mees, ka veel korvikesi. Kui mitte kepi, siis korvikese oleksin pidanud kindlasti ostma! Kuidas ma seda ekskursiooni ja Siguldat edaspidi muidu mäletada suudan!
Aga… nagu oleks sellest kurvast legendist veel vähe – teispool Valgat toimus me bussiga liiklusõnnetus. Vastutulev veoauto riivas bussikülge, buss hakkas vingerdama ja libises viimaks kraavi. Õnneks oli selleks hetkeks hoog juba väike. Õpilased said vaid väiksemaid muhke ja põrutusi, aga kuna mina istusin akna all ja just see aken purunes, siis riivas üks klaasikild mu kaela ja kriimustas seda. Mu taskurätt oli verine, ja õpetaja Luule sidus bussi esmaabikastikesest pärit sidemega mu kaela kinni ja lohutas jälle mind nagu üks varasemgi kord. Hea, et nägu terveks jäi! mõtlesin endamisi, kui kael kipitas ja ma pidin seda kogu aeg katsuma. Aga kodus oli Koidula endast lausa väljas ja tänitas, mis kõik oleks võinud juhtuda, ning ütles midagi krõbedat ka õpetaja Luule kohta, kuigi tema polnud ju milleski süüdi…
Aga sel õnnelikul õnnetusel oli oma hoiatus. Tookord ma muidugi veel ei teadnud, et elu saadab meile mõnikord teateid ja vihjeid olematuist ja juhtumata asjust. Ent kuidas ma oleksin võinud arvata, et Mai Roosi lugu märgib kõigi meie tüdrukute hulgast ära just minu…
Kõik juhtus umbes kuu aega hiljem ja pisut teisel moel, aga tegelikult selsamal põhjusel… Isegi rätik oli olemas.
Ilmselt olen siiski sündinud Neitsi märgi all, kuigi mu passis seisab sünnikuupäevana neljas august. Kust muidu mu häbelikkus, millest ma mõnikord kohe kuidagi üle ei saa. Kuigi läks nii, et ma ei jõudnudki seda naistele looduse poolt tasuta jagatud kingitust (või hoopis tülikust?) kuigi kaua endaga kanda. Võib-olla oli ka see mu saatus. Õnnetuseks ei oska ma seda kaotust nii pika aja takka ka enam pidada.
Mõnikord olen mõelnud, nagu vist paljudki tänased naised, aga küllap kõigi aegade naised – et oleksin pidanud sündima teisel ajastul, mingi igavama elu jaoks. Teine mõte – ma oleksin võinud nunnaks saada. See poleks üldse paha variant olnud. Oleksin olnud kättesaamatu kogu sellele meeste-maailmale.
Vett oli põrandale nirgunud, katsusin oma keha veel siit ja sealt, nagu soovides ühest või teisest voldist vabaneda, ning noogutasin siis peeglisolijale. Kellele ma siis nüüd õieti naeratan? küsisin endalt samas – kas tõesti iseendale? Nojah, oma teisele minale, keda võiks ju ka mõne teise nimega kutsuda, ja sõnan:” Noh, eks ta ole!” Ja tema noogutas mulle väikese, imeväikese viivituse järel vastu.
Järsku meenus mulle kunagi loetud tarkus, et peeglisse ei tohiks järgemööda üle poole tunni vaadata, et peegel võtab pikkamisi midagi sinust endasse ega mõtlegi seda tagastada. Ja selle suudab sealt kätte saada keegi, kes valdab teatud oskusi. Niisiis, me peegelpildid polegi päriselt meie omad. Ah, kõigest sest olen ma ju üritanud kirjutada. Jah, ühes „Peegli” nimelises metafüüsilises novellis, mida ma pole söandanud kusagil ära trükkida.
Heitsin veel ühe pilgu. Ning peegli-teisik noogutas mulle jälle imeväikese viivituse järel – jah, nii see just on. Ning ta lubas mul selle päeva sisse astuda.
EEDENI LÕPP
Eedenis, nagu me hästi teame, nagu teadis Milton ja on teadnud veel paljud kirjanikud, ei ole võimalik kuigi kaua viibida. Nõnda pidid ka Aadam ja Eevagi sealt lahkuma. Igaühes meist on oma eeden. Mis tähendab, et lapsepõlve süütu aeg saab ükskord otsa, mõnel varem, mõnel hiljem, kuid mitte kunagi kõigil ühel ajal.
Minu eeden lõppes ootamatult sel 1962. aasta jaaniõhtul, mil-lest mul on raske algusest lõpuni rääkida. Aga ma üritan…
Võib-olla peaksin siiski alustama kaugemalt.
Tol kevadisel poolaastal olime koolis õppinud tantsimist. Ikka õpetaja Luule innustusel, kes oli kõige uue ja huvitava eestvedaja me koolis sellest peale, kui ta meile tuli. Ta hakkas meile koolimaja suures saalis, kus kunagi peeglite ees tantsisid paruni külalised, õpetama lihtsamaid tantse nagu valss ja fokstrott. See oli nõnda põnev – tantsida peeglite vaateväljas ja seda ise peaaegu näha. Muidugi oli õpetaja teinud valiku ka poiste hulgas. Kellegagi koos tantsida oli põnev, selles ligiduses ja teineteisest kinnihoidmises oli kui saladus, mida poleks osanud aimatagi.
Ja justkui kõige selle järjeks ehitati juuni algul Melliste parki tantsuplats, mis oli mõeldud jaaniõhtu tarvis; see jäi võrkpalliplatsi lähedusse, ümberringi metsikuks kasvanud jaapani sirelid ja jasmiini põõsad, kunagise Melliste ilupargi asukad, mis moodustasid jaanipäeva aegu kui lõhnava ringi. Ja tulevasel jaanitule kohal, sealt mõnikümmend sammu häärberi poole õitses ning lõhnas valge ristik, mille saatuseks oli trambitud saada.
Just sinna, kunagisele mõisa peahoone esisele platsile kuhjati paar päeva enne jaaniõhtut mitu koormat palginotte, pinde, lisaks väljajuuritud kände ning ärasõidetud autokumme. Püramiid sai kõrge, tuli pidi tulema vägev.
Terve see päev oli minu jaoks üksainus ootus. Ma ei saanud kusagil asu. Panin juba varakult selga kleidi, mille Koidula oli mulle õmmelnud. See oli meelespealilleline ja liibus mu keha ümber usalduslikult ning hellalt ja ma tundsin ennast suurepäraselt. Kleit andis mulle enesekindlust juurde. Ja esimest korda kandsin rinnahoidjat. Jalas olid mul valged sokid ja madalad pruunid kingad, kaelas taevasinine gaasrätik.
Siis lõpuks hakkas päev looja minema. Ta kiired ulatusid pargitagustelt väljadelt pargipuude vahele, need läbisid puuvahesid kui taevased mõõgad. Aegamööda hakkaski kogunema inimesi. Ma jäin teistest eemal seisma, ei söandanud kohe ühineda meie tüdrukute sosistava pundiga, ehkki nad saatsid mulle kutsuvaid pilke.
Seisin, teades, et varsti nüüd juhtub midagi, et keegi peab mind kindlasti märkama ja tantsima võtma. Aga ma ei mõelnud selle kellegi all oma klassi poisse, kellega olime tantsutunnis kokku pan-dud. Minu tantsulekutsuja pidi olema kusagilt mujalt, kaugelt, nagu oli olnud Mai Roosi kavaler. (Kas ma just nõnda mõtlesin, selles pole ma kindel, aga midagi sellesuunalist igatahes!)
Rahvast tuli üha rohkem. Vahepeal oligi tuli süüdatud; selle soojus ja valgus ulatus isegi tantsuplatsile. Nii oligi mõeldud. Põõsastes, tulest eemal käis mingi sahistav tegevus, kuuldus summutatud hüüdeid ja naiste naeru. Ilmselt joodi seal õlut või midagi kangemat. Hulk autosid seisis suurte tammede all, kohas, kus ma mõnikord üksinda lugemas olin käinud. Ja sealsamas vist müüdi õlut ning suupistet. See, et piduõhtu minu pargi omaetteolemist häirib, oli paratamatu ja ette teada. Kuid nii ilusa sündmuse nimel olin valmis suuremakski ohvriks.
Koidulat, jumal tänatud, polnud näha. See-eest vilksatas mitmel korral Kalju selg ja läikiv otsmik. Kuid ta oli hõivatud mingitest oma sõpradest. Ka Luule Iherit võis üsna tema lähedal märgata, aga tantsijate hulgas ma neid hiljem küll ei näinud.
Külalisi tundus olevat ka kaugemalt, siin-seal vilksatas lausa võõraid nägusid. Aegamööda moodustus inimestest uhiuue tantsuplatsi ümber pidev, mitmekordne ring. Ja külakapell hakkaski mängima. Seisin nüüd teiste taga, häbenesin veidi oma pikkust, sest olin selle kevadega veelgi kasvanud. Mõtlesin – kes mind küll siin märkab, võib-olla peaksin nihkuma esimesse ritta.
Siis, ootamatult oli mu ees keegi poiss. Nägin kõigepealt ta sandalette, siis alles ta tumedaid pükse ja valget, lahtise kaelusega särki. Ja siis kitsast, erutunud nägu, millele lõkketuli oma punakaid varje heitis. Ja peaaegu kohe tundsin ta higiseid peopesi enda omas ning ebalevat kätt oma seljal.
Me tammusime kuidagi selle loo maha. Alles pärast seda taipasin, et minu partneril oli olnud rohkem südikust kui tantsuoskust.
„Ma tean teid,” ütles ta kohe tantsu algul. „Te olete õpetajate tütar.”
Mina teda
