapüüdjaga – tema ju oli tõeliselt ilus mees? Kelle taolist ma olin kunagi unistanud kohata – ja nagu selgus, kohtasingi…
Muidugi pihtis Lillike mulle kõik ära. Mis sest, et selles loos polnud ainustki detaili, mida ma ei teadnud. Isegi öise toa kirjeldus langes minu fragmentaarse mälestusega kokku. Lõpuks võttis ta mult sõna, et see jääb üksnes meie kahe teada. Sest ta ei suutvat sellega üksi tundigi elada. Ma tõotasin talle seda ja ei ole oma lubadust murdnud – see meenutus siin ei lähe ju arvesse, ja pealegi on nii palju aega möödas.
Ma mäletan imelikku hingekõdi, mida see usaldamine minus tekitas; ja ma ei suuda teile edasi anda teist tunnet, mis mind valdas, kui Luigekese märg nägu, ta sonivad huuled mu kaela, mu rinda (lahtitulnud pluusinööbi tõttu) puudutasid ja ta käed mind kallistasid. Nagu oma ema, nagu õde – või veelgi rohkem. Ja minu võimuses polnud teda sel hetkel takistada…
Ma ei salga, et igatsesin juba mõnda aega mitte avaramat korterit, vaid just oma maja. Maja, mille ümber oleks ka aed. Ja selle kõige ümber piirdeaed või koguni tara. Et nõnda moodustuks minu ruum, et ma ei peaks füüsiliselt kokku puutuma kellegi teise omaga, et mul oleks nõndaviisi mitte ainult rohkem õhku, vaid ka iseseisvust, mis tähendab minu puhul ju avarust ka mõtete jaoks.
Kodu ja privaatsus, need on aasta-aastalt minu jaoks üha sisenduslikumaks ja samas aina kokkukuuluvamaksmõisteks kujunenud. Üks koht, kuhu ei saa tungida keegi, keda sinna ei lubata. Ma mõtlen, et see on kui saar selles palju näolises, käravas, uudishimulikus, võimatult inimest kaotavas
