nüüd sama räpane kui mu kleitki – nagu kõik, kõik minus! –, siis kummardusin ja tegin ennast altpoolt puhtamaks. Seejärel heitsin rätiku sinna tuleasemele. Hetke pärast haaras leek selle ja hävitas mõne hetkega viimase märgi minuga juhtunust. Ehkki minus oli kõik alles.
Pärast seda oksendasin ühe leedripõõsa juures, mis kasvas telliselisel varemenukil, välja kõik endas oleva – punane leeder oma kirbusega aitas kaasa.
Siis komberdasin läbi varahommikuse pargi koju, häärberi valge siluett läbi puude teed juhatamas. Hele jaanipäev oli lõpuks käes, kuid kõik inimesed millegipärast magasid selle hommikuse ilu maha.
Olin hirmunud ja nõrk ning mõtlesin vaid sellele, et keegi, mitte keegi ei tohi mind näha. Leidsin ärapeidetud võtme, tõusin vaikselt häärberipööningule. Ja ma vaid istusin oma tavalisel kohal – ei nutnud, ei kahetsenud, ei teinud midagi. Kuid nende näod olid mul kogu aeg silme ees ja vajutusid üha sügavamale minusse. Selleks teiseks korraks, kui ma elus nendega uuesti kokku peaksin juhtuma. Ja ma mõistsin järsku, et see, mida nad minuga tegid, oli ettekavatsetud tegu. Veelgi enam – nad olid kindlasti seda kusagil mujal, kellegi teise kallal juba teinud. Ja nagu minulgi, polnud ka nendel, minust eelmistel, jõudu olnud sellest häbist uhkelt ülesaamiseks ja kellelegi juhtunust teadaandmiseks… Jah, nad olidki nähtavasti säärased vahvad ringiseerijad, sellised tublid mootorratturid, kes käisid suviti maapidudel, aga võib ka olla, et vaid igal jaanipäeval, mis olnuks ju suurepärane rituaal nende seisukohast, ja vägistasid süütuid tüdrukuid. Ja nad pidid üsna kaugelt pärit olema, et keegi neid ära ei tunneks…
Lamasin, kuni pööninguhämarusse ilmus taas mu Kidisev Kuul ja ma sain lõpuks oma meeleheitele mingitki leevendust. Edasi ma hõljusin ta hõbedases siras ja ei pidanud enam millelegi mõtlema. Nüüd tagantjärele saan aru, et just tookord ründasid mind esimesed suurepärased nägemused. Imelik, ma elasin uuesti, omamoodi läbi Turaida Roosi õnnetut armastust, aga isemoodi kujul – ma olin lõpuks ise Mai Roos ja too mustas mootorratturitagis jõhkard oli teadagi kes.
Aga viimaks vajus suur raske unustus mu peale. Ma ei tea, kas ma magasin või mis see oli, kuid kui ma sealt alla tulin, oli keskpäev käes.
Koidula oli vist mind hulk aega oodanud ja kusagil ehk otsimaski käinud. Ta vaid vaatas mind arusaamatult nagu alati, aga ei küsinud midagi. Tundsin, et pean ise selle olukorra kuidagi lahendama.
„Oli väga lõbus jaanipidu. Aga ma olen hirmus väsinud… Me tüdrukutega läksime…” Edasi ei tulnud minust enam ainukestki sõna.
Koidula vaid vangutas seepeale pead, aga rohkem vist mu kortsus kleidi pärast, ja võis mõelda mida tahes, aga eluilmaski ei aimanud ta, et ma olin mõne tunni eest naiseks saanud.
Seejärel läbistas mind uus värin, nagu hilinenud palavik. Ja selle seest kerkis kohutav küsimus – aga kui midagi juhtub, kui ma jään rasedaks, sest see pole ju võimatu… Kuid õnneks algas sama päeva õhtul minus see vaikne torm, millega ma olin juba tuttav, ja heitis minust välja kõik selle, mis sinna oli jäänud ja veelgi enam.
Kuid oma Kidiseva Kuuli abi vajasin edaspidigi, terve selle suve.
Seal pööninguhämaras polnud kunagi midagi vaja rääkida. Mõnikord viibisin seal sügava õhtuni. Kuni nahkhiired lendama hakkasid. Jah, selgus, et pööningualune on neid vanu olevusi täis. Kogu aeg kordusid peas sellesama elutarga, aga brutaalse naise öeldud sõnad: „Mulle on hinge sülitatud!” Koidula omad need polnud, vanaema mul ju polnud, Matilda polnud nii kunagi rääkinud. Ma ei tea, kas need sobisid ka minu kohta. Miks mitte. Mul ju polnud teisi sõnu võtta. Need ainult. Mul polnud sõnu juhtunu jaoks. Ma poleks mõistnud nende tähendustki, kui oleks mõnda neist juhuslikult kuulnud.
Alles hiljem sain selle leksikoni selgeks.
Tunnistan nüüd, et olen seda juhtumit korra ka püüdnud ära kirjutada. Just nimelt endast välja, endast vabaks kirjutada. See on olnud ilmselt seotud alateadvusega. Algul pidi sellest tulema midagi novellilaadset. Siis just otsisin sobivat pealkirja, et võiksin algusest peale kirjutama hakata. Ükski pähetulnuist ei sobinud. Kuni mulle meenus soomekeelne sõna „raipama”. (Sõnades, kõigi keelte omades kokku, on peale nende otsese tähenduse veel midagi üldisemat, kõlaliselt meeldivat või ebameeldivat. Jah-just, mõnikord sisaldub mõnes teises keeles üllatav adekvaat, mis soovitut kõige paremini edasi annab. Nii ei saa ju eestikeelne „uje” või „arg” kuidagi ingliskeelse „shy” vastu.) Raipama – vaat see oli tõesti midagi vägivaldset, rebivat, rämedat, r-st. (R-häälik on üldse kõige pealetükkivam, kõrvariivavam!) Niisiis, selle loo pealkirjaks pidi kõiki keelereegleid eiravalt saama „Raipajad”.
Aga kui ma veidigi kainemalt mõtlema hakkasin, siis mõistsin, et ei panda ju ühele novellile säärast pealkirja – ja üleüldse, selliseid lugusid ei kirjutata!
Ent… kui ma juba kirjutamas olin, sain aru, et ei suuda seda ühelegi silmale usaldada. Kui ma ka kogu loo kolmandas isikus esitan. (Isikupositsioon on üks mu varieeruvaid võtteid!) Mind takistas ilmselt selle juhtumi intiimsus, üksühesus, nii-öelda alastus. Ja mul oli võimatu mingit muud olustikku või tegevustikku juurde kirjutada kui vaid seda. Samuti midagi detailset ära jätta. Nõnda loobusin peaaegu kohe alguses, jaaniõhtu helgema osa kirjelduse kohal.
Hiljem tahtsin selle episoodi lisada oma romaani „Metsa tütar”, kuid sinna ta taas ei sobinud. Nii et siinkohal edasiantu on esmakordne… See pole novell ega kedagist. See on üks minu elu halbu unenägusid. Aga samal ajal… osa minu loost. Just nimelt minu elu loost ja tingimata lahkukirjutatult, nii nagu see sõnadeühendus kõlab ka Helen Kelleri raamatu pealkirjana. (Mis temasse puutub, siis igasugused ja ka taolised lood, mille mina siinkohal esitasin, kahvatuvad Heleni ainulaadselt võimatu loo kõrval.)
Nii et nüüd tuleks ehk küsida – kas kõik? Ei, mitte veel!
Kaksteist aasta hiljem kohtasin ma üht neist kolmest uuesti. (Mäletate, ma ju mõtlesin sellele tulevikus taaskohtumisele seal rotundialusel lamades!) Seda, kes oli olnud nende eestvedaja. Kellega olin tantsinud ja kes oli olnud esimene…
See oli imelik sattumus. Mul oli ühes Kesk-Eesti maaraamatukogus kohtumine oma lugejatega. Mind kui noort poetessi oli kenasti külla kutsutud ja kohapeal võeti mind hästi vastu ja koheldi õrnalt nagu mingit kristallehet, milleks ainult maaraamatukogud võimelised on. Sest äsja oli ilmunud mu luulekogu „Valguse laulud” ja see meeldis eriti nooremas keskeas naislugejatele. Kui ma ikka õigesti mäletan, siis oli selles kogus ka paar suvist luuletust, üks muuseas kandmas tolle kurikuulsa jaanipäeva meeleolu, kuid nii šifreeritult, et seda vaevalt ükski inimene peale autori ära võinuks tunda. Mitte sündmus ise, vaid ootus ja hilisem tühjusetunne olid selle luuletuse sisuks.
Ja siis äkki, tõstnud pilgu oma raamatu tiitellehelt, kuhu ma olin just järjekordset pühendust kirjutamas, nägin ma teda. Ta oli ühe naise käevangus. Ilmselt oma naise. Aga midagi abitut oli temas. Kuhu on siis jäänud kunagine vägev vägistaja ja tema enese kindlus? tahtnuks ma hetkel hüüatada, ent hoidsin end tagasi. Muidugi ei tundnud ta mind ära, vaatas rohkem oma naise, temast hea mitu aastat vanema proua otsa ja kuulas teda. Aga too, tema naine, oli selgelt minu lugeja. Ent sel hetkel, kui proua kummardus lipitsevalt mult autogrammi võtma, pidi ta mehe tahtmatult enda küljest lahti laskma. Ning ma märkasin, et mehe käsi, terve ta labakäsi oli imelikult väändunud, nagu… oleks see valesti mootorratta külge pandud vänt. (Just selline võrdlus mulle tol hetkel pähe kargas, sest valuvalge hetke jooksul meenus kõik kaheteistkümne suve eest toimunu.)
Nii et sellepärast sa vajadki siis selle naise toetust! mõtlesin ma.
Ja äkki ma nägin järgmise sähvatuse valgel,
