mina end tagant, vaevlen sõnade ja mõtete kallal. Ehkki see on teistpidi mõnus vaev. Või kust mina tean või näen kellegi sisse, mis värvi ja kui suuruke on kellegi õnn ja kui tasakaalus kellegi elu…
MINA
Ma ei mäleta endast, ükskõik kui kaugele ma eluuttu püüaksin tungida, midagi varasemat kui üks suur valge maja. Kuigi mõnikord justkui vilksataks sellist, mis on olnud enne seda, kuid sääraseid mälusähvatusi pole võimalik püüda, säilitada või nähtavaks muuta. Arvan, et küllap niisuguseid põgusaid vilksatusi jagab meie eel-elu kõigile inimestele. Või saadab šifreeritud kujul me unedesse.
Niisiis, ma mäletan maja, mis ei olnud ega saanudki oma suuruse tõttu olla meie päriskodu, ja kaht inimest, kes olid mu vane-mad. Kuni kõik ükskord kokku varises – ei, mitte see maja, vaid varises kokku teadmine, et nad on need, kelleks ma neid loomulikult ja kahtlustamata olin pidanud. Ehkki maja ise ei kaotanud sellest teadasaamisest midagi – tema jäi mulle ainsana truuks ja on seda tänini.
Mu vanemad, ei, kohe algusest peale on õigem öelda, et kasuvanemad olid Kalju ja Koidula, niisugune kõlav nimeühendus, mida taipasin alles hiljem, nii nagu sedagi, et Valge maja polnudki päriselt meie kodu. Veelgi täpsem oleks olnud öelda, et Kaljul- Koidulal ja seega ka minul polnudki oma kodu, sest nemad kaks olid õpetajad ja rändasid ühest kohast teise ning elasid neis korterites, mis neile kusagil anti. Ja oli vaid juhus, et nad jäid Mellistesse nii kauaks ajaks, tegelikult kogu järgnevaks eluks.
Sellega, et mu kasuvanemad olid õpetajad, liitus veel üks asjaolu – mul seisis ükskord ees nende õpilaseks saada. Mis on üks keeruline suhe, ja seda teavad üksnes need, kes on ise õpetajate lapsed olnud. Sest kogu aeg seirab sind kaasõpilaste arvamus, et su vanemad eelistavad sind teistele. Aga teisiti võttes, isegi koolilapsena olin ma kakskümmend neli tundi nende mõlema voli all, samal ajal kui kõik mu koolikaaslased võisid pärast tundide lõppu nautida kooliteed ja koolikarist vabakssaamist. Jah, see oli suur puudus, et mul polnud oma kooliteed. Või kuidas polnud – alumise korruse klassist hoone teise otsa kolmandale korrusele!
Muidugi kannatasin sellest peale, kui Koidula hakkas mulle inglise keelt õpetama, ja et mu isa oli direktor, keda kõik koolis kartsid, siis pidin minagi teda kartma. Ehkki Kalju pole kunagi olnud karm ja kinnine; ta on pigem pehme, mõjutatav natuur. Aga ega koolilapsed seda teadnud.
Tahan kokkuvõttes öelda, et ei Koidula ega ka Kalju olnud minuga ranged. Pealegi andsin neile väga harva põhjust minuga riielda. Nad olid lihtsalt kogu aeg need, kes nad olid, kes nad pidid olema…
Kuid koolini oli veel esialgu aega.
Ehkki… aeg-ajalt näib mulle, et mingit Valget maja, nagu mina seda kutsusin ja praegugi nõnda nimetan, pole füüsiliseltki enam ammu olemas, et seda pole kunagi olnud, et kõik see kauge on üksnes vaid mu kujutlus sellest, millises majas ma lapsepõlves võinuks elada ja koolis käia. Aga las sel olla, nagu ta on – ma võin ju tuua sadu pisiasju, mis seda tõesti tõestavad, ja ma võin olla mõndagi unustanud või teisiti mäletada, kuid mitte peamist – selle suure hoone erilist heledust, millel on olnud omaette tähendus. Jah, just see maja suutis esimesena kõigist reaalse maailma asjadest erutada mu kujutlust, sundis mind mõttes looma pilte ajast, mille jaoks oli mul nii napilt tõendusmaterjali…
Niisiis, me elasime kõik need aastad Melliste mõisa endises häärberis, selle kolmandal korrusel, kolmes otsatoas. Õnnelik juhus ühe tüdruku jaoks, ütleksin mina. Või kui meenutada ühe mu lapsepõlveaastate raamatu pealkirja, siis – väike tüdruk suures lossis. Ehk liigagi suur minusuguse lapse jaoks. Terve maailm, mida ma aeglaselt avastasin. Mis veelgi tähtsam, selles hoones sain ma ka kogu oma koolihariduse. Algusest lõpuni. Või palju niisuguseid allesjäänud häärbereid Eestimaal ikka oli – ja mitte kõigis ei asunud kool. Kokku vast mõniteist. Paljud säärased ilusad hooned lõhuti esimese vihaga lihtsalt maha (aga hooned polnud ju süüdi, pealegi olid need eestlaste ehitatud).
Kui kutsun seda maja siiamaani Valgeks majaks, siis ei tähenda see vähimatki paralleeli päris Valge Majaga Washingtonis, mida olen samuti juhtumisi oma elus külastanud ja mis polnudki mu imestuseks kuigivõrd suurem minu lapsepõlvekodust.
Juba üksi häärberi kahhelkivist ahjud olid midagi suursugust. Ja laed, täis ornamente. Ning friisid kunagises mõisasaalis, minuaegses koolisaalis, mis kujutasid putosid ning muid kreeka mütoloogia armsaid olendeid ja millele me pidulike aktuste ajal rohkem tähelepanu pöörasime kui õpetajate sõnavõttudele ja oma kaaslaste esinemisele. Seal üleval peitus üks saladusi, üks impulsse, miks antiikkunst mind alati on huvitanud. Aga kuna meile neist asjadest midagi ei räägitud (ei sobinud rääkida), siis oli ainus võimalus lasta oma kujutlusel see lünk täita. Vähem tähelepanuväärsed polnud ka lõvipealiste vasklinkidega uksed, mis vanaaegselt kääksusid. Ja sinna juurde mu kartus, et lõvi mind kohe käest hammustab. (Aga see tunne oli siiski enne kooliminekut, kui ma juhtusin üksi suure maja peal ringi käima ja Koidula mind otsima tuli, leides mu kusagilt nurgast suuril silmil midagi seni avastamatut silmitsemas.)
Kummatigi näib mulle, et suur osa mu mälestusi pärineks justkui ühest teisest, palju varasemast lapsepõlvest. Teisisõnu, need juba on kellegi poolt kirja pandud. Jah, pole võimatu, et ma olen sellest raamatust, mida te juba aimate, mõned pildid kogemata üle kandnud. Seda juhtub ikka. Ja seejuures pole peaaegu mingit vahet – ma mõtlen emotsionaalset, aga ka sisulist –, et väike Illimar oli poiss, mina aga tüdruk. Tõesti, ka temal oli häärber ja tumedad pargipuud ja sulalumelõhn ja vareste kraaksumine aiateibais. Ja minul seisis jäme lumememm samasuguste pargipuudeall, pikk punane porgand ninaks ja ahjusöed silmadeks. Ühel teisel pildil seisan minagi keset talve ja mulle avaneb kaugele-kaugele ulatuv igav väli, madal vesitaevas nagu hall tekk selle kohal, rõhtsad karjaaiaroikad, mis jagavad pildi nagu kaheks, ning varesed istuvad sellel aial, tõusevad siis lendu ja madala taeva all kõlab nende igav ja samas ka hirmutav „kar-r-r!”.
Mulle näib, et kõige tugevamad kõigist mälestustest lapsepõlves on lõhnamälestused – häärberikeldri mahke, magusavõitu lõhn, milles on koos kartulite, porgandite, seenepurkide, vanade, pütti unustatud soolakurkide, aga ka mulla ning puusalvede hõng. Ning teinegi lõhn, aga hoopis kõrgemalt – õunte lõhn häärberipööningul. Ja kolmaski, kuid kolmel vahepealsel korrusel – vanade mööblitükkide, värnitsa ning laki lõhn tühjas klassiruumis, kus on alles vaid kunagiste koolitundide kaja, kui ma keset suve sinna jälle ära eksisin.
Häärberi lõunaküljes asus tönts, madala torni moodi ehitis; see oli kuuekandiline ja sel olid igas suunas vaatavad aknad. See polnud eriti suur, lihtsalt üks omapärane ruum, mida mu hilisem kujutlus on sidunud mõistega „vaikusetorn”. Võib-olla et seal asus kord paruni enda kabinet, juhul kui ta ikka armastas üksiolekut ja romantilist õhkkonda, sest tornitoa aknad olid värviklaasist – sinisest, rohelisest, punasest, kollasest, pruunist, mõned ruudud ka läbipaistmatud, piimvalgest klaasist. Siiski, mõned ruudud sellest mosaiigist olid minu ajaks juba kadunud ja asendatud tavaliste klaasidega, mis vähendas toa mõjukust. (Muide, see raamatuist pungil tornituba oli mõtteliseks eelkäijaks ühele mu hilisemale elukohale.)
Tornitoas asus kooliraamatukogu. Mitte just suur oma raamatute arvu poolest, kuid piisav kooli ja esmajoones minu jaoks. Raamatud asusid lehvikjalt paigutatud riiulitel – teisiti ei saanukski neid paigutada – ja nõnda ei olnud seal hämaraid nurki, nagu hilisemates, palju suuremates raamatukogudes, kus mul on olnud juhust viibida. Värviline valgus langes ühtmoodi kõigile riiulitele ja sul oli kerge ükskõik millist raamatut kätte saada. Mind muidugi lubas Koidula sinna riiulite vahele kõndima, aga kõigile lastele see vabadus ei laienenud. Just nende akende tõttu oli see ruum mu lemmikpaik, mida ma ka vastavalt kutsusin – Minu Värviline Maailm.
Kuid sellele lisaks, mingil kombel isegi vastukaaluks oli tohutu suur häärberipööning. Sel ajal kui
