sõnadesse „loodus” ja „tervisesport”, orienteerumine, sportlik matkamine – mis on teineteisest lahutamatud, loodus-, seene- ja marjaretked. Sellele kõigele suvised nädala vahetused ja puhkus suures osas kulubki. Mulle meeldib luusida nurmedel, niitudel, rabas, metsas. Seal on alati uudistada rohukõrrel ukerdavat putukat, teerajal askeldavaid sipelgaid. Kui seene (marja) saak on kesine, pole ma nördinud. Tunnen rõõmu toredast päevast,päikese lõõmast, mõnest uuest slaidist, tundma õpitud taimest, materjalist ikebana tarvis, mis aga peamine – ununeb üksindus. Kurb, kui „tänu” vanematevahelisele arveteklaarimisele võib kõik hetkega puruneda. Paraku pole ma suutnud selle vastu rohtu leida.
Suvepuhkuse olen veetnud lihtsamatel 1.–2. kategooria süsta- või jalgsimatkadel. Tõsi, viimastel aastatel on enam hakanud köitma veematkad. Huvitav, mis on siin „süüdi”: kas Kala tähtkuju, milles ilmavalgust nägin, või hoopis mu perekonnanimi.
Jõudumööda püüan osa saada kunsti-, foto- ja lillenäitustest. Olen nendelt leidnud enda jaoks mõndagi õpetlikku, mida kõrva taha panna.
Pühapäevapiltnikuna (seegi palju öeldud) on mul rännuteedel fotoaparaat kaasas olnud ning seetõttu huvitab mind näitustel peamiselt objekti ja hetke valik, mis on matkal pildistades minu arvates üsna oluline.
Kiek in de Kökis olen fotonäitustel elamusi saanud. Kunstinäitustel meeldivad mulle graafika ja tarbekunst kõige enam. Tarbekunsti välja panekutest saab ideekesi, mida hea tahtmise ja julge pealehakkamise korral võiks kasutada oma toa muutmisel hubasemaks ja veidi vallatuks. Tore on uudistada käsitööalbumeid. Sealtki võib leida midagi, mida võiks proovida. Ühtteist saab pika hoovõtmise ja nokitsemise tulemusel ka valmis. Paraku piirduvad mu oskused vaid kudumise, heegeldamise ja tikkimisega. Juhul, kui harutamine muutub põhitegevuseks, kaob viivuks tegutsemislust. Seni pole vardaid, lõngakerasid veel põõsasse visanud.
Mis mulle veel meeldib? Vahetevahel nokitsen köögis, et proovida, kuidas õnnestub enda retseptide järgi valmistatud pirukas, salat jne. Tahaksin tungida kulinaaria saladustesse. Kõigest, mis puudutab roogade serveerimist, püüan teadmisi omandada. Kas aga saan sellega hakkama ja jätkub püsivust? Olen iseloomult veidi kärsitu ja kipun kiirustama, sest tulemused ei anna asu.
Armastan lapsi, mis on omane pea igale naisele, neiule.
Leian, et lapsed on need, kes toovad peresse tõelise kodukoldesoojuse ja helluse. Väsinud hullamisest mööblitükkide vahel, ronivad rüblikud ema-isa põlvedele või sikutavad kuuevarrukast ja põllesiilust, nõudmaks vastust enda eluprobleemidele ja teistelegi küsimustele. Üsnavarakult tuleks nad haarata kaasa pereprobleemidesse, nendega arvestada – seda kõike selleks, et ka nendel on kunagi ees oma pere loomise probleem. Tore oleks nendele rüblikutele kududa, heegeldada. Nende kinda- ja sokipaare võib üsna lihtsate vahenditega muuta lõbusateks tiigrikutsudeks ja nurrulöövateks kiisudeks.
Olen unistava natuuriga tüdruk, seetõttu olen ennast üsna tihti tabanud oma kätega loodud väikese pesa mõtetest. Seal peab olema hellust, soojust, mõni vallatu marakratt, üksteise mõistmist ja usaldust.
Teatrikülastused on mul üldiselt harvad, üksinda minemisest nagu suurt ei hooli. Teatrietendustest, kontsertidest on kõige elamusterohkemad need, kus laval toimuvale lisab hõngu etenduspaik. Selliseid paiku on: Dominiiklaste klooster, Kiek in de Kök, Pirita klooster, Raekoja saal. Enam köidavad Tallinna Kammerkoori ja Hortus Musicuse kontserdid.
Kõige raskem on Teile, Peeter, paika panna oma iseloomu. Enda arvates olen abivalmis, sõbralik ja aus. Mis puutub mu seksapiilsusesse, siis selle ärataja ja hindaja on eelkõige vastassugupoole esindaja. Kes ta on? Võib-olla olete selleks Teie?
Suurimaks puuduseks pean seda, et olen aeglane, liialt endasse tõmbunud ja kinnine. Armastan seltskonda, aga ise vajan seltskonnaga kohanemiseks aega. Püüdlen selle poole, et säilitada elurõõm ja tegutsemislust. Kuidas see õnnestub, selle üle otsustavad teised. Nüüd on küll ülim aeg kiri lõpetada, kell tiksub kesköö tundi. Ehk said need kirjaread liialt pikad või hoopis napid? Kas tulevad need kasuks või kahjuks? Sellele annab vastuse aeg.
Mind köitis Teie suur huvidering, selle mitmekesisus – sest just selline parasjagu huumorimeelne kangem pool, kes soovib lapsi kasvatama hakata, on olnud minu ideaalilähedane ehk isegi ideaalne mehe kandidaat.
Kui Te leiate, et minuga tasuks lähemalt tuttavaks saada, siis mulle võib helistada Tallinna telefonil 43-99-62.
Mis seal salata, telefonikõnet – olgu või kurvamaigulist – jään ootama.
Hüva päeva jätku, Peeter!
Suured tervitused!
Väga põhjalik ja huvitav kiri köidab mind ja ma langetan otsuse tallinlanna kasuks.
Lugedes viimasest Reklaamist Teie kuulutust, otsustasin Teile kirjutada. Hiidlaste vastu on mul suur lugupidamine. Ka minu soontes voolab hiidlase verd – isa on mul hiidlane. Hiljem viisid kauged mereteed tema kodusaarest eemale. Poisina õppis Kuressaare Merekoolis. Lähemad sugulased elavad mul praegu kodusaarel ja peaaegu igal suvel käin neid vaatamas. Vahel kadestan neid – nad on lõbusad, rahulikud, töökad ning eemal sellest koledast ja närvesöövast linna sagimisest. Nüüd peaksin vist enda isikut veidi lähemalt valgustama.
Olen 31-aastane, äsja lahutatud. Suur osa ajast läheb laste kasvatamisele. Olen seksikas, elavaloomuline, toimekas, armastan toredaid inimesi. Pikkus 173 cm, normaalses kehakaalus blond (suvel pruuni nahaga). Haridus on kesk-eri. Olen kergesti seltsiv (heas mõttes), avameelne, otsekohene. Vihkan teesklust, kadedust. Mulle ei meeldi igavad, hallid inimesed. Nende seltskonda ma ei kipu. Vihkan joomist ja liiderlikkust ning vastassoo esindajalt pean hinnatavaks jooneks truudust (kuigi öeldakse, et truudus on juhuse puudus?!). Mulle ei meeldi armukadedad mehed (minu endine mees oli seda lausa põhjendamatult). Nalja pärast meeldiva partneriga natuke vallatleda pole ju truudusetus, ainult seks temaga on truuduse murdmine. Usun, et mõtlete samuti nagu mina. Kuna ise olen seltskonnas lõbus ja jutukas, siis mulle meeldiks, et partner ei oleks nagu „tukunui”. Inimeses peab särtsu sees olema ja igasugusteks viguriteks peab ta alati valmis olema. Meeldivad elurõõmsad inimesed, sisemise kultuuriga. Vaimselt peavad inimesed samuti sobima, muidu võib seksist küllastuda!
Armastan väga looduses viibida. Puhkuse veedan oma metsikus onnis, kus puudub isegi elekter, rääkimata muudest mugavustest. Elumõte seisneb minu arvates mitte ainult endale elamises. Selle põhimõtte järgi olen püüdnud ka elada. Abivalmidus (sageli päris võõraste inimeste suhtes), samuti ükskõiksuse vältimine kaunistavad inimest rohkem kui mõni hinnaline ehe. Viimasel ajal olen tulnud sellisele mõttele, et me ei taha head näha (suuremas linnas, rahvamasside hulgas lööb see eriti välja). Kahju on, kui see kõik ainult rohkem süveneb.
Aga siiski pead norgu ei tohi lasta, kuigi mõnikord võtavad tumedad meeleolud võimust. „Elu mõte seisneb elus eneses.” Ja ega siis muud kui elame edasi ja püüame näha head enda ümber ja ka endas ainult head ja ilusat. Sageli on selleks vaja oskust vaadata.
Nüüd küll lõpetan, muidu kirjutan veel teab mis maast ja ilmast kokku!
Igatahes praegu kujutlen end Kärdla rannas Rannapaargu ees mere poole vaatamas ja täpselt niisugune tunne on, et nüüd on see maailma veeremise aeg käes.
Elan eramajas looduslikult kaunis ja vaikses kohas koos vanematega. Aga mul on oma tuba, kus meid keegi ei sega.
Jään Teilt vastust ootama ja meeldiv oleks, kui saadaksite kirjaga ka
