mitte marmor, vaid kõigest kips. Siis alles, kui kuju oli suvepäikeses ära kuivanud, võisin asuda peamise kallale.
„Keegi nutikas on lõpuks selle kuju üle värvinud,” kuulsin ma kord üht juhuslikku inimest rääkimas. Ja ka teise naise vastust, mis mind punastama pani, kuid kokkuvõttes koguni meeldis:
„Jah, ma käisin ka vaatamas. Ja kas tead, kelle moodi see on! Meie direktori tütre Eike moodi. Nii noor ja värske. Peaaegu tema… Kui ta veel väheke kasvab, siis on täpipealt…”
(Hiljem, juba ülikoolis sain teada, kelle kuju – tegelikult ju koopiate koopia – Melliste taga pargis seisab. See on ilmselt Artemis, peale kõigi muude kohustuste veel ka neitsiliku nooruse kaitsja.)
Mäletan ka hilisemaid aegu, kui mu eedeni-kujutlused olid taandumas ja ühtlasi kaotamas oma ähvardavat tähendust… Ma laman, hele kleit seljas, mahalaotatud päevatekil ja mu pea kohal ripuvad vana tamme haralised oksad nagu kaitsvad käsivarred, justkui illustratsioon mõistatusele: üks puu, kaksteist haru, igal harul neli pesa, igas pesas seitse muna… Samas oli see, otsekui valitseks Aeg ise selle pikaealise puu näol mu üle – see puuaasta, mis ta lehtedes, ja kõik eelmised puuaastad peidus ta võimsas tüves, korpas koore all ning nähtavaks saamas vaid siis, kui puu ükskord maha saetakse ja tükeldatakse, et kogu puuaeg saaks jäljetult ära põletatud mõnes ahjus, näiteks meie koolimaja omas… Aga hetkel püsis tammelehtede tumedam vari mu raamatulehtedel ja liikus aeglaselt, väga aeglaselt üle selle. Ma ei mäleta enam seda raamatut ennast, see võis väga vabalt olla midagi Ajaga seotut, näiteks „Jäljed kivil”, sest miks muidu mulle säärased võrdlused pähe tulid, kuid see võis olla ka midagi väga poeetilist. Ma armastasin tollal väga meelsasti lugeda looduselähedasi autoreid. Nendelt leidsin tihti endale sobivat. Lausa otseses mõttes – mõne ilusa looduskirjelduse, mis hiljem rändas üle mu koolikirjandisse. (Tollal ma ju veel ei tundnud sõna „plagiaat”.) Küllap ma sain just neilt autoritelt sõnatu tõdemuse, et looduse meeleolud ja inimeste omad on tihti sarnased.
Ah, lapsepõlv, kui palju äratasid sa vaigistamatuid soove, aga ei andnud sageli vastuseid! Sa ei osanud tookord ennustada, et ma näen kord maailma, kohe mitut väikest maailmaimet – Pisa viltust torni ja Vesuuvi, Niagarat ja ehtsaid Norra fjorde ja koguni kauget ebamaist Ararati mäge. Ning ühe tõelise maailmaime asukohta – Olympiat.
Millalgi ometi – ja see pidigi kord nõnda juhtuma – suutsin väljuda oma eedeni võlu- ja samal ajal keelurõngast. Selle käigu järel Melliste mõisa pargist kaugemale jõudsin imelikule metsasele künkale, kus põrkusin lagunenud telliskivimüürile. Seespool müüri leidsin tohutu, ühelt poolt äralihvitud musta kivi, millel võis eristada kunagiste mõisnike vappi. Sel hetkel teadsin juba, et olen nende surnuaial. Samas puude all märkas silm madalaid künkaid. Seal peal lokkasid nõgesed ja siin-seal kasvas punaste marjadega vänge lõhnaga põõsaid, mille nime sain alles kunagi hiljem teada. Sest neid põõsaid kasvas ka mõisapargis. Mahamurtud või mahakaldunud kivi-ja raudristidel võis eristada aastaarve ja kirju, kõik gooti tähtedega, mille Koidula oli mulle ettenägelikult tavaliste tähtedega üheaegselt selgeks õpetanud. Kõige varasemad aastaarvud neil ristidel algasid 17 või 18-ga. Kuid kui palju ma ka neid kirju ei veerinud, ma ei leidnud sealt nimesid, mis alanuks Ada, Agathe, Adele või Anna nimega. Millest ma järeldasin, et neid polnud siin, et nad olid siiski mujal…
Tulin viimaks vannitoast ära ja kõndisin märja ja alastisena ringi, sest niisugune on mu komme; siis jäin elutoa ja esiku ühinemiskohal suure ovaalse peegli ette seisma, nägin end külgvaates, ehmatasin ja kukkusin end kohe arvustama, mis on samuti mu komme. Ehkki seal peeglis peitunuks hetkel justkui teine naine. Suur ja ümar, võta või jäta – nagu Rubensi-ajast välja astunud. Hmh, Urbino Venuse modelliks ta muidugi enam ei kõlbaks! Aga häbi tunda polnud ka just põhjust. Miks ei võiks üks suurt kasvu naine just nimelt lopsakas olla? Kas mulle oleks mu kasvu juures sobinud kondine olek, nahk rippus ja nägu krimpsus, aga nüüd olin kui Kustodijevi kaupmeheemand, ainult teetass ja samovar puudu! Ah, mulle pole eluaeg sümpatiseerinud kitsad ja kiitsakad naised, eriti veel kui selline saledus saavutatakse iseenda söögiisu piiramisega. Ja üldsegi mitte need, kelle kohta vanarahvas ütleb – nagu lauaga löödud. Kuid ega oma keha vorme vali me ise, needki on ette antud…
Silmitsesin end tähelepanelikumalt. Küllaltki vormis rindu, seejärel kõhtu, seejärel puusi, märkasin mõnda liigset volti, puutusin oma veenuse-kinku ning küsisin mõttes – mitu meest mu elus on üldse sealtkaudu minusse pääsenud? Ah, mitte eriti palju. Aga kas on naisi, kes säärast arvestust peavad. Küllap vist. Mehed küll, olen kuulnud… Minusse, ent kas ka minu ligi? Küsisin nii ja puhkesin valjult naerma nagu kellegi kuuldava küsimuse peale. Ja üritasin mõnda neist kujutleda mind kaisutamas. Sedagi oli ju juhtunud… Jah, aga hellust oli ikkagi vähem olnud kui kihu; sellist, mida võiks armastuse kaisutuseks kutsuda, seda oli veelgi vähem. Aga see ei teinud mulle hetkel üldse meelehärmi. Mõtlesin – sedavõrd vähem olen ennast raisanud. Sest õige armastus on ennekõike enesehävitus, leebemas mõttes lihtsalt enda ärakinkimine. Ilma et oleks kunagi teada, kas sa samapalju või enam-vähem samapalju vastu saaksid. Mehed on selles osas kitsid. Või on just naised suuremad egoistid!? Nad mõlemad mõtlevad ennekõike iseendale, niisugune on kord inimsugu…
KARTUSED JA HIRMUD
Küllap just niisugust pealkirja sobiks kandma üks osa mu lapsepõlvest. Mitte see, millest sai eelnevalt mõtiskletud, vaid pisut hilisem, aga ositi siiski ka sama aeg, ainult et see jääb justkui kirjeldatud päevade sisse, mingite juba räägitud sündmuste vahepeale, teistsugusena – nagu olnuks mul kaks lapsepõlve. Ent muidugi, veel enam peitub see öödes.
Tahan neist asjust nüüd rääkida. Seda enam, et see sõnaühend ja need mõisted on mingil kombel saatnud mind kogu elu. Küll nõrgenenud kujul, ent jätkuvalt. Sest tunnistan, ma ei ole sisemiselt kuigi tugev. Ei ole kunagi olnud. Ehkki võin mõnele inimesele väliselt selline näida. Ka mu kohatine bravuur on vaid selle nõrkuse suitsukate.
Ma kardan näiteks endeid, üldisemalt võttes olen ebausklik; muidugi pelgan ma üksindust, ehkki püüan selgi puhul jätta muljet, et see mulle väga sobib ja et ma lausa naudin üksielamist kui oma iseseisvuse, loomingulise vabaduse lahutamatut osa ja nõnda edasi. Tegelikult täidab mind sageli igatsus mõne inimese järele. On hetki, kui mul pole midagi tavalise lobiseva naishinge vastu. (Eike, ükski inimene ei ole tühine, jäta see meelde!) Tegelikult kardan ma teiste arvamusi, ükskõik siis kas minu isiku või mu raamatute kohta – see teeb ju ühe välja. Jah, kõik taoline hakkab hiljem mu mõistuses keerlema, muutub siis mustaks ussiks, mis uuristab ja uuristab mind. Mistõttu on hea mitte kellegagi eriti suhelda ja usaldada vaid iseennast. Mida oligi tarvis tõestada ehk M.o.t.t.
Võib-olla peaksin siinkohal väljenduma pisut teisiti – et lapsena riivas ja erutas mind kõik ning tekitas sisemuses kummalist valu, kusjuures põhjuseks ei pruukinud üldsegi olla minu enda isik. Ma kannatasin ka teiste pärast. Ma kannatasin kõiksuguste asjade pärast. Võib-olla peaksin oma tänase tunnetuse valgusel ütlema, et lapsena vaevlesin ma maailma ebatäiuse kütkes palju enam kui praegu. Iga putuka surm oli mulle tragöödia. Mu hing valutas seepärast, et tapeti loomi. Rääkimata sellest, et inimesed vananesid ja surid. Isegi see, et oli nii palju inetuid inimesi. Eriti riivas mind, kui nägin mõnda enda meelest inetut naist. Mind vaevas mu kaaslaste julmus ja voli nõrgemate kallal, seljatagused jutud, naer, jah, parastav naer kõigepealt… Ma leiaksin veelgi neid maailma suuri ja väikesi ebaõiglusi, kui oma mõtisklust jätkaksin.
Kuid üldistest mõistetest kõige õudsem oli tunnetada lõpmatust. Õigemini võimatust tunnetada universumi lõpmatust. Et kõik on alguse ja lõputa, mis oli ilmvõimatu! See õudus kestis õnneks nii kaua, kuni leidsin kusagilt raamatust, võimalik, et mõnelt mõtlejalt, nagu näiteks Descartes, või mõnelt kodumaiselt astronoomiltpopularisaatorilt kergendava mõtte – lõplikkus oleks veelgi kohutavam.
Samuti
