puudutas ta suud, ta väikesi rindu. Ka peeglipind oli soe, ehmatavalt soe, selle põletav hõõgus tungis ta kehasse. Ja ta pidi tegema veel ühe väikese sammu. Ta tõstis käsivarre silme ette, nagu püüaks kaitsta silmi peeglikildude eest, mida aga polnudki vaja, sest peeglipind kooldus ja andis järele, nagu oleks see millestki venivast. Sulaklaas ümbrises teda, kuid ei põletanud. Kuid avarduva ruumi ja nähtud uue maailma asemel võttis teda seal vastu pimedus ja see pimedus sulgus ta ümber…
Hulk aastaid hiljem, kui saabusid uued ajad ja häärberit asuti tõsisemalt korrastama ning paralleelselt ka restaureerima, avastati, et see, mida oli peetud häärberisaali seinakaunistuseks, omapäraseks stukkornamendiks, oli tegelikult peegliraam. Aga peegliklaasi selle sees, paksu krohvikihi all ei avastatud. Siiski, viimase krohvikihi alt leiti fresko – pastoraalne stseen lammaste ning noorte neidudega. See fresko tundus restauraatoritele nõnda imelik, sest pärines justkui valest ajastust, et nad pöördusid abi saamiseks pealinna tuntud rokokoo-asjatundja poole.
Too uuris maali ja raputas samuti pead – midagi ei käinud nagu kokku. Ja kunstiteadlane avaldas mõtet, et see maal on määratud midagi varjama. Nõnda oligi. Sest kui ta juhtus juhuslikult koputama vastu seina, kuulis ta kumedat vastust. Pildiraami, see tähendab algselt peegliraami taga peitus ilmselt seinaõõnsus.
Mingi seitsmes meel ütles kunstiteadlasele, et see pole lihtsalt tühimik. Ja ta otsustas igaks juhuks täita kummalise orva kipsiga. Kips täitis orva, tardus. Nüüd võis tühimiku avada.
Seal oli peidus naisekuju, haruldaselt täiuslik noore naise kuju, kelle nägu varjas selle ette tõstetud käsi. Nagu kardaks too seal seinasügavuses midagi varitsevat. Ja imelik, et ta jäi seljaga saali poole. Kuju oli ümbritsetud klaasja kilega, mis aga väga kergesti lahti tuli. Milleski meenutas see kunsti teadlasele Amandus Adamsoni tuntud skulptuuri „Äreval ootel”, ainult et käsivars varjas peaaegu tervet nägu. Ometi oli võimalik öelda, et modell on olnud haruldaselt kaunis.
Asjaosalised ei püüdnudki määrata kuju vanust, sest see polnud ju sündinud tavalisel moel. Aga ometi tuli öelda midagi ta autori kohta. Ja kui kuju viimaks Kadrioru kunstimuuseumisse Weizenbergi ja Adamsoni samalaadsete tööde vahele paigutati, siis hakkas seda ehtima vaskplaat sõnadega „Tundmatu 19. sajandi skulptor” ja allpool kuju nimi „ADELE”.
Ent kõnekeeles läks käiku lihtsam versioon – seda naisekuju hakati kutsuma Melliste mõisahoone Venuseks.
Aastaid hiljem seda lugu üle lugedes hakkasin imestama paari veidra kokkulangemise üle. Esiteks selle üle, et ma olin paruni laste arvuks valinud just nimelt viis – neli tütart ja üks poeg. See langes ühte viimase Vene keisri, õnnetu Nikolai II laste arvuga. Aga tegu ei saanud olla alateadvuse põhjast võetuga – loo kirjutamise ajal ei teadnud ma Nikolai II ega ta pere saatusest midagi konkreetset. Koolis oli korraks vaid vilksatanud see nimi – ja kindlasti mingis negatiivses kontekstis. Kogu teadmine tuli tunduvalt hiljem – Sokolovi, Radzinski ja teiste kaudu. Kas tõesti oli tegu lihtsalt kokkulangemisega, millest kirjanduslugu on ju üsna tulvil? Ei usu! Ehk oli tegu üleüldise informatsioonipangaga, kust me saame oma malle ja skeeme, kust pärinevad me kõige põnevamad ideed ja mõtted? Aga sellest ehk hiljem. Lisaks muidugi veel ka see paralleel, et tsaari noorima tütre Anastassia kohta arvati ju ka, et tal õnnestus vältida oma perekonna teiste liikmete saatust. Mis on kindlasti ilus ja lohutav legend, sobides rohkem kirjanduse kui elu jaoks. Ja kõigist vastava ala spetside pingutusest hoolimata pole see kinnitust saanud. Kuid maailm ju vajab oma julmuste kõrvale just sedalaadi lohutusi…
Minu Adele, tema vähemalt ei kadunud teadmatusse! Mis nimedesse puutub, siis leidsin neidki – kuidas nüüd väljenduda – mitmelt poolt üles. (Mis on muidugi minu enda meelevaldsus!) Esimesena muidugi Adele ja kahes muusikateoses järgemööda – algul kerglasema kangelannana Straussi „Nahkhiires” ja siis pisut teistsuguses kehastuses Weberi „Nõidkütis”. Ent mõlemad on ju saksalikud teosed. Muide, ka nimi Max esines samuti Weberil. Muidugi, postisarve häält ei olnud ma mitte kunagi tegelikkuses kuulnud, olin sellest üksnes lugenud. Esimest korda juhtusin seda kuulma alles Mahleri 3. sümfoonias. Kuid „Mõisapreilit” kirjutades, nagu ma ütlesin, polnud ma veel ühegi tõelise helilooja muusikat kuulnud. Viimane avastus oli muidugi see, et tegin kindlaks Nikolai Lenau luuletuse, mida Adele loeb, ja selle, et Hugo Wolf on selle romansiks kirjutanud. (Küllap ma kirjutasin sõnad maha mõnest Koidula riiuli raamatust, neist ise väga aru saamata!) Aga ma pole seda romanssi kunagi kuulnud. Kuid huvitav oleks. Või poleks siiski vaja – minu jaoks laulab Adele seda oma kurval ja hardal tütarlapsehäälel, oma tundmatul viisil, mida mina poleks nagunii suuteline nootidena üles kirjutama.
Vaid korra kõhklesin, kas mitte arvutit sisse lülitada. Teel sadamast koju, mõnusalt vastu taksopolstrit nõjatudes oli mul peas vilksatanud üks mõte või õieti väike süžeekäik, mis võib ju niisama kiiresti mõttest hajuda, kui oli ilmunudki. See vääriks ehk ülesklõpsutamist. Aga las olla. Ehk püsib niigi meeles. Olin ju teinud otsuse, et tänane päev pole kirjutamise jaoks. Et see on vaid mõtete ja meenutuste päev. Et miski ega keegi ei tohi mind seejuures segada. Pealegi, arvuti on ju samuti aken välismaailma – ja veel missugune aken! Kes ütleb, et ma ei satu seal mõnel veebilehel lugema, mida tänane päev on maailmale toonud. Ja kuna minuski on varjul teatud annus uudishimu, ehkki ma end sellest, nagu öeldud, peaaegu terveks olen ravinud, võiksin seejärel hakata uurima mingeid vastu kajasid ja nõnda sattuda hoopis valele lainele.
Niisamuti pole mul mõtteski, et see kahekõne ise endaga peaks kuhugi jäädvustuma. See veel puutuks, see lõhnaks mingisuguse kunstilise autobiograafia järele. Aga selleks on nagu varavõitu! Ja üleskirjutatud või lindile võetud tekst polegi ju õige kahekõne iseendaga. Sest ainult mõtteruumis asetleidev on kõige täielikum, just sellisele kahekõnele on omane eriline kiirus, nüansi rikkus ning teravus, millest tubli pool kohe kaob, kui vaid üritad seda kuuldavateks või loetavateks sõnadeks muuta. Mis puutub arvutisse, sellesse kirjaniku moodsasse abimehesse, siis tundub mulle, aga võib-olla ainult minule, et päris erapooletu ja käsutäitlik see masin siiski olla ei taha. Arvutil, sel pooltargal olevusel näib olevat mingi enda-olek. Või pisut enamatki – ta on välisilma varjatud silm, selle spioon, mis töötab ehk ka teispidisel režiimil, see tähendab seestpoolt väljapoole. Miks mitte? Sest ma olen vahel tundnud, kuidas ta mõnikord mu ootamatutele mõtetele reageerib, kuidas ta heidab mulle ekraanile ruudustikke, oma arusaamatuid küsimusi ja nõudeid, et ma näiteks mõnest äsjasest lausest loobuksin – või muidu ta kustutab kogu mu teksti ära. Veelgi enam – ma olen teda tabanud selgelt kadeduselt. Olen küll ennast veennud, et see on lihtsalt üks mu uitmõtteid, aga lahti sellest imelikust kahtlusest pole ma saanud. Millalgi see järjest targenev masina maailm meie vastu ju tõuseb, kui uskuda Asimovit või mõnda teist. Aga see pole praegu oluline.
Nii et – jätan tumeda lina arvutiekraanile ette; nõnda ei pea ta piinlikkust tundma, kui ma siin veel mõnda aega alasti ringi liigun.
TEINE OSA
KÕLAD JA EBAKÕLAD
MENTOR
Just nõnda, kõlad ja ebakõlad, nende kahe vastandliku sõnaga kokkuvõetult võiks kõlada mu Tartu-aastate kvintessents. Ja polekski nagu põhjust millekski rohkemaks, kui mul poleks siiski soovi mõnel sündmusel, mõnel inimesel peatuda. Aga esmalt üldist laadi otsustused.
See linn ei võtnud mind omaks.
Rääkigu teised oma tudengiaegadest, mida nemad tahavad, ja öelgu pealegi, et need olid elu parimad aastad – igaühel oma Tartu. Minu suhe selle linnaga on siiani vastakas. Või ei tabanud ma ära tema olemust, tema vastuvõtlikkuselainet? Sest linna sügavat vaimsust ei sea ma ju kuidagi kahtluse alla. (Või on asi selles, et kui su ootused millegi suhtes on liiga suured ja kui oodatu ei suuda neid sinu meelest täita, siis sa nagu pettud kogu eluks ja miski ei pühi seda pettumust minema!)
Niisiis,
