maha. Sel välkvalgel hetkel oli kõik nii selge, nii lõputult klaar, nagu oleksingi näinud sinna lõpmatuse lõpmatusse. Järgmisel hetkel oli tavaline mõte tagasi, nagu oleksin kaotanud fookuse, mis mu mõttekiiri koondas (mu hilisem võrdlus) või nagu oleks mõistusele laskunud kerge kae, mis tegi edaspidi võimatuks tolle erakordse selguse. Ja ma tundsin end korraga väga õnnetult.
Sest selles kadunud hetkes oli peitunud justkui minu tunnetuslik maksimum, minu mõistuse absoluut. Või nimetagem seda lapsepõlvetarkuseks, mis meilt kõigilt ühel hetkel ära võetakse ja millegi tavalisemaga asendatakse. Nagu oleks Loojal hakanud kahju mulle pakutust ning ta hakanuks oma värve lahjendama ning segama. Nagu oleks päike teinud midagi mu silmadega. Nagu oleks paradiis sulgunud… Teisisõnu, kõik järgnev on olnud mitte terava tunnetuse, vaid üksnes mõtlemise, analüüsi, raamatutest ammutatud tarkuse tulemus. Ja veel hiljem on järgnenud juba kogetu ja läbielatu kordused, mis tähendab sedasama – maailma värvide aeglast tuhmumist. Oh, mida kõike võiks kirjanduses korda saata selle lapsepõlveeheduse ja erksusega. Kuid me oleme kõik ühtmoodi ta võtme kaotanud…
Ilmselt sai mulle juba küllalt varakult selgeks veel üks tõsiasi – et kõige ilusa ja hea eest tuleb varem või hiljem maksta ilmajäämise ning hingevaluga. Et elu ilu pole olemas ilma inetuseta. Veelgi enam – muul kombel ei saaks seda esimest üldse eksiteerida. Ja veel – et valguse teine pool on pimedus.
Jah, just pimedust kui hirmu allikat ma kartsin. Imelikud olid juba need õhtumeeleolud, kummaline varjude mahalibisemise aeg. Tunne, et üks päev on looja minemas ja et koos sellega kaob tagasisaamatult midagi tähtsat. Mäletan, ma ronisin vahel mõnele mõisahoonekatusele, aga ka sealt ei näinud kaugemale, sest valgus põgenes nii kiiresti ja talle järgnev hiiliv hämarus tuli nii silmitult. Kuidas ma ka ei püüdnud – ma ei tabanud kunagi hetke, mil selle päeva valgus lõplikult suri. Igal juhul vallutas pimedus kõik kohad, kus ma päeval olin viibinud. Maailm muutus täiesti teiseks. Ja mina ise ka.
Pimedus õues polnud see mis maja sees. Sees oli ta palju ahistavam, sest seinad hoidsid teda kinni; see oli kui silmnäota olend, kellel olid oma kihvad ja küünised. Mõnikord tundsin neid vaid millimeetri kaugusel oma näost, silmadest, oma vaesest puperdavast südamest.
Selle kõige tulemuseks oli, et ma ei saanud uinuda. Sest see võis mulle unne järgneda. Aga kogu öö üleval olla oli samuti võimatu. Tundsin, kuidas mu südame ümbrus ja pea muutusid pikkamisi tuimemaks, järjest ebamäärasemaks. Sel hetkel haaraski mind too kohutav hirm, et süda, mu ustav väike liitlane, keeldub mulle allumast ja jääb ühel hetkel seisma. Juba oli hirmuvärin vallutanud kogu keha. Mida küll teha, kuidas end kaitsta!? Vaid see mõte üksi vasardas minus. Iseenda sisemise jõuga. Võimatusemõttega, et veel ei saa see juhtuda, et on veel liiga vara, et see oleks nii ülekohtune…
Reaalsus jätkas veelgi hajumist, tõmbus väikeseks, järjest peenemaks, imepeeneks, ja see üks niit ähvardas hoopis katkeda. Nüüd oli piir, millele ma ei suutnud enam vastu panna. Ma pidin, pidin üles kargama, karjuma, midagi ette võtma. Mõnikord see järsk tegutsemine aitas ja hajutas vastiku tunde. Aga harilikult ei jäänud mul muud üle kui kasuvanemate tuppa kiirustada ja üle kogu keha värisedes Koidulat õlast raputada.
„Mis, kas jälle!?” oli tema tavaline unine küsimus. Aga ta tõusis iga kord kuulekalt oma mehe kõrvalt üles ja tuli minuga kaasa teise tuppa ning heitis minu voodisse. Ja mina pugesin ta selja taha, haarasin tal kätega ümbert kinni, kuulasin tema lohutavat pominat, mis vaibus tavaliselt sel kohal, et see pole midagi, et see tunne on olnud ka temale tuttav, aga tema olevat sellest üle saanud. Mismoodi, mismoodi? tahtsin talt küsida, kuid Koidula pomises vaid midagi seosetut ja juba ta magaski. Tema oli minu jaoks noil hetkil kümneid kordi tugevam. Aga mina olin… ma olin kui vastsündinu, keda ümbritses tundmatu, vaenulik maailm…
Hommikul ärkasin üksinda. Kasuema mu kõrval enam polnud. Ta oli läinud tagasi oma mehe kõrvale, kes teda ka vajas. Kuid lapsed ei saa ju sellest aru, nemad peavad ema üksnes enda omandiks. Valgus, mis oli juba kaua enne mind ärganud, lepitas mu hetke jooksul uue päevaga. Ja kõik algas uuesti vana ringi mööda.
Oli veel teinegi nähtus, mis oli ehk sugulane selle esimesega, lõpmatuse ja minu kadumise võimalusega maailmas: kaheksaüheksaselt hakkasid mind vaevama põhjuseta kurvameelsushood. Ehkki ma polnud ju ometi üksi, mul olid kaaslased – nii koolimaja seinte vahel kui ka pargimängudes. Kuid kõigi nende laste hulgas polnud mul õiget sõpra, minu huvide ja mõttemaailmaga seltsivat kaaslast. Need teised, nad olid ju toredad, aga nendega ei saanud rääkida asjust, mis mind tõeliselt huvitasid (ja ka vaevasid); nad olid kõik nõnda asjalikud. (Ja neist ongi hiljem saanud praktilised, elule kasulikud inimesed, samal ajal kui mina olen see, kes ma olen.)
Millal ma õieti sain teadlikuks, et minus on midagi muud, mingi teistmoodi alge kui neis teistes lastes? (See pole mu kõrge enesehinnang, see on aus ja puhas lapsepõlvetundmus, ja küllap nii mõnedki tulevased intellektuaalid on sedasama tundnud!) Ma olen seda hakanud ajapikku nimetama varjatud aine tunnetuseks. Termin on teatavasti pärit astrofüüsikast, aga mõte on seesama!
Või tuleks tagasihoidlikumalt väljendudes öelda, et ma ehk aimasin tõesti juba lapsena, et minul tuleb käia rada, mida tuleks nimetada kunstniku omaks ja mis tähendab teistsugust elustiili, teistsuguseid kohustusi elu ees ja nõnda edasi?
Mu tundlikkuse kasvuga ja mõtisklustega oli seotud veel üks järeldus – et Melliste mõisa Valge maja ning see vana park, mis on täis eelmise ja üle-eelmise aja jälgi, pole sugugi esimene ja ainus koht mu elus, et enne seda on olnud veel midagi. Ent kui palju ma ka end ei pingutanud, mu mõte ei jõudnud tollele aimatavale sammugi ligemale…
Ma juba mainisin nende ahistavate asjade hulgas vanadust. Vanadust kohtasin kõikjal. Olid vanad hooned ning puud, olid vanad loomad ja vanad inimesed. (Mu kasuvanemad ei olnudseda. Nende puhul see mõiste ei kehtinud. Õigemini – nad olid väljas pool seda kategooriat, seega ei noored ega vanad. Nagu just need inimesed, kellega elatakse päev-päevalt koos ja kelle muutumist ei märgata, sest muututakse nendega koos. Nad olid lihtsalt nemad, Koidula ja Kalju.) Kuid vanadus ei puutunud mingil kombel minusse. See näis olevat kindla vaheseinaga minust lahutatud.
Kõige selgemini kehastas vanadust pargi taga maamadalaks vajunud majakeses elav Matilda. Ta käis küürus, küür oli tema kui vanaduse inetuim osa. Vahel aitasin tal poest ostetu kompsukest kanda. Iseendast pärit headusest või tarkusest, igal juhul mitte kellegi käsu peale, ei ka vanainimese palumise peale. See oli kummaline, kuidas Matilda kõndis – pilk maas, silmad nägemas vaid teerada. Aga ta nägi sellest hoolimata paljut muudki. Ta ei kaevelnud kordagi oma tervise üle nagu teised inimesed. Ka vana-Matilda kõne oli kaine ja igapäevane, hääl selge ja vali.
Üks meie kõnelus jäi mulle eriti meelde. Me jäime korraks teerajale seisma, puhkasime, sest päev oli palav; Matilda tegi pingutuse, keeras pead ja ulatus niimoodi mulle otsa vaatama. Ja siis lausus:
„Ma näen, et sul on ilus ümar nägu. Varsti hakkad meestele (ta ütles just nimelt „meestele”, mitte „poistele”) silma jääma. Aga üht asja pead sina, tüdruk, meeles pidama – oma põlved hoia kõvasti koos. Küll sa jõuad need ükskord elus ka laiali ajada…”
Vaatasin talle vist arusaamatuses otsa, sest ta lisas: „Jajah, just-just – kõvasti koos!” Ma olin tol hetkel ehk vaid kümme aastat vana. Oimamata öeldu täit tähendust, vajutasin selle endale mällu. Kust ta teadis, et mul läheb seda hoiatust palju varem vaja kui mõnel teisel?! Miks ta mulle, plikakesele, niimoodi lausus? See küsimus sugenes minusse mõne aja pärast. Oli tal ehk endal mingi taoline kauge elukogemus? Ei tea. Ta ei rääkinud kunagi ühestki konkreetsest inimesest, kes tal elus olid olnud. Mitte ühestki. Ei lastest ega sugulastest. Imelik vana naine. Nagu olnuks tema kanda olnud terve maailma üksindus. Kui ma seda mõistsin, hakkas mul temast nii lõputult kahju.
