püüda ja hoida. Õnne mõiste on aga igaühel väga erinev. Meil on kevadeni aega teineteist tundma õppida ja sobivuseks mõõta. Teie nõudeisse peaksin julgesti sobima. Aga hobid? Mulle tundub, et Teil on neid paljuvõitu. Kahju, sest see killustab inimest ju väga.
Te avaldate oma eelviimast arvamust ja kirjutate: „Inimesel on sessinatses maailmas missioon täita.” Jah, see on äärmiselt rikas ülesanne nii rõõmu kui ka vastutuse poolest, mille puhul tuleb teostada palju otsinguid. Enne, kui sihile jõuame, rohkem pettume…
Kust Te pärinete? Kas olete sündinud ja kasvanud Hiiumaal või mandril või koguni väljaspool Eestit? Kirjutage enesest, siis oskan Teid paremini mõista ja kohtumiseks julgust koguda. Kui see otsustav samm astuda, on väga palju vaja teada, et mitte pettununa taganeda. Loodan, et tulete oma vastusütlusega toime ning jään Teilt ootama eelmisest pikemat kirja. Kõike head!
Suured tervitused!
Kindlasti on Leelo väga põhjalik naine. Käekiri on tal sirge ja selge, nagu on korralikule neiule kohane. Võib-olla on ta üksi elamise käigus tähenärijaks muutunud?
Tema andmed on väga kütkestavad. Lausa võimatu on jätta talle ka seekord vastamata. Muidugi tuleb nüüd hoopis loetavamalt paberit määrida kui viimati, sest „supernaine” asemel luges Leelo välja „supinaine”. Väga raske on ennast üldse häälestada kaheksale täiesti võõrale inimesele kirjutamiseks. Sellele vaatamata pean püüdma senisest selgemalt enesele võetud kohustust täita.
Loodan pruudikandidaatide vähenemisele. Selge on see, et mida väiksem arv kirju nõuab vastamist, seda lihtsam on ennast selgesti paberil väljendada, sest iga kirja jaoks jääb ju nii rohkem aega!
Aitäh heade soovide eest! Soovin Teilegi – kuigi hilinemisega – õnnelikku ja edukat uut aastat!
Olen saarlane, sündisin Orissaares ja seal lõpetasin ka keskkooli. 1975. aastal pärast ülikooli tulin sünnikohta õpetajaks. Olen töötanud mitmes koolis ja praeguseks on mu põhikoht Kingissepa linna keskkoolis, kus annan inglise keele tunde. Omandatud erialaga olen väga rahul, kuid töö koolis mind küll ei rahulda. Mulle endale ei ole õppimine kunagi vastik olnud, seepärast tundub mulle arusaamatu, miks paljud tänapäeva noored on kõige vastu nii ükskõiksed.
Tallinnas käin küllaltki tihti, nii komandeeringus kui ka lihtsaltvahelduseks. Usun, et ka Teie saate Hiiumaalt sinna sõita. Mul on Tallinnas paar head sõbrannat, kellega koos mõnusalt aega veeta. Ma vajan väga neid kohtumisi. Meeste suhtes olen üsna ükskõikne. Meeleldi käin ka teatris.
Teie kiri tuli mulle üllatusena. Pean tunnistama, et olen Teie saadetud kirja juba peaaegu unustanud. Seetõttu paluksin Teid (muidugi, kui kavatsete mulle veel kirjutada) end pisut lähemalt tutvustada. Millega tegelete, mida elus hindate? Kokkusaamisega raskusi ei ole, kuid arvan, et enne tasuks siiski pisut uurida, kas sel on üldse mõtet.
Ma pean vabandama, et ei saanud päris hästi aru, kas Teie perekonnanimi on Vilu või Kilu? Äkki on hoopis Kitu?
Viisakas ja heatahtlik kiri ahvatleb mind muidugi Saaremaa eevatütrega kirjavahetust jätkama.
Aga ma ei oodanudki enam vastust?!
Kuna esmaspäeval oli töö juures väga kiire – õhtul lapse nääripidu ja selle möllu „sisse” sinu n pluss head soovi – ajasid mu pea päris sassi.
Täna olen juba täitsa mõistlik inimene.
Kui kristalselt aus olla, siis praegu on tööaeg, joonistan, koostan mingit skeemi. Mõtlemist võiks minu töö juures rohkem olla. Selle eest pean lollilt täpne olema. No, aga arvan, et ma ei ole päris „kuivikuks” muutunud veel.
Mulle ei meeldi, õigemini – ma ei oska kirja kirjutada.
Mäletad, kirjutasin, et olen lahutatud (paar aastat peale abiellumist hakkas mees jooma), enne seda mina õppisin, elasin lapsega Tartus ja tema töötas Tallinnas. Õige pea märkasin, et tal ei ole mingit tahtmist end pere peale „raisata”, st mulle stipile lisa anda jne. Kõige lõpuks joomine ja kõik need inetused, mis sellega kaasnevad. Ainultminu keha himustas ta ja seda eelkõige purjus peaga. Lausa une pealt vägistas ta mu ära.
Siis ma olin kõigest sellest nii väsinud ja nördinud, kõige rohkem solvunud. Mina oma arvates oskan teist inimest hoida, temast lugu pidada.
Vahepeal pean viisakalt töökaaslastega vestlema, seepärast hüppan ühelt teemalt teisele.
Sina oled kaval – peale nime ei reetnud midagi!
„Puistan” edasi. Olen täitsa kompleksivaba, seda loomulikult ka intiimse elu suhtes. Kasvatan rahulikult last. See ei ole muidugi niiöelda normaalne seis. Muidugi soovin kellegagi suhelda, ka intiimselt, aga… see teema sobib rohkem rääkimiseks.
Objektiivsetel põhjustel pean lõpetama.
Tead, tead – ma saan ka linnaloa, kui olen varem õega lapse hoidmise suhtes kokku leppinud. Neil ei ole lapsi ja hoiavad mehega mõlemad minu oma; harva kasutan seda võimalust.
Mina olen „partisan”, st mul ei ole sissekirjutust (mees viskas mu välja, order oli tema nimel), kus tegelikult elan, seepärast ei saa ma seda aadressi kasutada.
Hei – ootan (kirja).
Head uut aastat!
Särtsakas ja avameelses vaimus kirjutatud kiri annab mulle lootust, et selle saatja on julge ja otsustava käitumisega, kelle kaissu võin juba esimesel kohtumisel pugeda.
Suur aitäh Teile kirja ja heade soovide eest!
Mu üllatus oli väga suur, kui Hiiumaalt kirjakese sain. Ma olin Teile kirjutamise juba täielikult unustanud. Nüüd on üllatus seda suurem ja mõistatuslikum, sest ma ei oska enam mitte sugugi meenutada, kellele ja millal kirjutasin. Võib-olla ehk kirjutate või siiskunagi, kui kohtume, tutvustate ennast paari sõnaga. Mul ei ole meie kohtumise vastu midagi, aga… kui, siis mõnel laupäeval.
Selles kuus on 11. ja 18. vabad. 25. on mul arvatavasti tööpäev, nii öelda „patuste laupäev”. Meil nimelt on tööl väga kõva kord. Kui juhtud, see tähendab, et pead mõnel päeval ära käima, näiteks: kas või arstil, siis nii palju tunde, kui ära olid, need tunnid peab kõik minuti pealt tagasi tegema. Tagasi saab teha ainult ühel laupäeval kuus maksimaalselt 8 tundi.
Juhtub, et oled rohkem tunde ära käinud, siis need on vaja järele teha järgmisel kuul ja nii edasi kvartalite kaupa. Ja kui tagasi tegemata tunnid kvartalisse ei mahu, siis need arvestatakse hiljem mu töökohas küll preemiast ja puhkusetasust maha. See näitab seda, et tööline ei tohi haige olla. Ta peab nagu robot või masin laua taga tööd tegema. Seda ülemused ei arvesta, et inimene ei ole masin, tõsi, ükskord läheb ju masin ka rikki ja seda on samuti vaja parandada.
No, näete, nüüd patran siin ei tea mida, vaevalt, et see Teid üldse huvitab. Igal inimesel on oma muresid küllalt, hakka nüüd veel teiste muresid jagama.
Te ju hoopis küsisite, kas ma elan iseseisvalt või
