Kuid, imelik tunnistada, see lugu mõjus mulle ikka, ehkki sel polnud enam tüllist katet, toda saladust ja samas ka mingit saatuslikkust või hirmutav-võbelevat tun-net – ma ei oska seda kõike paremini iseloomustada, sõnadest tuleb lihtsalt puudu.
Nõnda on mul raske eristada neid kaht muljet, seda, mis pärineb tollest ekskursioonist, ja seda, mis lisandus hilisema lugemise käigus. Kuid mulle tundub, et ma kuulen aastate tagant nii selgesti õpetaja Luule Iheri innustunud, kõrget tütar lapsehäält…
TURAIDA ROOSI LUGU
Armsad lapsed, tõmmake nüüd pisut hinge sellest mäkkeronimisest ja tulge mulle ligemale… Me seisame, nagu te näete, ühe puu all. See on siinsetele inimestele püha puu. Juba… mitusada aastat…
Oodake, ma tõmban ka veel pisut hinge… Nonii, tõstke nüüd käsi, kas keegi teist on ehk seda legendi juba kuulnud? Ei ole. Ja kas keegi on siin varem käinud? Ka ei ole… Siis ma jutustan teile selle loo, nagu ma seda oma kooliajast mäletan. Kui ma käisin siin esimest korda…
Selle vana pärna alla on legendi järgi maetud Mai Roos. Seda hauda peetakse, nagu te näete, siiamaani ilusasti korras. Igal kevadel ja suvel õitsevad siin valged roosid. Sest valge on süütuse värv. Kuigi Idamaades, näiteks Jaapanis on see hoopis leinavärv…
See lugu ise juhtus kolmsada või enam aastat tagasi. Igatahes pärast järjekordset Rootsi-Poola sõda. Sest neid sõdu oli õige mitu. Aga ajalootunnis neist vist ei räägita…
Kui vaenlased olid Turaida lossi, mida te siin tellinguis näete, sest seda restaureeritakse praegu, jah, kui nad olid selle lossi järjekordselt maha lõhkunud, ümbruskonna paljaks röövinud ja põletanud, leidis Turaida vana kirjutaja Greiv lahinguväljalt kahe noore inimese, mehe ja naise surnu kehad. Aga surnud naise rinna otsas rippus pisike titt, kes veel elas. Sellest lapsest sai vanapaari hiline kasulaps, kuna nende enda poeg oli sõjas langenud. Ja kuna see leidis aset maikuus, kui kogu loodus kaunilt õitses, siis sai lapsuke endale nimeks Mai Roos. Ja tast sirgus kaunis tüdruk – kollased juuksed, sinised silmad, roosad põsed, hele nahk, kena madal hääl. Nagu sina, Siiri, peaaegu nagu sina! Kui siis Mai Roos jõudis neiuikka, oli palju neid mehi, kes talle silma heitsid, kuid tema kinnitas aina: „Mu süda ütleb mulle, et mu õige peigmees pole veel siin.” Jah, nii tema rääkis iga kord, kui mõni mees talle kätt ja südant pakkus… See on niisugune väljend abieluettepaneku kohta.
Ja ükskord jõudiski see oodatu kohale. Selleks oli Saksamaalt Württembergist pärit ja samamoodi vanematest ilma jäänud noormees Viktor, kes oli pidanud kodumaa maha jätma ning võõrsile rändama. Ja temast sai Sigulda lossi aednik ehk kärner, kuna lossiaed oli nendesamade sõdade tõttu umbe kasvanud ja täiesti käest ära.
Nii. Vaevalt olid kaks noort inimest kohtunud, kui nende süda hakkas teineteisele tuksuma. Ja nad hakkasid salaja kokku saama. Viktor elas Siguldas, aga Mai Roos siin, Turaidas. Need kohad, nagu te isegi näete, ei ole teineteisest kaugel. Oma kohtumispaigaks valisid nad sellesama koopa all jõe ääres, kus me pool tundi tagasi olime. Seda liiva kivikoobast kutsuti tollal Hea Mehe koopaks ja tal on nüüdselgi ajal sama nimi ehk Gutmani koobas. Nagu te nägite, voolab koopast välja allikas. Juba tol ajal teati, et vanasti, paganlikul ajal oli sinna hõbedat ohverdatud ja see koht oli alati püha olnud. Võib-olla et koopas elas kunagi tõesti erak, keda hüüti Heaks Meheks ja kes tervendas loomi ja arstis inimesi. Ei tea, see on vaid minu oletus.
Sinna, koopast kõrgemale raius Viktor liivakivi sisse istme, kus nad said kahekesi istuda, ja ta kaunistas selle okste ning oma aia lilledega. Ja oma nimegi raius ta sinna koopaseina, ainult et see on ammu samblakorra alla jäänud või hoopis ära pudenenud. Nõnda et selles kohas ootas Viktor igal õhtul oma mõrsjat. Ja üks pisike üheksa-aastane tüdrukuke oli iga kord Mai Roosile saatjaks kaasas. Aga tema jäi Mai Roosi eemale ootama.
Kuid see armastus polnud määratud kaua kestma. Sama suve kuuendal augustil tuli keegi poiss Greivi koju ja teatas Mai Roosile, et ta peigmees Viktor peab kiiresti ära sõitma ja palub seepärast Mai Roosi juba päeval nende kokku leppekohta tulla, et veel viimast korda koos olla.
Aga tegemist oli pettusega.
Mai Roos seda ei teadnud. Kuid nagu alati võttis ta tüdrukukese kaasa ja kiirustas kokkulepitud kohta. Aga ta ei tulnud ega tulnud koju tagasi. Ja kui teda otsima mindi, leiti ta sealt kohtumispaigalt üleni vereloigus. Mai Roos oli surnud. Ja ta kõrval lebas väike kirves, mis oli ta peigmehe Viktori tööriistaks aias ja metsas.
Iseenesest mõista langes kahtlus Viktorile, noor aednik võeti kinni ja teda ähvardas piinamine ja hukkamine. Asjatult vandus ta, et pole süüdi. Ja samas kannatas ta juhtunu tõttu. Jah, kirves olevat küll tema oma, kuid selle olevat ta pil la nud oma kallima vereloiku, kui ta teda tapetuna nägi. Ja edasi ta enam ei mäletanudki. Veel kinnitas Viktor, et ta aimab – kellegi kurja inimese mõõk on tema mõrsja tapnud!
Kes teab, kuidas kõik veel oleks läinud, kui mitte järgmisel päeval poleks Turaida lossihärra ruumidesse tormanud segase olemisega mees, kes nimetas ennast Peter Kudriniks. Ja temalt saadi teada kogu tõde Mai Roosi surmast.
Neid oli kaks meest, kaks poola soost endist sõjameest, kes olid varem olnud Poola kuninga Sigismundi teenituses. Kuid aegamisi sattusid mõlemad, nii too Kudrin kui ka ta kaaslane Adam Jakubowski, kurjuse teele, kuni nad said kodumaal hakkama mõrvaga ja pidid Poolamaalt põgenema. Turaida lossihärra võttis Adami ja ta seltsilise enda juurde teenistusse.
Ühel päeval nägi Jakubowski Roosi ja neiu ilu tegi tema segaseks. Ta mõistis, et niisamuti ta Mai Roosi enda omaks ei saa. Ja ta otsustas kasutada julmust ning jõudu. Kuulnud, et Roos ja Viktor on kihlumas, otsustas Jakubowski kiiresti tegutseda.
Nii et tegelikult suundus paha aimamatu Mai Roos tol päeval kohtuma petise ja julmuriga. Jakubowski ründas teda. Neiu oli oma au kaotamas. Viimases hädas ütles ta mõistus talle ette ainukese pääsetee. Ta võttis kaelast rätiku, mille Viktor oli talle kinkinud. See oli valget värvi. Ja tal õnnestus endisele sõjamehele kinnitada, et see on imerätik, mis kaitseb selle kandjat kõige halva, isegi mõõgatera eest.Ülbe, mõtlematu, ennast täis Jakubowski jäi seda uskuma.
Mai Roos teadis muidugi, mis temaga juhtub. Mõõk läbistas ta kaela. Rätik värvus punaseks. Mai Roos langes surnult maha. Aga ta hea nimi oli päästetud.
Kui Jakubowski nägi, mida ta oli teinud, kaotas ta mõistuse. Ta pillas oma mõõga Hea Mehe allikasse ja põgenes. Pärast leiti ta metsast. Mees oli enda üles poonud.
Mai Roos maeti valges riides, mirdiokstega ehitult. Tema rätik maeti temaga koos. Kudrin, kes oli selle loo oma seltsilisest ja endast kohtule ära rääkinud, vabastati Viktori pealekäimisel süüdistusest. Ka too väike hirmunud tüdruk leiti üles – ja temagi kinnitas Kudrini sõnu.
Viktor lahkus Turaidast murtud mehena. Pärast seda ei olnud temast minagi kuulda…
Jah, lapsed, niisugune hale ja ilus lugu. Aga ma usun, et see võib tõsi olla. Miks rahvas seda muidu mäletab…
Eike, paneme nüüd meiegi oma lilled sinna teiste kõrvale…
Mai Roosi lugu vapustas mind väga. Ma elasin sellesse nii sisse, et tundsin end aeg-ajalt tolle väikese üheksa-aastase tüdrukuna ja nägin kõike nagu oma silmadega. Ka Gutmani liivakivikoopa jahedus, mis pärines mäe seest, samuti väljavoolava allika hõbeselgus olid vaid kinnitanud, et kõik oligi nõnda toimunud, et see sündmus on alles, lehvis selle koha kohal edasi. Mulle tundus, et ma lausa kuulsin selle aja häält. Ja ma hakkasin kuuldud lugu täiendama oma kujutlustega. Seepärast olin kogu tagasitee vait. Vait olid teisedki, isegi poisid ei lärmanud nagu tavaliselt. Mõned meist olid
