oli järve põhjatus eriti selgesti tunda. Roomasid ligemale ja silmasid, kuidas seal all kõik välja näeb. Veetaimed ja muda. Ja ka kalad, kes olid tardunud, jäässe külmunud. Kuid sealt alt uhkas vastu üks teine, veelgi pelutavam mustendus. Nagu mingi sissepääs teise dimensiooni…
Kooliraamatukogu kooliraamatukoguks, kuid mu lapsepõlve kõige tähtsamad raamatud pärinesid Koidula raamaturiiulilt, kust ma neid salaja… laenutasin. (Mul oli selleks isegi oma laenutusvihik, kus ma tegin Koidula allkirja järele. Ja veidramast veidram, see vihik on mul siiani alles, nõnda et võin kõiki neid raamatuid üle mõelda.)
Mõnede selle riiuli raamatute kohal ripuks kui tänaseni keelusilt – neid raamatuid ei tohi puutuda, veel vähem tohib neid kuhugi välja viia, kellegagi koos vaadata! Ma mõtlen „Dekameroni” ja van de Veldet. Kuid taoline keeld käis ka muude raamatute kohta ja kõlas – neid raamatuid ei anta mingil tingimusel teistele inimestele laenuks. Sest head raamatut ei too keegi enam tagasi! (Mil-line kena printsiip see Koidulal oli! Kuidas küll olen tahtnud oma raamatute puhul sedasama rakendada, kuid pole päriselt suutnud – ikka jagan neid välja – ja saan aeg-ajalt karistatud. Nii on suur hulk mu parimaid raamatuid kusagil ilma mööda laiali, nuttes mind taga!)
Kuid kaks raamatut sealt Koidula riiulilt muutusid mulle õige tähenduslikeks.
Üks neist oli eestiaegne piiblilugude kogumik ja teine John Miltoni ingliskeelne „Kaotatud paradiis. Tagasisaadud paradiis” ühes köites. Ja imelikul kokkulangeval kombel sisaldasid need ühe ja sama kuulsa kunstniku pilte. Võimalik, et just Gustave Doré illustratsioonidel oligi etendada põhiline roll. Raamatud võisid olla Koidulale kellegi poolt pärandatud (ma pole talt seda kunagi küsinud), kuid Miltoni võis ta ka ise Tartust antikvariaadist osta, kui ta viiekümnendatel ülikoolis õppis. Samast Riiamäe antikvariaadist, kus minagi Tartu-aegadel harjusin käima ja oma stipendiumikest pudendama.
Mõistsin küll, ja seda taas hiljem, et nii raske raamat nagu Miltoni poeemide oma ja pealegi inglise keeles (ega ma seda raamatut püüdnudki lugeda!) sattus mu ette liiga vara. Kuid kas siis on meie teha, missugused asjad, millised raamatud meie kätte esmakordselt satuvad. Rääkimata elusituatsioonidest, mida meil tuleb kogeda tihti vales järjekorras. Aga just selle läbi teebki elu end meie jaoks huvitavaks, et ta on vahel üllatavalt aloogiline. Et mõned asjad saabuvad meile liiga vara, mõned jälle oma loomulikust ajast tunduvalt hiljem…
Kuid just „Paradise Lost” kadus me perest jäljetult, nagu oleks see kuhugi tagasi kutsutud. Pärast seda, kui ta põhiline ülesanne oli täidetud. Üleüldse, mind on terve elu vaevanud mõnede teistegi lapsepõlveaegade raamatute salapärased kadumised. Kus, kelle küll raamaturiiulil seisab minule viiendas klassis kingitud „Hirvekütt”, kus on Koidula poolt mulle üheteistkümnendaks sünni päevaks kingitud A. Vinogradovi „Paganini”?
Nii, endalegi teadmata sain varakult sissepääsu Vana testamendi lugudesse, mida mulle üheski koolis pole hiljem õpetatud. Ja need lood meeldivad mulle siiani. Kuidas ma muidu oleksin sattunud „Torni”-ideele, kui ma poleks tollal lugenud Babülonist ja Nimrodist.
Kuid kõige enam köitis mind tookord lapsena paradiis, see kaunis aed tulvil huvitavaid loomi ja linde. Hiljem lisandusid sinna muidugi ka kaks alasti inimest – Aadam ja Eeva. Oh oleks mulle tookord kätte sattunud Hieronymus Bosch, mul oleksid judinad üle keha käinud, need stseenid oleksid mind jälitanud ka öistes unenägudes, mul oleks paradiisist tekkinud hoopis teine pilt!
Ja et mul polnud muud paika võtta mulle tuntud ümbrusest, siis paigutas mu kujutlus, nii nagu ta otsis iga teisegi raamatu tegevuskohaks mõne mulle tuntud paiga, kõik need loomad ja linnud ja kaks alasti inimest… Melliste mõisa parki, sinna tagumisse soppi, mis oli parajalt metsikuks lastud ja kus ma olin vaid korra käinud. Seal oli neil hea, segamatu olla. Seal just, Eestimaa suve paksus kesksuvises rohus magasid rahulikult koos lõvi ja antiloop, hüään ja metskits, sõid rahulikult puulehti kaelkirjakud ning elevandid, lobistasid järve kaldamudas ninasarvikud ja jõehobud, kõndisid ringi uhked flamingod ja lendlesid pisikesed koolibrid ning mitmevärvilised liblikad. Või nagu võis lugeda teisest, piiblilooraamatust – seal oli lõukoer rahuliselt koos rohtu sööva hirvega ja ükski loom ei puutunud teist, mis oli minu jaoks äärmiselt tähtis.
Öösiti, eriti soojadel augustiöödel, muutus kogu see aed salapärasemaks, kõiksugu häältest täidetuks, pargitihnik omandas džungliliku ilme. Siis toimusid seal veelgi imeväärsemad sündmused. Välja ilmusid okaapid, keda olin tundma õppinud Wiiralti piltidelt, öös möirgas hääletult must panter, oma salapärasele käigule suundus ükssarvik – ja vahel juhtus ta vaatama meie elamisse, ehkki elasime kõrgel ja see ei saanud kuidagi võimalik olla…
Ükskord hiljem, Riia loomaaias purunes kõik see mu kujutlus, kui ma nägin neid loomi tegelikul kujul. Aga muidugi mitte kõiki oma eedeni-asukaid.
Ent eedeniks sobis mu park ainult suvel; mustjate puutüvedega või vihmatilkes, nagu ta nägi välja sügisel ja varatalvel ning ka kevaditi, sellisena kuulus ta mingisse teise reaalsusse.
Ja talv ei sobinud ühegi kujutluse juurde.
Kuid veel rohkem kui paradiisiaed oma harmoonia ja rahuga köitis mind Jumala ja Saatana teema. Nad mõlemad olid Gustave Doré piltidel.
Eriti hirmutasid mind pildid Saatana väljaajamisest paradiisist. Too suur Jumal ei olnud mulle sugugi sümpaatne, ta oli täis viha ja andestamatust. Mul oli nii kahju Saatanast, sellest kummalisest olendist, kel olid tohutud nahkhiiretiivad ja kes oligi ju olnud kord ingel, nagu ma lugeda võisin. Selle viimase teadasaamine oli mulle vapustav, sest ingleid pidasin headuse võrdkujudeks. Ma pelgasin ja tundsin Saatanale kaasa. Ja see, et headus oli niivõrd lähedal kurjusele, ei andnud ennast mulle kaua aega seletada. Kuni ma ükskord hakkasin kokku puutuma tõsiste kirjandusteostega ja veendusin, et elus ongi ühest teiseni vaid paar sammu. Selle hulka kuulus ka armastuse üleminek vihkamiseks.
Muidugi oli mul kahju veel kellestki. Jah, Jeesusest. Ma lausa tundsin ta okaskrooni-valu. Häbi tunnistada, kuid Jeesust pidasin ta pikkade juuste tõttu esialgu naiseks. Ja ma pole teda siiani suutnud võtta kui tõelist meest. (Olen hiljem lugenud, et mina pole ainuke, kel on olnud selline kujutlus. Teda ongi peetud vahepealseks. Aga on ka kirjandusteoseid, nagu me teame, kus ta on abielus Maarja Magdaleenaga ja sellest ühendusest sünnib lapsi.)
Seal tagapargis, järvele avatult, olid ka mõisnikeaegsed lehtlavaremed, õigemini vaid ümmargune platvorm ja poolikud, justkui äramurtud kivipostid. Kujutlesin, et seal käidi suviti istumas, teed joomas, et seal mängis vahel väike orkester. Minu ajaks olid nii ümbrus kui ka platvorm ise kaotanud igasuguse võlu. Ma vahel seisatasin seal, aga ei tõusnud kunagi sinna platvormile.
Palju rõõmsamaid mõtteid äratas lehtlavaremete ligidal, lokkavate jasmiinipõõsaste vahel konutav üksik naisekuju. Just nimelt konutav. Aga et hall, selles oli süüdi aeg – vihm, lumi, tuul, inimeste hoolimatus. See oli imelik naisekuju, sest kujul polnud käsi. Käed olid ära murtud, nagu kõik rääkisid. Mis mind tollal väga häiris. (Alles hiljem sain teada, et neid käsi võib-olla pole kunagi olnudki, et see polnud Melliste inimeste vandalism. Muuseas, just säärast rotundi, ainult tunduvalt suuremat ja tõeliselt antiikset, kohtasin ma ükskord Kreekas Delfi järsul mäeküljel.) Pea kergelt kallutatud, vaatas see silmitu naisekuju mind ja ta huultelt näis pudenevat mingeid abipalveid. Kuni ma ei pidanud kord vastu, läksin ta juurde, tõusin madalale alusele, võtsin ta luitunud kaela ümbert kinni ja panin kõrva vastu ta kokkupigistatud kivihuuli. Ma pidin tükk aega kuulatama, enne kui ta soovi kuulsin:
„Värvi mind valgeks, lumivalgeks… Nagu ma kord olin…”
Ei mäleta enam, kust ma hankisin nii palju kriidipulbrit. Võibolla raiskasin Kalju teadmata ära kogu kooli kriiditagavara.
