üle tema kõhnukese õla nägin ma esimest korda neid noormehi – ja mingi põnevusejutt jooksis läbi minu. Sest nad olid nii poosekad, kõik kolm mootorratturi nahksetes tagides. Naersid ja olid kuidagi ülbitsevad. Nagu ikka suured poisid. Aga kuidagi teistmoodi, iseendas väga veendunud.
Tükk aega seisid nad teises platsiservas, vaatlesid tantsijaid ja tegid valjult, naeru saatel märkusi ühe või teise tantsija aadressil. Siis liikusid minu poole, möödusid minust, mind peaaegu riivates.Sel hetkel tundsin neist levivat tugevat alkoholilõhna. Äkki vaatas üks neist minu poole, seisatas hetke ja kui edasi läks, lausus, nii et ma seda kuulsin: „See!”
Toosama noormees tuligi mind kohe järgmise loo alguses tantsima võtma. Midagi oli sellest hetkest peale viga, kui ta mulle hooletult kummardas. Sain sest kohe aru, aga mind polnud keegi õpetanud tantsust keelduma. Ta käehaare oli kuidagi liiga tugev, ta oli üleni kuidagi pingul. Ja ehkki ta tantsis hästi, nagu ma nüüd, hiljemgi veel mäletan, olin ma ta käte vahel nagu nukk, kellega võib kõike ette võtta. Ja see tema pilk!
Ta oli minust, kes ma pidasin ennast nüüdsest pikaks tüdrukuks, veel peajagu pikem. Tantsu ajal me rääkisime vähe – tal oli vaja vaid teada, kas olen siinne või kohalesõitnud. Ja veel oli mul selline tunne, et… tantsimine teda üldse ei huvitanud. Igatahes polnud selles võõra poisi tõsidust ja kohmakust, vaid seesama võõrus, mis esimesest hetkest peale.
Ja mul on meeles kogu me jutuajamine, kui ta viis mu oma kahe kaaslase juurde ja tutvustas nendele kui siinset „mõisapreilit, kes on…” Lõppu ma ei kuulnud. Aga nad naersid jälle kõik koos.
Äkki sugenes kusagilt pudel punast nalivkat. Algul rüüpasid nad seda ise. Pärast pakuti ka mulle. Lihtsameelne, kõigeusalduslik, nagu ma tollal olin ja olen ehk veel praegugi, võtsin ma pudeli vastu. (Ma arvan, et mitte selle pudeli!) Ehkki keegi nagu keelas pudelit suule tõstmast. Nagu mitmeid kordi ses pargis, seal Valges majas, mis helendas eemal – Eike, sa ei tohi! –, tundsin ma, et tohin ja isegi pean sellest keelust üle astuma. Ma tõstsin pudeli suule, esimest korda elus nõndamoodi. Ma ju pidin näitama, et olen nendega võrdne! Just tol hetkel kergitas kellegi neist käsi pudelipõhja – ja ma tegin veel tahtmatult paar liigset lonksu ning kukkusin kohe läkastama. Ja nad naersid jälle, aga kuidagi teistmoodi, mingi hasardiga hääles…
Mul hakkas kiiresti paha. Vaatasin ahastades ringi, pidin nende võõraste noormeeste juurest eemale saama! Omade juurde. Aga ma ei näinud ühtki tuttavat nägu vaateulatuses, kellele oleksin saanud pilgu kui päästerõnga heita. Ilma selleta oli nende juurest ju võimatu lahkuda. Pealegi seisid nad nüüd kolmekesi tihedasti mu ümber, mind kõigi eest varjates. Ja siis, mäletan, võtsid nad mul ümbert kinni ning talutasid eemale nagu lambukese. Ning ma lasin sel sündida, sest minus polnud enam tahtejõuraasugi. Juba mõne sammu järel neelas hämarik meid. Keegi polnud seda väikest juhtumit tähelegi pannud…
Ma ärkasin ilmselt mitu tundi hiljem. Küllap nalivka sisse olipuistatud unerohtu. Ärkasin ja tundsin ära oma lähema ümbruse – see oli too hüljatud rotund pargi tagaosas. Kunagi ehk ilus ja meeldiv kohake. Ma olin sealt mööda käinud, meelisklenud teistest aegadest ja neljast mõisapreilist, aga polnud kordagi sellele platvormile astunud. Nüüd olin justkui üks neist mõisapreilidest. Ja polnud tegelikult üldse.
Sest mu mõlemad käed olid rotundi ringserva sambajäänuste külge seotud. Ja nood kolm istusid rotundi ringserval ning olid oodanud seda hetke. Aga nad ei kõlgutanud jalgu ega naernud, vaid vaikisid. Nad ei saanudki naerda ega rääkida, sest neil olid nüüd mootorratturikiivrid peas ja kindad käes. (Sellest ajast peale on niisugused kiivrid mulle anonüümse kurjuse ja millegi ebaloomuliku, peaaegu saatanliku kehastuseks. Ja ma ei salli ka nahkkindaid.)
Sain aru nende oleku järgi, et nad olid kaua ja kannatlikult mu virgumist oodanud.
Tundsin, et mul on külm. Ümberringi oli kõik võimatult vaikne – ei inimhääli ega lindude omi. Hakkas juba hahetama. Tahtsin end liigutada, kuid ei saanud. Siis märkasin, et mu sokid ja kingad olid jalast ära võetud. Ja miski oli veel puudu. Mu püksikud. Ja ka rinnahoidja. Sellest siis ka külm tunne. Näinud, et ma ärkasin, tõstis üks neist mu ihuasjad kindas käe sõrmede vahel hoides üles ja lehvitas kergelt. Mind läbis jubedus; ma ei olnud nii naiivne, et ma poleks teadnud, mis nüüd järgneb – õpetaja Luule oli mulle rohkemgi rääkinud kui vaid naise füsioloogiast. Ja midagi olin ka ise kirjandusest teada saanud. Ka oli Luule rääkinud naissoo pidevast Jälitajast. Ja kus ta, Luule, oli nüüd!? Niisiis teadsin umbkaudu, mis minuga edasi juhtuma hakkab. Aga mu suu oli veel vaba ja sealt pääses lagedale mingi ebamäärane häälitsus. See polnud ei imestus ega küsimus ega hirmuavaldus, see oli lihtsalt tähenduseta hüüatus.
„M-i-is…!”
Mille peale too, kel olid mu ihuasjad käes, astus mu juurde, tõmbas kindad käest, harutas paari osava liigutusega mul ilu rätiku kaela ümbert lahti ja toppis selle, nagu teeks ta seda teab mitmendat korda, mulle suhu. Ja ma pidin laskma sel sündida. Kõik mu järgnevad häälitsused sumbusid juba sellesse troppi.
Tema oli ka esimene, kes mu kallale asus, surudes mu põlved laiali. Just sel hetkel tuli mul meelde vana Matilda hoiatus, kuid juba oli hilja. Siis asus too esimene mu jalge vahele ja ta nahktagi metallist pandlad puutusid hoolimatult mu külmetavaid, kuid helli reisi. Ja ma tundsin ära minuga tantsinu käed, mis mu puusi pigistasid ja muljusid. (Need jäljed jäid sinna mitmeks kuuks!) Ta võis ju oma nägu varjata selle kiivriga, kuid neid karme käsi ja oma kasvu ei olnud tal võimalik varjata.
Ja siis kohe sain esimest korda elus tunda, mida tõeliselt tähendab olla sündinud tüdrukuks. Kõike järgnevat nägin kui tummfilmis, justkui kõrvalt.
See esimene, ta oli tõesti ses asjas vilunud, ütlen oma hilisema elukogemuse kõrguselt. Ta polnud kannatamatu poisikeselik asja äraajaja. Esmalt tegi ta mind sealtkohast märjaks. Küllap iseenda küljest. Alles siis tungis ta aeglaselt, mõnuga minusse. Mind… ah, mind käristati katki… neljaks, kümneks, tuhandeks ribaks… Mu väänlevat, nõustumatut ihu nagu lõiguti ja viiliti tuimal, nüril kombel. Ja kõik muud mõtted ning tundmused kadusid sinna valu sisse, kuni jäi vaid ükskõikne talumine. Seejärel tuli teiste kord, sest nad olid vandunud võrdsed olla.
Tundsin, et vananen sekunditega, et muutun kellekski teiseks, kellekski maanteekraavi naiseks mingist üle-eelmisest elust…
Siis viimaks oli see möödas ja mu käed tehti lahti. Aga need olid nii tuimad, et ma ei suutnud neid suu juurde tõsta, et see segav tropp ära kiskuda ja… karjuda. Kuid kui mu suu oli viimaks vaba, polnud mul enam hääleraasugi. Ma vaid vaatasin pead küljeli keerates, kuidas need mustad koletised kaugenesid ja haihtusid selle uduse hommiku sisse – nagu halva aja viirastused, pea asemel need ümmargused mustad pallid, mille sisemus oli veel äsja olnud täidetud loomalikust ähkimisest.
Kuid veel hetk enne, kui nad olematuks muutusid, ärkas minus see keegi teine, keegi vanem ja palju kogenum naine, keda ma olen sest ajast peale ikka ja jälle endas tundnud, ja tema, mitte mina, kolmeteistkümneaastane tüdruk, saatis neile järele sõnatu sajatuse, millele ma ei oska nüüd, palju aega hiljem anda muid sõnu kui:
„Olge te neetud, mingu teil kõigil kolmel väga-väga halvasti!”
Oli juba üsna valge, kui ma jaanitulepaika jõudsin. Sealgi oli kõik möödas. Tulest olid alles vaid tuhk ja mõned tukid. Astusin midagi mõtlemata oma uutes kingades kuuma tuha sisse ja tundsin kohe, kuidas kingade nahktallad hakkavad kärssama, sest kusagil tuha sees oli tuld veel alles. Ja siis tegin midagi ebaloomulikku, ent samal ajal väga loomulikku. Ma pissisin sinna jaanituleasemele. Ja sel ajal, kui ma, jalad laiali, nagu mõni vana naine või vii-mane luhva seal harkisjalu seisin, voolas mu sääri mööda maha kõik see, kogu see konnakudu,
