ma mõistsin esimest korda, et elus on nii kerge teises inimeses alaväärsust tekitada. Selleks pole vaja peaaegu midagi tehagi. Piisab, kui jätta ta millestki väljapoole.
Ma kavatsesin küll, aga ei rääkinud sellest juhtumist mitte kunagi Aimile; sellest sai esimene saladus minu ja Lillikese vahel. Me suhtlus muutus tollest päevast peale südamlikumaks, ma pühendasin talle rohkem tähelepanu – ja imelik, see meie teine suhtlemine toimus alati siis, kui Aimit kodus polnud…
Teise kursuse alguskuudel hakkasime Lilli suust aeg-ajalt kuulma üht poisinime – Indrek. Algul see rõõmustas meid, vähemalt mind. Rõõmustas pole vist päris õige sõna – võib-olla et kergelt isegi jahmatas või koguni tegi kadedaks, sest meil kummalgi polnud veel oma austajat. Aimil seepärast, et ta oli väga valiv, minul… Meid oligi juba jõutud sinisukkadena paari panna, ja säärane arvamus oli levinud vähemalt filoloogidest poiste hulgas.
Lillikesel oli edaspidi süda lausa peopesal. Nii teadsime alati kõike, mida too Indrek tema kohta ütles või kus nad kohtusid ja kuidas poiss teda kutsub; ning me saime esimestena kuulda suurt saladust, et koolivaheajal on Indrek Lillikese oma vanemate juurde Tõstamaale külla kutsunud. Ainuke asi – me polnud veel kumbki Indrekut näost näkku näinud.
Edasi läks asi tudenglikku rada – ühel päeval hakkas Lillike meile vihjamisi kurtma, et tal pole Indrekuga kusagil kahekesi olla. No me siis ükskord jätsime oma toa terveks õhtuks neile kahele ja kõndisime Aimiga Toomel ringi – kaks peigmeheta filoloogiplikat, kaks külmetavat tudengit. Ja tulime kolme tunni pärast koju, leidmata seal endi kergenduseks kedagi eest.
Pärast seda Lilli lausa säras. Me nokkisime teda ettevaatlikult, sõbralikult. Ja Lillike valas aina õli tulle, hakates üles lugema, kui mitu korda ta on juba Indrekuga maganud. Selgus, et neid kohti oli mujalgi võimalik leida. Millele järgnes tema kindel kuulutus, et tema ei kujuta oma elu ilma Indrekuta enam ettegi.
Märtsis läks asi juba tõsiseks – Lilli teatas ühel päeval, et ta on rase, aga et Indrek ei taha lapsest midagi kuulda; ta nuttis meie nähes ja kuulutas seejärel, et ta tahab ülikoolist ära minna ja õmblusvabrikus tööle hakata ja lapse endale jätta ning teda üksi kasvatama hakata, vannutades meid seejärel, et me seda kellelegikellelegi ei räägiks. Muidu… muidu hakkab meil mõlemal parem, kirjutav käsi kärbuma! Ausõna, selline oli Lillikese mana – ja mulle meenusid minu mustad mootorratturid ning judin kihutas üle terve keha.
Siis kadus tüdruk äkitselt mitmeks päevaks ära. Me olime ärevuses, ei teadnud teda kusagilt otsida. Nädala pärast ilmus ta välja ja teatas lihtsalt, et käis aborti tegemas. Meie roll Aimiga oli taas olla halastusõed. Seekord lohutasime ja silitasime ning kaisutasime teda juba mõlemad, siis jootsime talle rahustavat teed ja panime ta magama; pärast istusime kahekesi intri köögis ja tõotasime, et me enam eales ei noki teda ega nimeta ka Halliks Luigekeseks. Ja see oli üks vahvamaid Aimiga üks olemisi.
Sealsamas vist tuli meil mõte, et peame selle Indreku üles otsima, ta meie tütarlastekohtu ette tooma. Meile ei tundunud isegi siis veel imelik, et Indrek polnud kordagi meie nähes Lillil külas käinud ja et Lillile helistati haruharva.
Too Indrek ei osutunud üldse selliseks, nagu me olime arvanud. Ta õppis bioloogiat, oli lühinägelik ja kandis tugevaid prille, ta oli linnukaitseala töötaja poeg, aga mitte Tõstamaalt, vaid Saaremaalt ning kavatses kaljukindlalt spetsialiseeruda ornitoloogiale. Ta jättis ujeda, isegi kohkunud poisikese mulje. See ülekuulamine nägi nii välja, et me seisime kahel pool seda poissi, tema istus keset meie tuba ja Aimi muudkui päris halastamatult ning poiss punastas ja kogeles ja vastas. Mina vaikisin ja kuulasin. Mul oli kohe algusest peale selge, kelle juttu tuleb uskuda.
Jah, nad tundvat küll teineteist, sest käivad koos looduskaitseringis ja on koguni ringi juhatuse liikmed, aga… Ühesõnaga, too Indrek vandus jumalakeeli, et midagi niisugust pole nende vahel kunagi olnud, et nad mõnikord istuvad küll kohvikus, kus arutavad neid ringi asju, ja mõnel väljasõidul on nad kah kõrvuti istmel istunud, võib-olla isegi ühest kuumast kruusist teed joonud ja mõnikord on ta aidanud Lillil võileibu ära süüa, kui too on väga pakkunud, aga… ei midagi rohkemat. Isegi mitte suudlemist!
Aimi oli muidugi see, kes Lillikese kohe pärast seda ette võttis.
„Miks sa seda tegid? Miks sa meile valetasid? Sest midagi niisugust pole ju olnud?”
Lilli nuttis ja puges peadpidi patja ja vandus, et kõik on tõsi. Et kõik see oli niikaua, kuni Indrek leidis endale selle teise tüdruku Laura ja nõnda edasi.
Ma kuulasin Lillit ja ma tundsin jälle, et me Aimiga oleme taas milleski süüdi. Kuid milles siis seekord?
Mulle oli juba pärast Indreku lahkumist selge, et Lillikest valdavad luulud, et ta pole vaimselt, noh, päris korras. Kuni selgus, et selle nädala, kui ta ära oli, oligi ta Puiestee tänava raviasutuses sees olnud.
Miski ei aidanud, need luulud jätkasid aeg-ajalt Lillikese külastamist. See sundis meid paljuski teisiti käituma, end igati tagasi hoidma, kokkuvõttes – etendama oma intritoas mingit teist elu.
Lilli näol puutusin esimest korda kokku isiksuse kahestumisega, mis sai mulle selgeks pärast seda, kui ma sattusin juhuslikult ta päevikule. Ma ei salga, et ei suutnud hoiduda mõningaid lehekülgi lugemast. Neid, kus oli juttu minust. Alati on huvitav, aga ka hirmutav näha iseennast teise inimese silme läbi, olgu peale et kergelt skisofreenilise natuuri pilgu läbi.
See oli kummaline ja sugugi mitte poeetikavaene maailm, mida ta kaustik mulle avas. Minust oli kirjutatud üldiselt hästi, ma olin temale emalik natuur, kellesarnasest ta ilmselt puudust tun-dis. Kuid oma parimad, ülistavamad read oli ta pühendanud meie toa kolmandale liikmele – Aimi Saarepuu oli meie Lillikesele tõeline kaunitar, tõeline paleus, peaaegu et naisarmastus. Mul pole enam meeles, kui poeetiliselt ta väljendus Aimi huulte ja rindade ja puusade ja… kohta, aga need read vapustasid mind. Hiljem olen mõelnud, et mitte Aimi, vaid Lilli oli mu tõeline võistleja kujutlusmaailmas. Tas oli sylviaplathilikku visioonsust ja… hulle assotsiatsioone. Kahjuks ei saanud need millekski luulelaadseks ega muuks sääraseks…
Muidugi ei tunnistanud ma kellelegi, et olin Lilli päevikut lugenud. Ma panin selle tagasi ta peidukohta. Ja ka Aimi ei saanud mitte kunagi teada, kes ta tegelikult Halli Luigekese jaoks oli. Las maa ilmas olla koht ka mõnedel saladustel! Kuid tollest Indreku- juhtumist peale hakkasin tõsiselt kartma meie Halli Luigekese edasise saatuse pärast. (Kuid võin siinkohal temast lahkudes ette ruttavalt kinnitada, et midagi hullemat kuni ülikooli lõpuni temaga enam ei juhtunud. Vastupidi…)
Ma ei mõistnud tollal, mis võis küll panna tema kujutlusse õilmitsema sellise kummalise lille? Hiljem leidsin ühest Juhan Liivi käsitlusest justkui võtme – luul ja luule, need polegi ju teineteisest nii kauged nähtused.
Ja ikka veel oli mu parim sõbranna Aimi Saarepuu.
Esimene mõra meie vahele jooksis alles kolmandal kursusel, kui hakkasime ajakirjanduses avaldama oma esimesi luuletusi. Selgus, et suhtumine luulesse ja me luule ise on nii erinev.
Aimi rääkis mulle pidevalt, et luule on tema arvates peaasjalikult sõnadest väljapoole jääv. (Hea küll, sellega olin ma nõus.) Et tema olevat luule tähenduslikkuse vastu, tema nautivat vaid keele kõla, sõnade üksteise suhtes tekkivat juhuslikkust. (Mis äratas minus juba vastulause.) Et see oleks kaalukam, otsisin üles tolle kuulsa Elioti essee ja ütlesin talle:
„Olgu, kui ma esitan sulle täiesti võõras keeles luuletuse ja kui sa ütled, et naudid üksnes selle kõla, siis ma lisan, et see on kokku pandud tolle keele täiesti suvalistest sõnadest. Kas
