koolipinke, ämbreid, vanu põrandaharju ja muud säärast. Nii ei olnud mul madala pööninguukseni kerge pääseda. Aga mul oli võti (just nõnda nagu ühel mu esimestest kirjanduslikest kangelastest), mille olin leidnud pärast pikka otsimist; tegelikult oli tegu terve võtmekimbuga, kust õige võtme leidsin üles alles peale pikka passitamist roostes lukuauku.
Minu koht asus pööningu lõpus. Lihtsalt koht, mida ei tohtinud keegi teada. (Sest öelge mulle – milline lapsepõlv saaks läbi ilma sellise kohata, ilma saladuseta, ilma tabuta!) Seal oli mingi igivana, kunagise kullatisekorra kaotanud nikerdustega tugitool, mille polstri seest turritas välja tooli sisikond ja ka üks terav vedru. Seal ma harilikult istusin. Pööningualuses oli hämar, kogu aeg hämar, ainult üks kauge, väga kauge kaarjas aken jätkutas sinna oma valgust. Justkui teisest maailmast.
Seal ilmuski mulle esimest korda mu Kidisev Kuul. See sündis mingis meelehärmiseisundis või mingi erutuse järel, enam ei mäletagi. Kuid järsku rippus see kuul lihtsalt mu ees pööninguõhus. Kui lohutus. Või kingitus, mida ei saanud kätte võtta, üksnes vaadata. See oli suurem kui pall, suurem isegi kui gloobus me klassis, samal ajal õrn ja iga hetk kaugenev, kui ma vaid suuremat uudishimu üles oleksin näidanud, ning, nagu ma juba ütlesin – kidisev. See tähendab, et ta väreles ja võbeles ja tekitas seejuures säärast häält, nagu oleksid sajad väikesed klaaslitrid üksteise vastu puutunud sellesse pööningualusesse mingil kombel pääsenud tuule hinguses. (See on mu praegune, täiskasvanulik kirjeldus. Kuidas ma seda tol ajal kogesin, seda on küllalt raske taastada. Igatahes ma ei tundnud mingitki hirmu. Mitte kordagi. Ka mitte uudishimu, üksnes imestust.)
Kera peatus minust harilikult vaid käeulatuse kaugusel, aga ma teadsin, et ei tohi kätt sirutada ning seda puutuda. Ja kui ma ta sädelevat pinda uurima hakkasin, siis avastasin, et need polnud mitte metall-litrid, vaid väikesed siledad läikivad tahvlikesed. Ja nad kiirgasid erinevat valgust. Ja ükskord, ainult ühel korral moodustusid sinna tahvlikestele tähed – algul A, siis G, siis kõik järgmised, nii et neist tähtedest said sõnad, ei, nimed, võõrapärased nimed: AGATHE, ADA, ANNA, ADELE. Neli nime – ja ei midagi rohkemat. Pärastpoole hakkasin nägema ka pilte. Minu arvates nende nelja nägusid. Oh, nad olid ilusad, imeilusad, ilusamad kui mina, kuid muidu minuga peaaegu üheealised. Nagu mu õed, keda mul kunagi polnud olnud. Aga mulle oli siis juba teada, et nad pidid olema viimase Melliste mõisa paruni Wulffitütred.
Siis see vidin lakkas ja tähed kustusid ning neid saatnud pildid hajusid ning kumagi hajus ja kera enam polnudki. Ja siis oli selle asemel äkki pimedus, milles mu silmad ei seletanud tükk aega midagi, nii et pidin pigistama leentooli käepidet, et ennast jälle ära tunda ning oma nime mäletada – Eike, mina! See mitteteadmise aeg kestis lühikese hetke, ja selle järel ründas mind peavalu. Ja see peavalu oli saatjaks iga kord, kui toimus mu kohtumine Kidiseva Kuuliga. Sellest hoolimata peibutas võimalus kuuli näha mind alati tugevamini, ja ma ei mõelnud kordagi sellele, mis järgneb pärast.
Kas see oli nägemus ehk hallutsinatsioon või minu ülitundliku meelekujutluse tulemus või midagi kolmandat, seda on mul praegu raske öelda. Kuid kõige kindlam näib olevat väide, et ma lihtsalt hakkasin seal pööningul ühel päeval nägema seda, mida ma v ä g a tahtsin näha. Või peaks uskuma, et just nõndaviisi andis loodus ja just minule välja ühe oma saladustest? Või andis nõnda märku minus hiljem avalduma hakanud sensitiivsus? Ei tea. Aga selles võis peituda ka hoopis varajane hoiatus, et ma ei tungiks mingisse keelatud maailma ja ei koormaks end liigse teadmisega. Ent mõnikord on meeldinud mulle arvata, et Kidiseva Kuuli kaudu saatis üks teine, meist mõõtmatum maailm hoopis teate, et ma ei piirduks oma edasises elus, oma loomingus vaid nähtava ja kuuldavaga, vaid püriksin millegi enama poole. Või lihtsamalt öeldes võis olla tegu ennustusega, et peale tõelise elu on olemas ka kirjanduse imeline teine reaalsus.
Igal juhul kujutasid tornituba ja häärberipööning kaht olulist kohta terves mu lapsepõlves. Ja nad olid igas mõttes vastandid, vastaspoolused juba oma asukoha järgi.
Ükskord palju hiljem, kui mul oli juhust lugeda prantsuse filosoofi Gaston Bachelard’i maja-filosoofiat, asus kõik vägagi oma kohale. Selgus, et nii pööning kui ka häärberialune võlvitud kelder kuulusid maja kui sellise oluliste ruumide hulka. Ja kui veel uskuda Jungi, kelle ma samuti mingil ajal avastasin, siis oli tegu lausa alateadvuse sümbolitega.
Huvitavat polnud mitte ainult selles suures majas. Hea tahtmise juures võis seda kogeda ka häärberi seintest väljaspool. Sealt, Melliste mõisa pargist pärinesid mu järgnevad maailmaavastused ja samas ka imestus selle maailma kummalisuse üle, mis on kestnud siiamaani. Ah, kui ma võiksin imekombel taastada mõne päeva vanas mõisapargis, kui ma võiksin kõrvalt vaadata, milline ma tollal välja nägin! Ma tean, mind aitaksid näiteks mõned selle aegsed fotod. Kuid mul on alles kõigest paar klassipilti, kus kõigil ees pingutatud, võltsid näod. Ja seda on vähe. Nii et ma pean lootma vaid oma mälule…
Sel täis kasvanud pargil polnudki õiget peremeest. Kool pidanuks see ju olema, aga me suutsime nii vähe. Kevaditi käisime vahel oksi kogumas ja lehti riisumas, rämpsu ja kulu põletamas.
Aga kõigepealt oli park mu mängumaa, minu ja mõnede pargilähedaste laste oma. Neid lapsi oli kuus või seitse ja me moodustasime mingi koosluse või pundi. Tuleks kohe öelda, et mina olin ainuke tüdruk selles sõpruskonnas. Arvan, et mu poolvend Urmas ega ta kaaslased polnud minu seltskonnast eriti vaimustatud, kuid nad pidid mind siiski taluma. Mind, plikakest. Mõnda nende mängu või ettevõtmisse mind siiski ei võetud. Siis muutusin salakuulajaks. Kuid pargi tagumistesse soppidesse me harilikult ei jõudnudki. Selleks olime liiga kärsitud.
Päris väikestena me suplesime koos. Me suplesime muidugi kellegi teadmata. Sest see polnud tavaline järv, vaid allikajärv, kus vesi mitmes kohas nagu liiva seest välja kees – ja allikad olid teadagi ohtlikud. Lastena, alasti olime kõik ühesugused. Või siiski ei olnud. Poistele meeldis mind suplema kutsuda uudishimust. Neile meeldis mind sõrmedega kompida. Nad kutsusid mind Pajulehekeseks. Siis ma ei saanud sellest ütlusest aru. Poistel endil olid selle koha peal hoopis tilud, need liimika moodi pisikesed ripendised. Aga ma ei osanud seda pidada mingiks erinevuseks. Nad olid lihtsalt poisid, ja juba selle sõna tõttu teistsugused. Teistsugused mitte nende ripendiste tõttu, vaid kuidagi teisiti. Näiteks, et olid minust tugevamad. Häbi oli tollal meist kõigist veel kaugel. Mõtlen, meiegi olime tõelised paradiisielanikud. Nagu väikesed Aadamad ja üks Eeva.
Need sinisest põhjamudast üles keevad allikad ei rahunenud enne, kui sügav talv kogu järvekese jääga kaanetas.
„Eike, sa ei tohi…” oli üks põhilisi Koidula keeldusid, ja eriti käis see järve kohta. Need Koidula kõigelaadilised keelud saatsid mind pidevalt. Või mida me lapsed, eriti tüdrukud, oleksime väärt ilma niisuguste emade keeldudeta! (Nende kaugem ja üldisem tähendus selgub ju alles tagantjärele!) Ent lapsed on selles eas endi arust kõiketeadvad olevused, kes ei tea… tegelikult midagi! Ja nad tegutsevad lõpuks ikkagi nii, nagu nemad ise paremaks arvavad. Sest nende maailm on nii noor ja kogemusteta. Kuid kas pole just selles üks elu edasivedavaid mootoreid, et me juba oma varasest lapseeast peale ei kuula tegelikult oma vanemate soovitusikeeldusid- käskusid!? Jah, me elame algusest peale esmakordselt, nagu on öelnud üks luuletaja. Ei mäleta vaid, kes.
Suvel käisime vahel vana ruhega järvel sõitmas, ja poisid hakkasid keset järve ruhet kõigutama. Neil oli vaja, et ma kiljuksin.Ma ju kartsin uppuda. Üle kõige maailmas kartsin ma uppuda. Sellest ajast on mul kartus igasuguse vee ees – mida suurem vesi, seda suurem kartus. Mäletan, kuidas ma Ameerikasse lennates vaatlesin õudusega minu alla kümne kilomeetri sügavusele jäävat Atlandi ookeani ja mõtlesin, et sealt veepinnalt edasi on ka veel neli kuni viis kilomeetrit teistsugust sügavust…
Talv järvel oli helevalge ja täis külma tõsidust. Seal võis kohata igasugust jääd. Oli krobelist, mis oli turvaline, kuid leidus ka mõrtsuk musta ja nii läbipaistvat,
