palli üksteisele ja kes palli maha pillab, see saab algul tähe „s” omanikuks. Kes pillab neli korda palli maha, tema ongi „siga”,” seletab Kersti.
„Mängime pealegi „Siga”. Otsi pall üles ja võime alustada!” Pööran pea Katrini poole. „Kas oled nõus meiega mängima?”
Mu vanem tütar noogutab, aga juba on ka Kersti palliga kohal.
„Te peate väga õrnalt üksteisele palli viskama, sest muidu loo-bite toas midagi katki!” sekkub Kalli meie tegemistesse.
Muhelen.
„Ole mureta! Oleme seda mängu ennegi toas mänginud ja pole siin midagi katki teinud.”
„Te vaadake mul ette – muidu saate kõik sugeda!” hoiatab Kalli meid veel ja suundub ise kööki.
Katrin ronib mu põlvedelt maha ja me moodustame kolmnurga. Esimesena viskab Kersti palli minu suunas, mille ma ka kinni püüan ja saadan selle lendu Katrini poole, kes tuleb samuti edukalt oma ülesandega toime. Jälle läheb pall lendu minu suunas, aga seekord pudistan ma selle maha.
„Ess!” kilkavad tüdrukud vaimustunult, aga mina vaid naeratan ning juba lendab pall aeglaselt ja täpselt mu noorema tütre suunas, kellel pole raskusi seda kinni püüda.
Tüdrukute rõõmuhõisetel pole piire, kui olen neli korda palli maha pillanud ja nime „siga” saanud. Nüüd on Kalli aga jälle platsis ja kamandab lapsed magama heitmiseks ettevalmistusi tegema.
Tütred on siiski väga õnnelikud, sest järjekordselt kaotasin just
mina mängu.
„Meie oleme osavamad kui issi!” otsustab Kersti.
„Jah, issi meie vastu ei saa!” tõendab Katrin teda takka.
Noogutan.
„See on loomulik, et mina teie vastu ei saa. Te mängite palli väga tihti ja olete seetõttu profid, aga mina mängin palli harva ja olen seetõttu algaja. Harjutamine teeb meistriks!”
„Aitab jutust!” kipub Kalli kannatust kaotama ja pöördub tüdrukute poole: „Esmalt pesete ennast puhtaks ja seejärel marss magama!”
Ma toetan Kallit ja häälestan samuti tütreid uneriiki rändama: „Olite väga tublid, aga nüüd on tõesti õige aeg magama minna. Kindlasti tuleb teil pärast magusat võitu hea uni.”
Tüdrukud sibavad minu juurde ja ma kallistan neid.
„Head ööd, issi!” kilkab Katrin.
„Head ööd, issi!” kilkab ka Kersti.
„Head ööd, lapsukesed!” ütlen reipalt ja lehvitan tütardele järele, kui nad vannituppa suunduvad.
Minu kaissu voodisse tuleb Kalli juba üsna leplikuna, sest mu ema on ka seekord hea meelega nõus oma lapselastega tegelema, kui olen talle telefoni teel teatanud, et pean lennukiga Tallinna lendama.
Varakult jõuan kokkulepitud ajaks mälestusmärgi juurde. Mul tuleb isegi üle poole tunni oodata, enne kui pruunis mantlis habras naine mu kõrval peatub. Tema kehaehitus on mulle vastuvõetav, ent näost on ta hallivõitu.
Eha vabandab: „Andke andeks, et hilinesin. Pean veel lisama, et mu õde tuli mulle ootamatult külla ja ma pean teiega põhjaliku tutvumise edasi lükkama.”
Olen nördinud.
„Kas teil minu jaoks täna üldse aega pole?”
„Vaid nii palju on mul praegu aega, kui pikk on tee mu koduni. Mul on tõesti piinlik, et seekord sedasi läks. Ma pole kellegagi tõsi selt kurameerinud. Kogenematusest võtangi priuh-prauh otsuseid vastu, mis ei tarvitse sugugi õiged olla ja teevad meestele tüli nagu seegi kord.”
Löön enesele vastu rinda ja teatan: „Mina pole ka suur kurameerija – seepärast ma kuulutuse ajalehte paningi ja olen alles poissmees. Abielus ma tõesti pole.”
Eha seletab: „Ma ei mõista oma õde, et ta niiviisi tegutseb, aga kui ta juba kord minu juurde tuli, siis ei saa ma teda tähele panuta jätta. Ta lihtsalt pakatab uudistest ega taha neid vaid enesele jätta. Tunnen ennast teie ees suure süüdlasena, et teid asjata Tallinna kutsusin. Loodan, et leiate siin meeldivat tegevust ka ilma minuta.”
„Võib-olla ongi nii kõige parem, sest me nägime teineteise ära ja see on ka midagi. Tulevikus võtan teiega ühendust ja siis on meil ehk rohkem õnne.”
Enam pole meil millestki rääkida. Kõnnime vaikides Eha kodu poole, aeg-ajalt teineteisele pilke heites.
Mul tekib mõte, et võiksin ju veel mõne kirjasõbraga kohtuda. Läheme Ehaga lahku, aga oma hingepõhjas olen siiski väga solvunud. Kas siis Eha tõesti ei saanud midagi välja nuputada, et vaatamata õe kohaletulekule minuga aega veeta?.. Mu kirjasõber oleks pidanud igal juhul minuga kauem koos olema kui viisteist minutit. Pealegi just tema kutsus minu Tallinna.
Kui aus olla, siis on selge, et Eha pole minu maitse, sest ta on väga ilmetu. Küllap seetõttu ta mehi endale ligi ei tõmba ja on veel ligi kolmekümnesena ilmselt süütu. Ma ei tundnud kohtumise ajal tema suhtes mingit külgetõmbejõudu ja mu erutusaste oli nullis, kui teineteise kõrval kõndisime. Ma ei kibelenud teda suudlema ja kallistama.
Arvatavasti oli ka Eha mind nähes veidi pettunud, sest ta ei üritanud meie kohtumisaega pikendada. Me oleksime võinud ju kõik koos olla: mina, Eha, Eha õde. Mis tema õel selle vastu oleks võinud olla?.. Ka oleks mu kirjasõber saanud aega veeta just minuga, kui õde poleks nõustunud meie ühise koosolemisega.
Tõmban mõttes Ehale kriipsu peale ja mu pruudikandidaate on veel kümme järele jäänud, sest kolmest olen ruttu lahti saanud.
Otsustan Maile külla minna, kuigi mul on ka tema telefoninumber. Ilmselt viivad telefoniga ebaõnnestunud kõnede tulemused mu sellele teele, aga tal olid kirja pandud nii aadress kui ka telefoninumber.
Bussiga sõidan üsna reklaamituttava maja lähedale ja näen, et tema pesa asub tõesti kaunis kohas, sest seda ümbritseb männimets.
Kodus on peale minu kirjasõbra veel tema vanaema ja kaks poega. Kaks tütart mängivad metsas, nagu üks poistest mulle teatab. Mai igatahes rõõmustab minu ootamatu küllatuleku üle, aga mind lööb muidugi tummaks tema laste arvukus. Pealegi polnud ta mulle kirjas osutanud, et tal on nii palju lapsi. Kui mõelda ja meenutada, siis tuleb meelde küll, et Mai kirjutas: ma tegelen laste kasvatusega. Järglasi võib tal tõesti kas või kümme olla! Miskipärast oli mulle jäänud mulje, et Mail on kaks last. Ju see oli mu soovunelm, mida ma võtsin tegelikkusena.
Muidu ma võin Maiga tõesti rahule jääda, sest ta on kena ja armas inimene. Võib-olla on ta minu jaoks pikavõitu?.. Ta tun-dub minust isegi pikem olevat, millele aitab kaasa kõrge soeng. Püüan küll ennast nii sirgu ajada kui võimalik, ent ikkagi tunnen ennast temast lühem olevat.
Kui ma tõsiselt oma tulevikule lähenen, siis on mulle selge, et Maist ma enesele abikaasat ei saa, kuigi mul on temaga õdus olla. Ta räägib mulle oma perekonnast, näitab fotosid ja kohati tunnen ennast sedavõrd mõnusalt, et ei tahagi eriti hästi tema juurest lahkuda. Mulle pakutakse kohvi ja küpsiseid, ise olin kompvekikarbi Assortii kaasa võtnud.
Tõesti, meil on erutav teineteise kõrval istuda. Kohati lebavad mu sõrmed Mai põlvedel. Seelikukandja naeratab
