äratajaseieri nii ligidale suurtele osutitele kui vähegi suutis. Kell näitas 2.40. Oli öö kõige sumbem tund, kodukäijate ja huntide ning halbade unede ning halbade inimeste aeg.
Ta oli vaevalt jõudnud koolimaja aia keskele, kui kuulis, kuidas kell seal trepil plärisema hakkas. Selle sekka kostis jälle imiku nuttu, mis tundus kõlavat veel valjemini. Jah, imik kisas nüüd kogu oma väikese elu eest. Võtke mind siit ära, võtke juba rutem! Naine jäi hetkeks vana jämeda vahtra varju seisma. Ja siis kuulis ta oma suureks kergenduseks uksekolksatust ning mehehäälset hüüatust. Ning tea-dis samas, et tema plaan oli läbi läinud…
Kui ta poeust lahti keeras, meenus talle veel midagi – et ta polnud ennist seal voodi peal järele vaadanud, kes see imik on, kas poiss või tüdruk. Mida mõni teine naine oleks tingimata teinud. Mis rääkis samuti sellest, et tema oli neis asjus… Või mis tähtsust sel nüüd ikka oli!?
Terve pühapäevase päeva lamas ta kui haige, magas mõne tunni, virgus, lamas niisama edasi, ajas end üles alles hilja õhtul. Ja kohe hakkas talle viirastuma, et nüüdsama koputatakse ta aknale või tagauksele ja seal on Hansenid, imik proual süles… Või on hoopis nood kolmekesi ja nõuavad oma last, metsalast tagasi.
Aga ei tulnud kedagi…
Ka edaspidi kõnetas imelik tühjus teda. Eriti õhtuti. Ei leidnud ta ühestki tegevusest kergendust. Püüdis kududa, aga näpud olid kui pudrust. Püüdis lugeda, aga ajaleheega raamatu tekst ei jõudnud temani. Ta pidi mõtlema vaid sellest lapsest. Et kuidas tal seal võiks olla. Ja samas tundis ta kogu aeg, et oli millegi vastu rängalt eksinud. Mis see oli, mis reegel? Kui ta oleks olnud usklik, oleks võinud arvata, et see on üks pühakirjakäskudest. Aga ta ju oli koolis neid õppinud – seal polnud ühtki sellist käsku, mis käis praeguse olukorra kohta.
Asi läks koguni nii hulluks, et ta oli mõnel nõrkusehetkel valmis minema sinna koolimajja ning kõik üles tunnistama ja lapse tagasi küsima. Kuid siis oleks juba mitu inimest sest teadlikud? Järgmisel hetkel tundus talle jälle üsna kindlalt, et oli ainuvõimaliku otsuse teinud.
Imelik, et ta ei kohanud toda väikest õpetajannat enam kordagi – ei poes ega ka lihtsalt aleviku peal. Mis oli tegelikult hea märk. Ta mees käis küll mõned korrad läbi, ostis mannat ja suhkrut ja biskviite, üks kord ka samarkandi rosinaid, mida tegelikult klaasi all väljaski ei olnud. Tema ise pakkus neid vaikselt mehele. Südametunnistus käskis. Ja see palja lagipeaga mees võttis ning noogutas talle lahkudes tänulikult. Aasta lõpuni ei olnud igatahes kuulda, et õpetajanna oleks lapsega maha saanud. Aga nääride järel andsid poes kooskäivad jututajad tallegi teada kohaliku uudise – Hansenite abielupaar olla ootamatult teise kooli üle viidud. Vist kuhugi Kesk-Eestisse – mehele pakutud seal direktori kohta. Nii et parema pärast siis…
Nõnda jäi tal vaid kujutleda, et kusagil seal Kesk-Eestis sündis neil viimaks see laps, keda oodati, ja nii oli peres korraga juba kaks last. Miski hakkas sisemuses jälle kirvendama. Kuni üks teine mõte selle vaigistas. Et ta ei olnud ju imikut usaldanud teadmatusele, sellistele inimestele, keda ta ei usaldanud, vaid kahele tublile inimesele, kes seda kindlasti olid, ja mis peamine – olid ka selliseks juhtumiks mingil moel valmis…
Kui hea on seista voolava vee all, tunda, kuidas see pahiseb lehvikjalt mööda su keha alla, puudutades iga su närvikiudu. Ja kui hea on tunda seebi pehmet puudet vastu keha. Just nimelt seebi, aga mitte mõne imesid tõotava šampooni oma. See on nagu mingi filosoofi lise kivi puudutus, mis annab su nahale, kogu su kehale edasi midagi seniteadmatut. See on nagu seisaksid looduseinimesena sulle pähe pahiseva kose all, mis väljub mäe seest ja kannab endas kivi jõudu ja voolamise tarkust…
Oh, olin seda hetke laevas, isegi enne laevale asumist oodanud! Asi polnud ju mitte pesemises kui sellises või mingi füüsilise mustuse mahasaamises – ma oleksin võinud oma luksuslikus hotellinumbris ja ka laevas üksikkaju tis duši all käia.
Ma igatsesin oma kodu, oma vannituba, oma privaatsust, pingelangust.
Sest kõik need päevad olid olnud nii intensiivsed; nad olid täidetud enneolematust elevusest ja kaleidoskoopiliselt vahelduvatest sündmustest, mis ületas aeg-ajalt selgesti mu taluvuspiiri. Ma pidin kogu aeg, igal hetkel valvel olema, enda olekut, oma ilmet, oma sõnu kontrollima. Jah, sadade pilkude risttules pole kerge viibida, see pole loomulik ega igapäevane, veel enam minutaolisele, kellele loodus on kinkinud tavalisest suurema häbelikkuse.
Tõesti, mul oli kogu aeg tunne, et ma kaotasin vähehaaval iseennast.
Eriti tuntav oli see kaotamise või enda ärajaotamise tunne pildistamiste ajal – juba välklampide sähvatustes on midagi ebaloomulikku! Ega loodusrahvad asjata pildistajaid pelga. Sind ju jäetakse sinna aparaadi sisemusse, su hing püütakse lõksu ja viiakse kaasa võõrasse kohta, kus sellega võidakse teha ei tea mida… Kuid ka kaasaegne inimene pole igal hetkel tugev ja reibas ja veendunud ning nõnda jääb ta sinna kaamerasse sellisena, nagu ta ise ei tahaks jääda. Ning tal pole enam edaspidist voli oma kujutise üle. Paradoks, aga nõnda see on. Ja mitte ainult fotoaparaadid, ka telekaamerad! Läbi nende kandub ju palju suurem, palju määratum uudishimu, ehkki nemad jälgivad inimest hääletult, ent samuti teadmatuil hetkil.Õnneks nad ei jälginud üksnes mind…
See pidev tähelepanu, see inimestest kiirgav uudishimu, see nagu ootas pidevalt midagi erakordset ja uut, mida ma polnud varem lausunud. Just lausutud sõnade üle tuli tunda igakordset vastutust. (Või pole see päris õige sõna?) Igal juhul on ju vana tõde, et sinu lausutu omandab teise inimese sule läbi teistmoodi tähenduse ja kõla, kui see oleks omandanud sinu enda poolt kirjapanduna. Ja sõnad olid halastamatumad ja püsivamad kui su ilme telepildis. Neid ei saanud kuidagiviisi tagasi kutsuda, samal ajal kui su kujutis mõne aja pärast haihtus ja sellest jäi vaid mingi mulje.
Ma räägin maailma tähelepanust seepärast nii pikalt, et sellele ei saa sinust kunagi küllalt, kui ta on sind kord juba välja valinud; ja ta on mitmenimeline – vaimustav, heakskiitev, aga ka arvustav ning halvustav, mõnikord, tegelikult üsna sageli lausa pahatahtlik. Sest maailm pole ühene, temas on kõike.
Ilmselt kuulun tõesti nende väheste hulka, kes tunnevad, et maailm neid aeg-ajalt lihtsalt segab, et ta paljunäolisus on nii koormav, et ta võimalusterohkus kisub ühe vaese natuuri sõna tõsises mõttes lõhki, et ta, see maailm, tema tegelikud ja mõttelised kaamerad püüavad tungida ka sinna, kuhu neid ei taheta lasta, teisisõnu isiklikku ellu, uste, kardinate ja muude katete taha, kaasa arvatud isegi voodiriided ja vannitoakardinad. Nii et sind hakkab paratamatult vaevama intiimsuse defitsiit. Sellest siis ka kõik need liigutused pärast kojusaabumist, mida ma nii pikalt kirjeldasin.
Ning alles nüüd selgus mulle, et ma polnud selleks päriselt valmis. Ma olin vaid arvanud, et olen. Ma vaevu läbisin selle. Ja ma pean kuidagi oma mina, oma eelmise seisundi tagasi saama. Just seepärast on vesi nii õnnistuslik, kergendav…
Ma ei taha siinkohal öelda, et tundsin end mõnel hetkel üksikuna. Väldin seda sõna, koguni kardan. Või õieti selle taga peituvat täit tähendust. Aga nii see paraku oli. Ehkki olen end kogu aeg harjutanud, aga võib-olla lihtsalt rahustanud mõttega, et vaid nõnda üksi olen saanud ja saan ka edaspidi elada oma elu parimal kombel. See tähendab – täita minu peale aegamööda laskunud kohustust. Või kuidas seda muud moodi nimetada. Kohus, sund, meeldivus, rõõm!
Ent kõigest hoolimata elasin seal läbi nii mõnegi nõrkuse hetke. Ei, ma olin lausa õnnetu ja tegin vist saatusele koguni vaikseid etteheiteid. Et mu kõrval ei seisnud mõnel tähtsal hetkel üht meest, et ma olin üksinda.
Aga ma olin ja olen seda ju ise tahtnud!
Mu üksindus pole olnud sugugi kogu aeg ahistav, isegi kui ta on mind täitnud teatud laadi kannatusega. Tegelikult – ma olen tundnud rahuldust ja isegi sadistlikku mõnu sellest kannatusest, ma olen tihti
