style="font-size:15px;"> Ning äkki ma teadsin, et mu tollane halvasoov oli täide läinud. Ma olin selgust saanud võimest, mis peitus minus, mis oli vanem kui mina, ulatudes minuni ehk üsna kaugelt, mõnelt naiselt, kes oli elanud mitusada aastat enne mind ja oli minuga seotud päritoluketi kaudu! Ma olin senini seda võimet endas vaid kahtlustanud, pidanud mingiks visiooniks – seda karmi naisenägu, kes ilmus mulle vahetevahel unenägudes! Aga selgus, et ta oli minus ole-mas – käskiva ja karistavana! Selsamal hetkel, kui ma seda mõistsin, täitis mind õudus – ma ei oleks pidanud nõnda soovima, isegi mitte pärast sellist juhtumit, ma poleks pidanud midagi säärast soovima! Ja enne kui mu pliiats puudutas luulekogu puhast tiitellehte, olin endale tõotanud, et midagi taolist enam mitte kunagi ei kordu…
Ma ei võinud enam oma meeliskluses kauem viivitada – juba niigi oli paus pikaks veninud. Pidin midagi kirjutama sinna raamatusse, mis polnud ju minu, vaid nende kahe oma. Ja ma kirjutasin esimese vihvatuse, mis mulle pähe tuli:
Kõik lahtub,
kõik unub,
iseendasse vajub;
vaid hing
see valub ja tuikab,
kui mäletaks tema
Ma ei osutanud nende ridadega justkui millelegi, aga kui ma kirjutatule hiljem mõtlesin, nagu on minu komme, siis hoomasin, et olin siiski tahtnud märku anda ühest kindlast sündmusest. Kuid mees ju polnud mind ära tundnud! Niisiis olid need sõnad kasutud! Või kust ma võisin selles nii kindel olla!
Proua luges mu spontaanselt sündinud read sealsamas läbi, see võttis tal pisut aega, samuti mõistmine, et need olid just nüüdsama sündinud – ja siis vaatas ta mulle kirjeldamatu tänulikkusega otsa, nagu oleksin vaistlikult tabanud midagi olulist temas endas. Võib-olla tõesti, sõnadel on võime sobida paljudeks tunnetusteks. Ma ju ei teadnud nende tutvumise lugu. Ja inimeste kohtumiste ning ühtejäämiste lood on üldse nii erinevad ja kummalised.
Siis kohe nad lahkusid. See mees ja ta naine, pigem küll vigase mehe hooldaja kui ta abikaasa.
Aga ma ei saanud selle vastu, et mu keha võpatas mõni hetk hiljem, kui nad olid uksest väljunud; ta mäletas kui elusloom kõike temaga toimepandut veel nüüdki.
Näe, öeldi mulle sisimas, seal läheb longates mees, kes tegi sind naiseks… Midagi pole enam võimalik muuta, igasugune kahetsus on rumal ja asjatu!
Kas ma pidin talle tõesti tänulik olema? Jah, ta tegi seda vägivaldselt, aga siiski sama valuliselt, nagu seda oleks teinud mõni teine, hilisem mees. Imelik mõte, eks! Midagi olulist mu elus oli ta ju ometi korda saatnud! Kuigi, kas selline asi peaks väärima meie, naiste mingit tänutunnet!
Aga võib-olla oleksin veel seitse, kaheksa, kümme aastat viibinud teatud teadmatuses oma kehast ja üleüldse kõigest sellest, mille eest mind nii vara mu eedenist välja aeti, samal ajal kui kõik mu eakaaslased võisid seal edasi viibida ja mängida ja meeliskleda…
Ma püüdsin ennast hiljem ümber veenda. Et võib-olla polnud mu visioon tõene, et too mees võis end vigastada kuidagi muul moel, et tegu võis olla palju hilisema õnnetusega ja nõnda edasi. Ja see läks mul peaaegu korda, kuid vaid mõneks ajaks…
Jah, nõnda küll. Ma teadsin nüüd, et suudan andestada tollele vigase käega mehele tema naise ja ta laste nimel – ma lootsin, et need on tal tõesti olemas, sest selleks ta ju ära võeti! –, aga mul ei õnnestu enda poole saada üht kolmeteistaastast meelespealillelises kleidis tüdrukut, kes seisab ikka veel ühe jaanitule kuumas tuhas ja on otsustanud kätte maksta kogu maailma mehelikkusele.
Aga tulgem veel kord tagasi samasse suvesse.
Nädal või pisut hiljem juhtus minuga uus õnnetus, nagu poleks selle õnnetu suve õnnetuste arv veel täis.
Ma läksin millegipärast mõisa vanasse tõllakuuri, milles polnud ühtki vankrit, veel vähem tõllajäänust, mille katuski oli ühest otsast sisse langenud. (Tõllakuur, rattad, ära siit – võib-olla sundisid need sõnad või mõisted mind sinna sisse astuma, mõtlen ma nüüd.) Seal sees oli vähe valgust, üks põrandalaud oli üles tulnud ja teistpidi pöördunud – ja suur neljakandiline sepisnael tungis mu jalalabast läbi ning naelutas mind paigale. See oli vana ja rohmakas nael. Ta oli valmis taotud mõisaajal, kuid ta rooste pärines hilisemast ajast. Võimalik, et kõik minus polnud veel saavutanud loodetud tasakaalu ja seepärast too alateadlik ringikäimine ja sinna otsa säärane õnnetus.
Sealt, verise ja minestuse lävel olevana leidis mu Urmas, kel oli lapsest peale haruldane anne mu järel luurata ja alati teada, kus ma asun. Sel korral ta päästis mu.
Sest tema oli see, kes saastase vere mu jalast välja imes, teelehtedest kompressi peale pani ja oma särgist käristatud siiluga jala kinni sidus. Ma poleks ühelt endavanuselt poisinagalt midagi säärast oodanud. Ning mis veel olulisem – Urmas ei rääkinud juhtunust hiljem mitte kellelegi. Kuivõrd mul õnnestus oma kerget liipamist Koidula eest varjata. Sest eks ta olnud kogu aeg hajameelne, endas kinni. See hetk, kui Urmas kummardus mu labajala kohale ja ta suu puudutas seda, oli meie üks suuremaid kokkukuulumisi. Nii lapsepõlves kui ka elus üldse. Nüüdseks oleme teineteisest üsna kaugeks jäänud.
Kuid see juhtum, see valuga kinnistatud ühtekuuluvus ei takistanud tal pärast mu jala kinnisidumist mulle näkku paiskamast teadmist, mida ta oli ilmselt juba tükk aega endas kandnud. Imelik, et ta valis selleks just säärase hetke!
„Eike, sa polegi mu pärisõde!” ütles ta nägu üles minu poole pöörates.
„Kes siis?!” hüüatasin ahastades, nagu oleks ta mult ära võtnud mu lapsepõlve viimase lemmikeseme. Ja siis lausus ta justkui vastutahtmist kõige õnnetumad sõnad, mida ta üldse võimeline oli lausuma:
„Koidula pole sinu ema. Seda räägivad kõik! Kas sina siis ise seda veel ei aimanud! Kas sa pole siis mõelnud selle peale, et ühel naisel ei saa aasta jooksul olla kaht last. Mõtle ise, sinu sünnipäev on augustis ja mina olen sündinud kahekümne üheksandal detsembril! Ah!”
Tal oli õigus! Mu maailm, milles veel mõni asi paigas oli olnud, varises nüüd täielikult kokku…
Nii et alles tollest hetkest peale muutusid nood kaks, keda olin pidanud oma tõelisteks vanemaiks, lihtsalt Koidulaks ja Kaljuks. Aga Urmas jäi ikka temaks edasi.
Ja kuidas ma seda teadasaamist ka unustada ja olematuks muuta ei püüdnud, valu oli ta minusse jäädvustanud. Polnud midagi sama tugevat, mis selle sealt minema pühiks. Nii nagu valu oli hiljaaegu minusse jäädvustanud ühe teise sündmuse. Need mõlemad jäid sellest suvest peale minu ainuomadeks ja mõjutasid mind pidevalt, ilma et ma sellest iga kord arugi oleks saanud.
Lonkasin sel suvel üleüldse palju ringi. Mõningaid kohti pargis ma vaistlikult vältisin. Tagapargis lehtlavaremeid. Ja eespargis kohta, kus oli olnud tantsuplats. (Selle laudkate oli varsti pärast jaanituld üles võetud ja nii oli sinna alles jäänud vaid üks äratrambitud sõõr.) Kõige rohkem armastasin neil tiheneva pimedusega augustiõhtuil istuda kusagil mõisajärve ääres ja vaadata veele. Märkasin, kuidas loojanguvalgus mängis sellel, märkasin puuvarje, mis justkui küünitasid kahelt poolt järve suunas ja said lõpuks keskel kokku. Mõnikord viirastus mulle mööda järvepinda liginev luigekujuline paat. Keegi istus selles paadis. Aga ta ei jõudnud kunagi minuni. Ma ei tea, kust ma võtsin selle nägemuse Lohengrinist. Mõnikord kuulsin üht lauljat. Hääl oli noor, katkev, see peitis end põõsastikus, kuid põgenes kohe mu eest, kui läksin teda otsima…
Alles
