siis kuradile!”
Mart Ungas pani telefoni taskusse tagasi ja tundis, et käsi oli värisema hakanud. Sihukesele ülbitsejale oleks tahtnud midagi samasugust või veelgi vängemat vastu kähvata, aga helistaja oli ühenduse katkestanud. Number on küll telefoni mällu jäänud, aga hakata vaid selleks tagasi helistama, et solvamisest tekkinud pinget maandada … Ei, parem mitte. Kui ollakse end juba niiviisi avalikkusele välja pakkunud, tuleb paljugi alla neelata.
Järgmine telefonikõne tuli päev hiljem.
„Kas härra Mart?”
„Jaa, ma kuulen!”
„Kas neid ridaelamuid saab oma silmaga näha?”
„Noh … Otseselt veel mitte, esimest alles ehitatakse. Projekti saab muidugi näha, kui soovite.”
„Polegi valmis ja juba müüte!” imestati.
„Broneerin! Panen tellimisi kirja, koht on hea ja huvi selle vastu on suur,” luiskas Mart ja imestas, et see tuli nagu iseenesest. Ega asjata öelda, et häda teeb leidlikuks.
„Nojah, aga oma silmaga nägemine on ikkagi kõige tähtsam … Millal need majad valmis saavad? Ja kas viimistlust saab oma maitse järgi tellida?”
„Esimene saab sügiseks. Septembri lõpus. Aga viimistlus, jah …” Pagana pihta, siia ongi see uba maetud, sähvatas Mardi peas. „Sellepärast me kuulutamegi aegsasti, et ostjad saaksid oma tahtmise järgi sisetööd tellida. Kui on huvi, saab isegi mõnda vaheseina nihutada,” pakkus ta hetkeimpulsi ajel. Tõepoolest, miks ka mitte! Kahju ainult, et seda kuulutusse ei saanud panna … Ja see õigustaks ka ettemaksu, sest kui juba oma maitse järgi projekti muuta saab …
„Mis seal praegu valmis on?”
„Vundament …” tunnistas arendaja vastumeelselt.
„Kas kelder ka on?”
„Jaa, loomulikult.”
„Garaaži muidugi ei ole?”
„Ei ole. Auto jaoks on varjualune.”
„Oleks võinud ikka garaaž olla …” nuriseti, aga kuidagi pealiskaudselt. Äkki ongi tegemist tõsise ostjaga? Esimesega?
„See oleks boksi kalliks teinud. Vähemalt kolmsada tuhat otsa!” seletas Mart juba heatahtlikult.
„Nojah … Aga mis see krempel praegu maksab?”
„Boksi hind umbes kolm ja pool. Natuke ehk siia-sinna.”
„Tähendab – enam-vähem … Peaaegu normaalne,” arvati. „Millal võiks vaatama tulla?”
„Oleneb, mida te vaadata tahate. Majakarp saab jaanipäevaks püsti, projekti võite kohe näha.”
„Mitu boksi reas on? Ja kui suured?”
Jaa, sellel on vist tõsine huvi, seda meest ei või käest lasta!
„Neli. Igaüks sada kakskümmend ruutu.”
„Normaalne! Peaaegu võiks kandideerida, kuigi …”
„Kuigi …” tahtis Mart aidata.
„Eks ta üks põrsa kotis ostmine on! Ma pean veel mõtlema.”
Lootusrikkana tundunud kõne lõppes äkki ja Mart oli pettunud. Näppis siiski telefoni ja tähendas helistaja numbri oma märkmikku.
„Mine tea, võib-olla pean temaga ise kontakti võtma,” pomises ta omaette ja surus siis suu otsustavalt kokku. Iseendaga rääkimine pidi olema üks vananemise tunnustest, samamoodi kui juuste väljalangeminegi.
4
Buldooseri saha ees kerkis mullavall järjest kõrgemale. Suur erkkollane masin vappus, roomikute all paljastus kruusane kivirähk. Seda õhukese mullakihi all peituvat viljatut aluspinnast olid omaaegsed talumehed põldu kündes hoolega vältida püüdnud; kolhoositraktorid sellest muidugi ei hoolinud ja juba esimene sügavkünd oli siinsed põllud lapiti siiruviiruliseks muutnud. Nüüd aga tundsid ehitajad kindlat vundamendituge pakkuva aluspinna üle rõõmu, siin polnud vaja majaaluseid sügavalt täita ega ammugi mitte vaiu pinnasesse rammida, sest kruusa all oli kindel ja tugev paekiht.
Buldooser jõudis kokkuaetud mullakuhilani, kus ekskavaator järjekordse kalluri saabumist ootas, ja peatus. Elmo Räni lülitas käigu välja, jättis mootori tühikäigupööretel müdisema ning hüppas maha. Võttis taskust sigaretipaki ja kõndis ekskavaatori juurde. Priiduga olid nad juba paar aastat koos töötanud ja nii nagu masinamehed ikka, kiiresti ühise keele leidnud.
„Täna on ainult üks auto, jah?”
„Paistab nii … Kallam ütles, et ka teine pidi tulema, aga pole näha,” venitas Priit vastuseks. „Aga mis see meie asi, töö seisab, palk jookseb!”
„Just nagu nõukogude ajal!” Elmo muigas, pani käed tuulevarjuks kokku ja süütas sigareti.
„Ega’s meie maailma muuda, meil on peaasi, et maksavad.”
„Seda jah, muidugi.” Elmo tõmbas sigaretist sõõmu ja lasi suitsu pikkamisi välja.
„Mis sa sitast vead, jäta maha!” noomis Priit.
„Ega see pole nii lihtne, aastaid tõmmatud.”
„Lori, pole seal keerulist midagi! Mina olin ka kakskümmend aastat tõmmanud, aga siis jätsin hoobilt maha. Mehel peab iseloomu olema ja ega kopsuvähki kärvata pole just kena, mis?”
„Kesse siis kärvata tahaks …”
„Just! Mõtle selle peale, mees!” Priit oli Elmost kümmekond aastat vanem ja tundis, et seisab õige asja eest. Patust pöördunud on kõige suuremad patuvastased.
„Nojah …” Elmo vaatas uut jutuainet otsides ringi. „See Metsavälja on päris kena koht, siin võiks ise ka elada.”
„Kes sind keelab … Kus sa praegu pesitsed, Lasnamäel vist?”
„Noneh! Kiviküla elanik, ega seal midagi ilusat ei ole.” Nüüd arvas Elmo heaks sigaretikoni minema visata ja sülitas. Ise-olla-tahtmine poleks Priidu noomimise peale seda kohe teha lubanud, aga ilma selle ütlemiseta oleks ta sigareti rahumeeli lõpuni tõmmanud. Ent nüüd valdas meest tilluke rahuldus, nagu oleks ta tõesti teinud juba sammu sinnapoole, et suitsetamist maha jätta. „Eks see Lasnamäe on üks sitt koht küll, aga kus mul see raha, et hakata siia tahtma … Naine ja kaks marakratti ka!”
„Mõtle, kui hea oleks lastel siin elada! Värske õhk ja linnulaul, pole pätte ega joodikuid,” õrritas teine, ise oma juttu tõena võtmata. Elukohavahetus on tõsine asi, rääkimata rahast, mis uue eluaseme eest tuleb välja anda. Keegi ei taha oma kodu viletsama vastu vahetada, ikka tahetakse paremat, see aga tähendab raha, suurt raha. „Ja mis seal ikka – võtad pangalaenu ja ehitad siia maja. Noor mees, sul on terve elu veel ees, aega maksta küll!”
„Sa loed nagu luuletust – noor mees, elu ees, mõte sees …”
„Just! Näe, Anton tulebki!”
Piki
