Ja nad on tugevamad mõjurid, kui me oskame arvata. Ehkki hiljem järgnevad elus tõsisemad hirmud ning sünnivad uued neuroosid, on paljude algus kusagil varasemas…
Võib-olla polnud need minu hirmud. Ma mõtlen, kas mitte nõnda ei jätkunud minus mu tegeliku ema hirmud…
Mässasin peegli ees tükk aega oma juustega, selle ruuge lakaga, mis on mõnelegi mu meestest, niipalju kui mäletan, isegi meeldinud, aga üks neist ütles, et mu juus on kui mu isiksuses lõõmava tulekahju märk. Hästi öeldud, lausa kirjanduslik kujund, mida võiksin kusagil tarvitada, mis sest, et pole enda välja mõeldud. Kirjanikud on osavad vargad, nad varastavad kõikjalt – silmade ja kõrvadega. Mulle näib, et mu juuste ruugusse on viimasel ajal lisandunud veelgi hõõguvamaid toone, ilma et ma seda mingite vahenditega oleks püüdnud kaasa aidata. Jah, juuksed on minu ehe, nad on mul endiselt paksud ja pikad, nii et võiksin oma alastust nendega vabalt varjata. Nagu Susanna või nagu Maarja Magdaleena ühel tuntud maalil. Kas mitte ka Tiziani omal? Aga mis kõige rõõmsam tõdemus – ikka veel pole märgata ühtki halli niiti. Võib-olla punapead ei hallinegi? Kust mina tean, milline hea geen minus mängib.
Mõned mu kangelannad hallinevad küll. Ilmselt kannan neile üle kõik selle, mida ma enda juures ei taha näha.
Seejärel mässisin kapi järele lõhnava froteerätiku nagu turbani pea ümber.
Nüüd viimaks saabus näo kord. Ma ei taha öelda, et olen ilus, hoidku Jumal selle patu eest. Aga kui ma oma silmi vaatan, siis leian mõnikord, et nendesse võiks ju tõesti veel mõni mees ära uppuda. Jah, ma olen ka oma tumedate silmadega rahul. Igatahes osutavad need mingile kaugemale päritolule. Ma ei või sallida tuhme, justkui ärapleekinud eestlase-silmi. Olen kindel, et mus on paras jagu võõrast verd. Kõrged põsesarnad muidugi ka osutavad sellele või hoopis vastupidi, selle kahjuks… Jah, mõned kortsud on vahepeal lisandunud, aga neid annab oskusliku make up’iga mahendada. Kokkuvõttes, näol polnud justkui vigagi – selles mõttes, et möödunud öö unetu laevasõit oleks seal kuidagi kajastunud. Vaid kerged varjud silmade all. Kuigi ma tean, et olen kerge väsima. Ja mu vaim väsib tavaliselt varem kui füüsis…
KOLMETEISTKÜMNES KEVAD
Õigupoolest tahtnuks ma siinkohal palju parema meelega rääkida oma kaheteistkümnendast kevadest ja suvest, sellest ilusast ajast, kui hing on nii ootel, nagu siseneks varsti su ellu midagi enneolematut, tõotuslikku. Teisipidi on see märkamatu astumine aega, kus järsku ollakse täiskasvanutega võrdne, ehkki nemad seda ei tea, pidades meid edasi lasteks. Aga me pole seda enam küll mitte veel kehalt, oleme me mõistuselt nendega võrdsed. Ainult me ei kiirusta seda välja ütlema ja näitama. Me tarkus ja maailma asjade mõistmine on meis peidus. Ja me mitte ainult näeme ning mõistame, vaid suudame ka endas kõike juhtuvat põhjendada. Kuid ometi on kõiges ses avardumises veel mingi ebalus.
Sel suvel läbivad tüdrukukeha kummalised soojavood – ja kummalised meeleolud vahelduvad temas; selleski kõiges on kui lubadus, et ühest nukkuvas olekus olevusest saab õige varsti liblikas.
Kuid ilusast suvest ei ole pikalt rääkida; selle ilu pole edasiantav, vaid üksnes läbielatav. See on pigem koolikirjandi teema.
Ehkki mul oleks veel üks põhjus, miks tahaksin oma kaheteistkümnendast suvest rääkida – nii saaksin pikendada oma lapsepõlveaega. Kuid kellelgi ei ole veel õnnestunud seda peatada, ja kui palju ma ennast praegu ka ei pingutaks – ma ei mäleta sellest suvest ühtki konkreetset sündmust.
See-eest oli järgmine täis sündmusi, mida ma siiani mäletan. Kui ma mõtlema hakkan, siis pole arv kolmteist minu jaoks kunagi hea olnud. Ja selles suhtes olen oma esivanemate ebausu vääriline, ehkki selle arvu maagia tõi neile alles ristiusk. Enne seda oli kindlasti mingi teine uskumus.
Mu kolmeteistkümnenda eluaasta suvi algas juba varakevadel.
Selle aasta kevad tuli üleüldse, nagu laulusalmiski öeldakse, tõesti kuidagi teisiti. Olin aastavahetusest saati tublisti kasvanud. Suveks, jaanipäevaks olin üsna pikk tüdruk, Koidulast pool pead pikem. Ja mitte ainult see; minuga olid ka muud muutused toimumas – mu rinnad olid kasvama hakanud; nad valutasid aeg-ajalt. Või seda ei saanudki nimetada õieti valuks, vaid vaikseks tuiklemiseks. Ja justkui selle järjena juhtus üks piinlik lugu, mis oleks… nagunii juhtunud. Ainult et see juhtus ebasobival ajal, õpetaja Luule eesti keele tunnis, kirjandi kirjutamise ajal, mis mind alati suurde erutusse viis. Sest ma tahtsin kirjutada väga hästi. Veel enam – ma tahtsin, et mu kirjand oleks klassi parim. Selle nimel tuli eriti pingutada. Lühidalt öeldes – mul algasid kirjandi kirjutamise ajal esimesed pahad päevad. Aga mis olulisem – ma polnud selleks tookord valmis, ma ei teadnud kõigest midagi.
Tundsin äkki vaid, et mind täitis valus raskus; see imelik tunne kasvas, äkki tundsin, et ma olen altpoolt märg. Jõudsin vaevalt käe tõsta, et välja paluda. WCs avastasin, et olen üleni verine; ka kleit oli verega koos. Olin meeleheitel, arvasin, et olen raskelt haigeks jäänud, et ma jooksen verest tühjaks, et nüüd ongi see hetk käes, mida olin kogu aeg kartnud! Ma nutsin ja kasisin ennast, nagu oskasin. Siis äkki avanes WC uks; arvasin algul, et on keegi neist tüdrukutest, kes käisid seal vahel tunni ajal suitsu tõmbamas. Aga ei, oli õpetaja Luule. Ta oli kuidagi taibanud, mis minuga lahti on.
„Rumaluke, ei see ole midagi hullu… Kas siis ema pole sulle rääkinud? Et see jõuab kõigil tüdrukuil kätte…?”
„Kõigil!?” olin ma imestunud. „Ei… ei ole rääkinud…”
„Siis ta pole lihtsalt jõudnud sinuga sellest juttu teha… Või on arvanud, et küllap on veel vara… Aga, näe, sina jõudsid ette… Me oleme sellest tüdrukute seltsis kord käsitöötunnis isegi rääkinud. Ainult et sind polnud siis vist koolis, olid haige…”
Ja õpetaja Luule Iher võttis mul ümbert kinni, vabadus, mida ta endale klassis, isegi mitte käsitöötunnis, kus me ennast vabamalt tundsime, kunagi ei lubanud. Ja ma nutsin tema kaisus ja see oli nii hea ja kuulasin teda ja olin õnnelik, et see polegi haigus, vaid „kõigi tüdrukute saatus, kui nad hakkavad suureks saama”, nagu ta ütles. Ja seejärel nutsin ma uuesti, aga juba kergendusest, et minuga pole midagi hullu lahti. Me tulime koos sealt ära, aga ta jättis mind koridori rahunema ning läks ise tagasi tundi…
Mäletan, et me kohtusime pärast tunde uuesti ja ta seletas mulle üksikasjadeni ära kõik need naiste asjad, minu ümbert jälle kinni hoides, nagu polekski me enam õpetaja ja õpilane, vaid eluaegsed kaaskannatajad saatuses. Ma sain aru, et neid jutte ei saanudki ta teisiti rääkida kui minule hästi lähedal olles, mulle peaaegu kõrva sosistades. Sest see ongi suur saladus, looduse saladus…
Hiljem mõtlesin kergendatult – hea vähemalt, et see ei juhtunud näiteks füüsika tunnis, mida andis meile võimatu pedant, lausa kuivik, õpetaja Eero Saia, keda ennast ja ta ainet meist peaaegu keegi ei sallinud.
Jah, see oli mu esimene saladus sel aastal, ühine saladus õpetaja Luulega. Teine sündmus, ainult et palju hullem, aga selle esimesega seotud, tabas mind mõni kuu hiljem. Kuid sellest ei saanud ma kellelegi rääkida, ka mitte õpetaja Luulele, kuidas ma ennast ka ei pingutanuks. Ja nõnda on see kestnud tänaseni.
Aga vahepeal juhtus veel midagi. Või peaks ütlema, et õpetaja Luule Iheril oli minu elus etendada sootuks suurem roll. Ja mitte üksi minu, vaid kogu meie pere elus. Vaevalt kuu aega pärast minuga koolis juhtunut läks Kalju me juurest ära. Ta läks teise naise juurde – ja see teine oli Luule Iher! Küllap see oli ootamatu vaid minu jaoks, kes ma olin siiski veel noor niisuguseid asju nägema ja mõistma. Ehkki ma olin paaril korral märganud Koidula justkui nutetud silmi. Aga muud oli neil kahel õnnestunud minu eest varjata – mitte ainukestki
